Ühe kuulaja kannatused

Klassikaliste suurvormide ühendamine tänapäevaste muusikastiilidega on riskantne ettevõtmine ja harva tuleb siin ette tõelisi õnnestumisi.

ÄLI-ANN KLOOREN

Oratoorium „Kristus“ 5. IX Tallinna metodistikirikus. Autor ja kunstiline juht Kaari Sillamaa, orkestriseade autor Kristo Matson, lavastaja-kunstnik Janika Sillamaa, valguskunstnik Elerin Tammel, helimeister Rauno Avel. Laval Madis Arro, Kaire Vilgats, Nele-Liis Vaiksoo, Getter Jaani, Karl-Erik Kudu, Kaarel Orumägi, Kaarel Raidam, Karl Manfred Maran, Kalev Pallon, Hans Kristian Õis, Politsei- ja Piirivalveorkester (dirigent Hando Põldmäe), Kaari Sillamaa Muusikateatri segakoor (dirigent Hille Savi), Eesti Noorte Segakoor (dirigent Silja Uhs), Kadrina Segakoor (dirigent Silja Uhs), dirigent Raul Talmar.

Kaari Sillamaa on oma 1999. aastal loodud suurvormi „Kristus“ žanriks määranud oratoorium. Tegemist ei ole siiski klassikalise oratooriumiga, pigem võiks seda nimetada rokkoratooriumiks – sama määratlust on helilooja kasutanud näiteks oma teose „Võti paradiisi“ puhul. Guugeldades sain teada, et „Kristust“ on varem esitatud kolmel korral, viimati 2012. aastal. Seeko

Muusikaliste numbrite hulgast tõusis esile kena ballaad Maarja rolli tõlgendanud Kaire Vilgatsi esituses.

Rene Jakobson

rdseks ettekandeks oli Kristo Matson teinud uue orkestreeringu puhkpilliorkestrile (Politsei- ja Piirivalveorkester), solistidena osalesid vähem tuntud nimede kõrval Getter Jaani, Nele-Liis Vaiksoo ja Kaire Vilgats, kogu ettevõtmise muusikaline juht ja dirigent oli Raul Talmar.

Pean tunnistama, et ma ei olnud teosest varem midagi kuulnud ning sellelegi kontserdile läksin veidi skeptilise eelhäälestusega, mida minus tekitas eeldatav sümbioos ambitsioonikast sisust ja Kaari Sillamaale omasest muusikalisest käekirjast. Kristuse teema kasutamine kergemas muusikas pole midagi uut, parim sellekohane näide on Andrew Lloyd Webberi „Jeesus Kristus superstaar“. Täiend „superstaar“ pealkirjas annab siiski mõista, et piibliloo tõlgendamisel on võetud mingi fookus, aga Sillamaa ühemõtteline ja plakatlik „Kristus“ eeldas selle persooni ammendavamat käsitlust. Samuti on klassikaliste suurvormide (oratoorium, ooper) ühendamine tänapäevaste muusikastiilidega (rokk-, pop-, estraadimuusika jne) riskantne ettevõtmine – harva tuleb siin ette tõelisi õnnestumisi, kuigi on ka positiivseid erandeid, näiteks Andrew Lloyd Webberi reekviem või hiljuti taas esitatud Raimo Kangro ja Andres Valkoneni „Põhjaneitsi“.

Nii hea oleks nüüd jätkata, et „minu skeptitsism osutus asjatuks ja …“, aga kahjuks see nii ei ole. Kõigepealt jäi mulle arusaamatuks, miks seda teost nimetatakse oratooriumiks, pigem oli tegemist mõne usulahu jumalateenistust meenutava ettevõtmisega, kus teisitimõtlejatel kohta ei ole. Ilmselt on see küll kohatu ja eri kaalukategooriate võrdlemine, aga iial ei ole tundnud ma midagi sellist näiteks Bachi passioone või Händeli oratooriume kuulates, kuna need on nii üldinimlikud. Sillamaa teose puhul tekitasid aga juba esimeste taktide sirgjoonelisus ja ühemõttelisus ebamugavustunde. Võtet, kus oratooriumi sisu annab edasi lugeja, on kasutatud rohkesti (esimesena meenub Arthur Honeggeri „Kuningas Taavet“) ja see võib vähemtuntud sisu puhul olla täiesti omal kohal. Jeesuse lugu on aga tuttav ning võimaldaks ka kunstilisemat käsitlust, mis jätaks kuulajale ruumi igavikuliste teemade üle mõtisklemiseks. Sillamaa lahendus – piibli lugemine kantslist rahvale – mõjus kui usupropaganda ning millegipärast meenus Jaan Räätsa deklamatoorium „Karl Marx“, kus Voldemar Panso pateetilise häälega ülistas saksa suurmehe tegusid.

Veel küsitavam on oratooriumi muusikaline lahendus. 1970ndatel kirjutati klassikat, estraadi, poppi ja progerokki ühendavas hübriidstiilis rokkoopereid ja muusikale, ilmselt lootuses saavutada laiemat kuulajaskonda, aga tegelikult ei vastanud need õieti kellegi muusikamaitsele ning enamik selliseid teoseid on vajunud unustusehõlma. Miks valida selline muusikastiil XX sajandi lõpus? Veelgi küsitavam on sellise teose esitamine XXI sajandi teisel kümnendil. Ei usu, et see stiil on noortele meelepärane, ja ka vanemale põlvkonnale pole siin midagi ligitõmbavat. Kummitama jäi mõte, et sellise muusika „parim enne“ on lootusetult möödas. Seekordsele ettekandele lisas vürtsi esituskoosseis – vormiriides politsei- ja piirivalve-(puhkpilli)orkestri rütmikas mäng Jeesuse elu ümberjutustavate numbrite saateks.

 

Samal ajal tuleb kiita nii Kristo Matsoni värvikat seadet kui ka orkestri mängu Raul Talmari juhatusel, eriti meeldejäävad olid mõned orkestriliikmete soolod. Aga muusikastiile on oratooriumis tõesti ühest äärmusest teise: lihtsate meloodiatega ballaadidest R&B ja gosplini, sekka uusbarokki ja Kariibi mere rütme. Muusikaliste numbrite hulgast tõusis esile kena ballaad Maarja rolli tõlgendanud Kaire Vilgatsi esituses. Meieisapalve algus oli samuti paljutõotav, aga millegipärast oli palve lõpu poole kasutatud 1970. aastatel populaarset võtet, kus osa teksti anti laulmise asemel edasi hoopis muusika saatel rääkides. Jälle ei pääsenud seostest: kohe meenus Dolly Parton oma lauluga „I Will Always Love You“ – imeilus lugu, mille rikub viimane salm, kus laulja loeb teksti muusikale peale. Kauni meloodiaga oli ka Nele-Liis Vaiksoo (Maarja Magdaleena) ja Getter Jaani (Marta) suurepäraselt esitatud duett, mis hakkas aga ühel hetkel teksti tõttu koomilisena tunduma, ehkki niisugust seost ei ole sellises teoses kindlasti vaja. Halvas mõttes kõrghetk oli aga püha õhtusöömaaega kujutav number, kus paiskusid valla sambarütmid, elevil koor sagis siia-sinna ning tekkis tunne, et kohe-kohe ilmuvad välja imelühikeste seelikutega Rio karnevalitüdrukud ja annavad veelgi hoogu juurde. Oratooriumi lõpupoole muutus meeleolu järjest eksalteeritumaks, evangelist müristas oma teksti üle orkestri forte ja loogiline lõpp oleks olnud publiku transis põrandale langemine, aga võta näpust – läks hoopis vastupidi. Loo lõppedes tõusid kuulajad püsti ja tänasid esinejaid sooja aplausiga. Tegin sellest järelduse, et olin lihtsalt vale inimene vales kohas.

Siiski tahan peatuda veel mõnel kontserdi momendil. Kavalehelt sain teada, et oratoorium oli lavastatud, samuti oli kaasatud valguskunstnik. Kahjuks piirdus lavastus vaid ühes numbris koorilauljate pea keeramisega ning sigina-saginaga püha õhtusöömaaja taustal. Ilmselt oli osa lavastusest ka Nele-Liis Vaiksoo punane õlgu paljastav kleit, mis rõhutas legendi Maarja Magdaleena ametist, seevastu vooruslikud Marta ja Maarja olid oma helesiniste siivsate kleitidega tagasihoidlikkus ise.

Kõrvuti eespool mainitud esinejatega tuleb kiita koore (Eesti Noorte Segakoor, Kadrina Segakoor ja Kaari Sillamaa Muusikateatri segakoor) hea töö eest. Täiesti vastuvõetamatu oli aga mikrofonide kasutamine koori võimendamiseks. Koor oli piisavalt suur ja heal tasemel ning oleks kenasti kõlanud ka mikrofonideta. Mida kontserdi lõpu poole ja mida rohkem tuure teos üles võttis, seda talumatumaks helikvaliteet muutus ning kuulamisest sai tõeline piin.

Dirigent Raul Talmar on ennegi juhatanud n-ö äärmuslikke teoseid, paar aastat tagasi tõi ta orkestri ja segakooriga K.O.O.R. välja Karl August Hermanni laulelduse „Uku ja Vanemuine“. Pean ütlema, et nende kahe ettevõtmise võrdluses kuulub minu süda kindlalt meie tuule, vihma ja müristamise ning laulujumala tegemistele pühendatud kontserdile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht