Tagasi lummuse rüppe

„unda“ moodi üritusi on vaja veel. Mitte ainult peo ja muusika pärast, sest üllaim eesmärk ja missioon seisneb milleski muus – kogukonnatunde ja teadlikkuse kasvatamises.

AURORA RUUS

Festival „unda“ 19. – 22. IX Eesti Rahva Muuseumis.

Euroopa kultuuripealinna „Tartu 2024“ põhiprogrammis „Ellujäämise kunstid“ toimus Eesti Rahva Muuseumis sügisese pööripäeva nädalavahetusel esimest korda rahvusvaheline festival „unda“, mis pühitses klubikultuuri pidude, live’ide ja konverentsiga. Klubikultuuri uuriti antropoloogia, turismi, aktivismi ja kunsti vaatenurgast ning räägitut sai kolme päeva vältel ka praktikas kogeda, läbi tunnetada ja kaasa võtta.

Eestile omastest liigirikastest soodest ainest saanud „unda“ kontseptsiooni juured on ladinakeelses sõnas, mis tähendab ühtaegu „lainet“ ja „rahvasumma“ ning viitab müütilisele veeolendile undiinile (sks Undine). Omamoodi müütilisus ja maagilisus iseloomustavadki nii festivali „unda“ kui ka laiemalt teatavat klubikultuuri osa, mis võimaldavad suurest ratsionaliseerimistungist irduda ja heita end öö rüppe, kus tummised biidid, pime ruum, unenäoline atmosfäär, higised kehad, kogukonna- ja turvatunne (!) neelavad alla argise olme ning aegunud dogmad. Industriaalse ja urbanistliku idülli hõlma alt välja kasvanud tekno- ja klubimuusika kreedoks saab niiviisi rituaalide juurde tagasipöördumine.

Kuigi kõike ei saa niikuinii ausalt ära rääkida, liiatigi juba pelgalt verbaliseerimise võimatuse pärast, tuleb siiski minna tagasi algusse ehk „unda“ omamoodi eelmängu juurde, milleks võib pidada tänavu talvel ERMis avatud näitust „Kellele kuulub öö? Eesti linna­öö kirgas ja hämar elu“. Karin Leivategija kureeritud näituse kohta saab küll mitmest arvustusest¹ hea ülevaate, ent sellegi­poolest on paslik nentida, et muu hulgas just seal nähtud lühidokumentaal „ULM“ andis suurepärase võimaluse kõnealust üritust kontekstualiseerida ning end juba aegsasti õigele sagedusele häälestada. Nimelt ühendas nii mainitud dokumentaali kui ka festivalil aset leidnud arutelusid läbiva joonena ööelus ja -melus (ent ka mujal) tantsimise väestav võime. Näiteks Karl Käsnapuu juhitud vestlusringis „Dance of Life and Death“, kus osalesid õppejõud Roomet Jakapi, Anu Põldsam ja Saile Johanna Langsepp, toodi välja, et ehkki tänapäeval on elus üha vähem rituaalsust, annab klubikultuur rituaalset energiat ning pakub traditsioonidele modernset alternatiivi. Reivimist võrreldi veel meditatsiooniga, mille abil saab piirangutega keha olla ühenduses piirideta maailmaga, langeda ennastunustava tantsimise kaudu olemise unustusse.

Tants kui arstim, trööst, elujanu kustutaja ja maagilisuse vahendaja oli kõne all veel Kärt Keldri juhitud arutelul „Dance Your Way Home: A Journey Through the Dancefloor“, kus said sõna sama pealkirjaga raamatu autor Emma Warren ning koreograafid Rauno Zubko ja Madli Teller. Nende sisukast vestlusest tuli eriti ilmekalt välja tantsupõranda potentsiaal suurendada eri põlvkondade ja gruppide ühtekuuluvustunnet. Tantsu­platsi kui nn safe space’i (’turvaline ruum’) fenomen tuleneb osalt ka vajadusest tuua kokku inimesi, kes muidu on oma seksuaalse identiteedi või rassikuuluvuse tõttu marginaliseeritud. Kogukonnatundel põhinev ning eelarvamustest, seksismist ja igat liiki diskrimineerimisest prii turvaline ruum, kus ühes hingates ja tantsides end välja elatakse, võiks niisiis saada veelgi laiema poolehoiu ja rakenduse. Seda enam et meie kultuuriruumis piiravad nn tantsu­vabadust ka teistest erinevad sotsiaalsed konstruktsioonid ja normid. Või nagu Teller välja tõi, on eestlastel isegi selles keskkonnas juurdunud binaarne opositsioon „õige“ ja „vale“ tantsimise vahel ja sellega represseeritakse vaba eneseväljendust. Tants kui vaba eneseväljendus ei tee aga inimest tingimata haavatavaks, vaid võimestab teda ning pakub võimaluse teistega universaalkeeles suhelda. On ju muusika taju ja mõju lõpuks suuresti prelingvistiline ja mitteverbaalne ning iseäranis tantsides tajutakse muusikat holistiliselt ja minetatakse vajadus sõnade järele.

Vestlustest ja ettekannetest jäi niisiis kammertoonina kõlama vajadus mõista klubikultuuri rolli ja tähtsust avaramalt, empaatilisemalt. Korduvalt toodi välja, et selle taga on nii palju enamat: identiteet, kultuur, kuuluvustunne, integratsioon, juurte tähtsustamine ja loovisikute toetamine. Nii rõhutas näiteks subkultuuri skeene üks eestkõnelejaid, transgressiivse raamatu „Trainspotting“ autor Irvine Welsh, et abstraktsete õhus hõljuvate helifailide kõrval ei tohi unustada füüsilisi helikandjaid, mis toetavad loov­isikuid ja loovad kuulajatele muusikaga intiimsema sideme. Seda enam et voog­edastusplatvormide algoritmid nivelleerivad muusikamaitset ning tänava­kultuurist on saanud ekraanikultuur, väljas pidutsemisest kodus kopitamine.

Juttu ei tulnud aga mitte ainult muusika järgi tantsimisest, vaid ka muusika mängimisest. Nii mõtestas näiteks DJ, produtsendi jm tiitleid kandev Elijah DJ-identiteeti ja DJ-kultuuri kui sellist. Märkimisväärse nüansina tõi ta välja, et tuleb eristada n-ö DJtamist DJks olemisest. Kui viimasel ajal on sageli olnud kuulda, et tänapäeval on vaat et iga teine DJ, toonitas Elijah, et see mulje on esmajoones tingitud telefonikaameratest ja ühismeediast (iseäranis Instagramist): nii näibki, et kõik on justkui DJks hakanud. Ettekandes „More People DJing Is Good for Music“ tõi ta välja, et DJd võiks käsitada kui muusika kogujat ja uurijat. Seal­juures ei pea ta oma kogu tingimata suurel laval eksponeerima, sest DJ-puldiga võib mängida ka omaette kodus ning saada sellest paraja annuse õnnehormoone.

Nüüd jõuangi „unda“ DJ-valiku juurde, mis oli tõesti mitmekesine ja muljetavaldav, magus ja mahlane crème de la crème. Festivali programmis leidus nii siinseid kui ka välis-DJsid, kellest menukamaks – lausa festivali kulminatsiooniks – osutusid tuntud Berliini teknoklubiga Tresor koostöös kureeritud laval mänginud Blake Baxter, DJ Skurge, Bloody Mary B2B Handmade, Micaxsan ja Scvmfvcks. Kõik need DJd esinesid laupäeval ERMi keldrikorrusele üles seatud Raba saalis, mis oli tõesti autentse teknoklubi vaibiga, iseäranis Tartu kohta võimsast heli­tehnikast rääkimata.

Üleüldse oli festivali visuaalne kontseptsioon ning ruumilahendus intrigeeriv ja kaasav, voolates läbi terve ERMi. Muuseum, kus festivali pro­gramm sõna otseses mõttes lahti rullus, kõlas temaati­liselt vaat et valatult kokku „unda“ müütilise ja arhailise dimensiooniga, kus oma osa oli ka kogukonna ja muusika pärimustel. Festivali visuaaliat rikastasid esteetilised, parajalt psühhedeelsed Aivar Tõnso loodud eba­kõlarite installatsioon „Lummafooria“, Joey Bania ja Baly Gaudini Soomaa rahvuspargis filmitud eksperimentaalne lühifilm ning Pire Sova ja Ando Nau­laineni kohaspetsiifilised installatsioonid. Festivali­külastajad pääsesid veel näitusele „Kellele kuulub öö?“, mille üks osa, keldris asuv Piibe Kolka, Élisabeth de Bézenaci ja Natalie Marri installatsioon „Ma kajan“ andis kogetule omaette väärtuse ja tähenduskihi.

Festivali korraldajaid tuleb veel kiita selle eest, et peale muuseumieksponaatide turvalisuse tagati ka külastajate turvalisus ja heaolu, mille garanteerisid teiste hulgas ööhaldjad² (sealjuures tuntakse ööhaldjatest ja kahjude vähendamisest puudust iseäranis Tartu ööelus). Seda enam et klubikultuuri ei peaks enam ammugi seostama ainult patuse ja pahelisega, vaid nägema seda kui võimalust ja kultuuriväärtust. Või nagu sõnas festivali peakorraldaja, teknoklubi Hall kaasasutaja Elena Natale: „Meie eesmärk on minna ööelukultuuriga süvitsi ning näidata, kui inimlik ja oluline on selline ühine liikumine, tants ja tunnetus.“³

Tõesti, selliseid üritusi on vaja veel. Mitte ainult peo ja muusika pärast, sest üllaim eesmärk ja missioon seisneb milleski muus – kogukonnatunde ja teadlikkuse kasvatamises. „unda“ moodi üritusi on vaja ka seepärast, et klubi­kultuur on Eestis niigi hapras seisus. Ometi see, et klubikultuur on ka kultuur, võiks nüüdseks olla küll juba elementaarne. Rohkem muusikat, rohkem vabadust ja rohkem mõistmist! Tagasi lummusesse, vivat „unda“!

1 Kärt Kelder, Öö ku(u)lub lõpmatusse. – Sirp 15. III 2024; Berk Vaher, Arvustus: Kes/kuis oleme öös? Siirded endas ja ajas. – Müürileht 23. V 2024.

2 Ööhaldjad. https://www.xn--haldjad-80aa.ee/

3 Emily Lieberg, Esimene klubikultuurifestival aitab mõtestada ööelu kihte. – Tartu Postimees 18. IX 2024.