Vaikuse piiril

Kontserdikava oli mitmekesine. Eriti väärtuslik oli aga see, et esitati ka Eesti aladel tegutsenud heliloojate teoseid.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Vaikuse piiril“ 5. V Estonia kontserdisaalis. Anna-Liisa Eller (psalteerium, kannel) ja Taavi Kerikmäe (klavikord). Kavas kesk- ning varabarokiaja muusika.

Lugesin kunagi ühe ajaloolasega (kahjuks olen nime unustanud) tehtud intervjuud, kus talle esitati küsimus, millest ta ajaloouurijana unistab. Vastus kõlas umbes nii, et ta sooviks liikuda mingi ajamasinaga tagasi nendesse kaugetesse aegadesse, mida ta uurib, ning saada osa tolleaegsest elust. Ka mina olen muusikaloo seisukohast mõelnud samale asjale: mis tunne võis olla elada salvestamiseelses maailmas, kus puudus kõikjal kõlav helitapeet ning muusikat sai kuulda vaid elavas ettekandes või ise musitseerides? Needki võimalused olid pealegi kättesaadavad vaid väikesele osale jõukamast ühiskonnakihist. Vaesematel oli küll rahvamuusika, aga tõenäoliselt domineeris siiski tänapäeval harv nähtus – vaikus.

Oma kontserdile olid Taavi Kerikmäe ja Anna-Liisa Eller andnud pealkirja „Vaikuse piiril“, viidates sellega instrumentidele, millel tol õhtul musitseeriti: näppepsalteeriumid, väikekandled ja klavikordid. Kontserdi algul rääkis Kerikmäegi ajamasinast, millega viia kuulajad 700 aastat vanasse muusikasse, mis kõlas ka siis võib-olla just samal kohal, kus 2022. aastal. Õhtust kujuneski omamoodi muusikalooline retk keskajast varabarokini. Peale pillimängu aitas sellele kaasa väga informatsioonirikas ja kauni kujundusega kavaleht, kus Robert Staak on valgustanud mõlema pillirühma pikka arengulugu.

Keskajal laialt levinud psalteerium on omamoodi müstiline instrument. Kuigi seda on kirjalikes allikates palju mainitud, ei ole ometigi ühtegi keskaegset psalteeriumi säilinud ning pillimeistrid on need rekonstrueerinud vaid üksikutele keskaegsetele religioossetele piltidele toetudes. Anna-Liisa Eller mängis meie oma pillimeistri Peeter Talve valmistatud psalteeriumidel, aga ka väikekanneldel, millest üks pärineb 1901. aastast. Elleri omamoodi firmamärgiks ongi kujunenud vanamuusika esitamine eri kanneldel, millest sattusin vaimustusse tema 2019. aasta Haapsalu vanamuusikafestivalil antud kontserdil. Ja kui mõned üllatavad leiud kuluvad kiiresti, siis see kombinatsioon – vanamuusika ja kannel – on ikka veel värske ning pakub eredaid elamusi.

Klavikordi kohta on samuti andmeid juba keskajast. Vanim säilinud instrument pärineb aga XV sajandi keskelt, mil pill oli populaarne kogu Euroopas. Barokiajal tõrjusid jõulisema kõlaga klahvpillid klavikordi enamasti välja. Ainult Saksamaal peeti seda endiselt väga heaks harjutuspilliks ja 1760. aastatel sai sellest seal lausa peamine klahvpill. Erinevalt klavessiinist on klavikordil võimalik nii dünaamika kui ka mitmesugused mänguvõtted (vibrato, staccato, legato), kuid klavikordi puudus on väike kõlajõud ning seetõttu on see tänapäeval üsna harukordne pill.

Näppepsalteeriumid, väikekandled ja klavikordid on tõesti äärmiselt tagasihoidliku kõlajõuga ning kontserdi pealkiri „Vaikuse piiril“ ei olnud mingi metafoor, vaid olukorra täpne kirjeldus. Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe kontserdil.

Andres Tenusaar

Kes oli möödunud suvel Haapsalu vanamuusikafestivalil duo samalaadset kontserti kuulnud, mõistis, millest selline pealkiri. Need pillid on tõesti äärmiselt tagasihoidliku kõlajõuga ning pealkiri ei ole mingi metafoor, vaid olukorra täpne kirjeldus. Kuna mina sain osa eelmisest kontserdist Lahe Maja külalistemaja salongis, tekkis kahtlus, kuidas on võimalik sama ettevõtmine tuua kuulajateni palju suuremas Estonia kontserdisaalis. Peab ütlema, et ülesanne oli lahendatud õnnestunult. Saal oli tavapärastest istmetest tühjendatud ning pillid olid üles seatud hoopis keset publikuala. Kuulajad said kontserti nautida mõnusatel kott-toolidel, mis olid paigutatud ringikujuliselt ümber esinejate (kellele maadligi istumine ei sobinud, võisid valida ka tavalise klienditooli). Kuigi olin Haapsalu kontserdi tõttu valmis väga tasaseks muusikaks, üllatas kõigepealt kõlanud klavikordi vaikne kõlanivoo mind ometigi uuesti. Kõrv harjus sellise olematu helitugevusega siiski kiiresti ning Taavi Kerikmäe sõrmede alt tulnud helid muutusid peagi eriliselt nauditavaks ja kaasa­tõmbavaks. Ühest küljest on selline muusika küll uinutav või, nagu kavalehel kirjas, „sobib hästi kassi nurrumise saatmiseks“, teisest küljest paneb see aga kuul(a)mist pingutama, tähelepanu kontsentreerima ning iga noot omandab justkui mitmekordse tähenduse.

Kontserdikava oli mitmekesine. Eriti väärtuslik oli aga see, et esitati ka Eesti aladel tegutsenud heliloojate teoseid. Johann Valentin Meder (1649–1719), kelle allemande kõlas Kerikmäe esituses 200 aasta vanusel klavikordil, on siinsetele muusikahuvilistele hästi tuntud. Sama ei saa öelda Tartu ülikoolis õppinud sakslasest helilooja ja poeedi David Kellneri (1670–1748) kohta, kelle värvikasse elukäiku jääb tegutsemine juristina Tartus, organistina Tallinna Niguliste kirikus, Põhjasõja aastatel sõjaväelasena Rootsi armees ning vangilangemine Rootsi-Taani sõjas. 1711. aastal sai Kellnerist organist ja muusikajuht Stockholmi saksa kirikus ning sel kohal oli ta surmani. Tema koostatud generaalbassiõpik „Treuliche Unterricht“ ehk „Ustav õpetus“ osutus äärmiselt populaarseks ning anti välja mitmes kordustrükis. Kellneri loomingust on laiemalt tuntud tema lautoteosed ning üks nendest, väikekandlele ja klavikordidele seatud „Chaconne“, kõlas tõelise maiuspalana kontserdi lõpuks. Teos on imeilus: lihtsa harmoonia taustal kõlab kaunis lüüriline meloodia, mida teisendatakse järjest keerukamates variatsioonides.

Hea ansambli moodustasid ka psalteerium ja klavikord, millel kanti ette Francesco Rognoni Taeggio (?–1626) loodud variatsioonid Giovanni Pierluigi da Palestrina motetile „Pulchra es amica mea“ ehk „Sa oled kaunis, mu kallis“. Seda, et mõlema pilliga saab luua ka tõelist tantsumuusikat, tõestasid hispaania heliloojate Antoni Martín y Colli ja Tarquinio Merula erksarütmilised ja virtuoossed chaconne’id. Üks õhtu kaunimaid hetki oli aga Guillaume de Machaut’ mõtlik ja sügavuti minev virelai „Dame, vostre, doulz viaire“ ehk „Daam, Teie sulnis ilme“ psalteeriumil.

Kontserdi „Vaikuse piiril“ kandis üle ka Klassikaraadio ning huvitav oli seda järele kuulata. Tegemist oleks nagu kahe eri kontserdiga: ülekandes ei olnud jälgegi sellest vaikuse imest, mida sai nautida kontserdisaalis. Näiteks avalugudena klavikordil kõlanud peenekõlalistest keskaegsetest estampie’dest olid saanud raadio vahendusel üsna jõulised ja kohati lausa sõjakad plekise kõlaga tantsud. See aga ei tähenda, et ülekanne oleks olnud mõttetu, lihtsalt veel kord leidis kinnitust, et elava muusika vastu ei saa miski.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht