Sumises kui mesipuu

IGOR GARŠNEK

Eesti muusika päevade „Roheline heli“ kontsert-kohtumine „Varioola taassünd“ (14. IV) ja näitus „Süntesaatorid omavahel“ rahvusraamatukogus.

Kuna äsja lõppenud Eesti muusika päevade deviisiks oli „Roheline heli“, mille keskkonnasäästlikuks aspektiks on asjade taaskasutuse (recycling) printsiip, siis ei saa imeks panna, et üks tänavusi teemasid oli vanad pillid. Mitte küll vanamuusika instrumendid tavapärases (s.t taaskasutuse) tähenduses, vaid tähelepanu keskmes oli Eesti esimene, üle poole sajandi vana elektriorel Varioola. Ja samuti paari aastakümne tagused analoogsüntesaatorid, mida võis päris uhke kollektsioonina näha (ja ka ise näppida) rahvusraamatukogus näitusel „Süntesaatorid omavahel“.

On tähelepanuväärne, et restaureeritud unikaalsel Varioolal anti rahvusraamatukogu suures saalis ka eksklusiivne kontsert, kus sai kuulda nelja Eesti helilooja esiettekandelisi, spetsiaalselt Varioolal esitamiseks mõeldud teoseid.

Mingis mõttes on see vist aja märk: praegusel digiajastul on terves maailmas juba pikemat aega paljude muusikute seas süvenemas huvi vana analoogheli, vinüülplaatide, kassettmakkide ja vana kooli (ingl k vintage) analoogsüntesaatorite vastu. Kusjuures see pole sugugi odav lõbu (korralik grammofon maksab tänapäeval mitu korda rohkem kui mõni CD/DVD/MP3-mängija). On see siis vana hea kuldaja ihalus?

Muidugi on analoogheli salvestis märksa loomulikum kui digiheli: nii nagu tavalise sirkliga tõmmatud ringjoon on loomulikum kui selle reproduktsioon arvutikuvaril pikslites, mis teeb sellesama ringjoone juba vaevumärgatavalt säbruliseks.

Kuid põhiprobleem on selles, et vinüülplaadil kõlav muusika peab juba algusest peale olema salvestatud analoogtehnikaga, s.t lindimakiga, mitte digitaalselt arvuti kõvakettale. Muidu pole vinüülplaadil suurt mõtet, sest digihelist analoogheli enam teha ei saa. Nii nagu munadest võime teha küll omletti, kuid omletist mune enam ei keeda. Ent erinevalt omleti jaoks vajalikust praepannist on 24- või 48-realised lindimakid ikka üüratult kallid (ja tänapäeva arvutiajastul mõistagi ka rariteetsed). Kuid see selleks, pöördugem nüüd tagasi Eesti muusika päevade analoogsüntesaatorite näituse juurde.

Käisin rahvusraamatukogus näitusel „Süntesaatorid omavahel“ otse enne eelmainitud Varioola-kontserti. Raamatukogu väike konverentsisaal sumises mitmesugustes süntesaatorihelides rõõmsalt nagu mesipuu – paljud huvilised kruttisid sündinuppe nii mis jaksasid.

Olgu öeldud, et need ligi paarkümmend analoogsüntesaatorit (ja mõned vanemad digipillid samuti) on pärit Heini Vaikmaa ja Tanel Rooviku kollektsioonist. Näha-kuulda ja ise sõrmitseda sai selliseid 1970. aastatel ja 1980ndate alguses kuulsaid instrumente nagu Moog Voyager, ARP Odyssey, Oberheim Matrix 6, Kurzweil K 2661, Prophet 600, Roland Jupiter 6 jpt, muuhulgas ka sotsialismiajastu kurioosumeid nagu nõukaaja süntesaator Поливокс ja Ida-Saksa Vermona strings.

Peab märkima, et omaaegsete analoogsüntesaatorite üks olulisemaid eeliseid digipillide ees seisneb selles, et soovitud sound’i loomine ja tuunimine on palju lihtsam. See käib põhimõtteliselt nii, et valid generaatoril (VCO ehk voltage controlled oscillator) signaali lainekuju (siinus või hammas), paned EG (envelope generator) nuppe keerates paika heli ataki, kestuse ja vaibumise ning hakkad filtritega (cut off, resonance jt) ülemhelisid lisades sound’i n-ö värvima. Kõik see toimub reaalajas sündi paneelil olevaid nuppe kruttides – mida keerad, seda kohe ka kuuled. Kuna sündinuppude asendid on ju visuaalselt kontrollitavad, teeb see pilli juhtimise suhteliselt käepäraseks.

Digisündil see nii lihtsalt aga ei käi, kuna kõik heli parameetrid väljenduvad pilli display’l numbriliselt. Ning selles hirmpikas arvude jadas on raske hoomata, milliste numbrikombinatsioonide muutused reaalset heli soovitud suunas tegelikult muudavad. Tõsi, mitmetele digisüntesaatori mudelitele on võimalik juurde muretseda spetsiaalne liides ehk nn kontroller, nuppudega karbike, mis tõlgib sinu nupukeeramise pilli jaoks digikeelde.

Huvitav on aga see, et nii nagu vanamuusikud mängivad tänapäeval enamasti vanade pillide koopiatel, on ka sündifirmad hakanud neid nüüd tegema vanadest ja kuulsatest analoogsüntesaatoritest. Näiteks see 1970. aastate lõpu ARP Odyssey, mida kõnealusel näitusel näha võis, oli tegelikult valmistatud mõne aasta eest, aga hoopis firmas Korg. Nii et tegemist on n-ö taasloodud uunikumiga.

Mingis mõttes on ka esimene Eestis valmistatud elektriorel Varioola, millel anti rahvusraamatukogus järgnenud kontsert „Varioola taassünd”, taasloodud uunikum. Täpsemalt küll restaureeritud pill, sest nagu projekti initsiaator Margo Kõlar kuulajaile kinnitas, polnud Varioola poole sajandi jooksul õnneks väga palju kannatada saanud.

Varioola saamislugu algas aga aastal 1955, mil Heino Pedusaar ja Anatol Sügis võtsid (väidetavalt kihlveost ajendatuna) nõuks ehitada ühe elektroonilise klahvpilli. Algupäraste elektrooniliste skeemide väljatöötamine ja instrumendi ehitamine võttis aastaid aega, nõu ja jõuga (loe: defitsiitsete materjalidega) aitasid Endel Lippmaa küberneetika instituudist ja toonane TPI rektor Ustus Agur.

Ent 1961. aastal (muuseas Margo Kõlari sünniaasta!) oli unikaalne elektri­orel Varioola valmis. Ja säranud pikalt nii estraadilavadel, ulmelistes kuuldemängudes ja filmides, jõudis see veteranpill viimaks teatri- ja muusikamuuseumi püsiekspositsiooni. Sealt edasi aga juba nukravõitu puhkepaika – muuseumi hoidlasse.

Eelmisel aastal toimetati Varioola Margo Kõlari eestvedamisel siiski EMTA elektronmuusika stuudiosse, kus Anatol Sügis ta enda loodud Varioolale uue elu (taaskasutuse rohelise heli ehk?) sisse puhus. Mismoodi see kõlab, sai nüüdsel kontserdil oma kõrvaga kuulda.

Neli meie heliloojat kirjutasid selleks puhuks spetsiaalselt Varioolal esitamiseks igaüks ühe helitöö, mis näitasid kokku nelja erinevat muusikalist rakurssi aastast 2016 instrumendile, mille idee sündis aastal 1955. Malle Maltise „Virvatuled“ kõlas Kristjan Randalu esituses ning siin võis aimata taotlust taasluua midagi sarnast 1960. aastate ulmefilmide hämaralt sumiseva soundtrack’iga. Teine rakurss: Margo Kõlari „Varioola variatsioonides“ mängis peale soleeriva Kirke Karja kaasa ka live-elektroonika ning tulemuseks oli üsna tänapäevase elektronmuusika kõlapilt. Mart Siimer esitas ise oma sõnamängulise pealkirjaga „Variolatsiooni“ võrdlemisi improvisatsiooniliselt. Kolmanda rakursina võis jääda mulje, et see helitöö sündis printsiibil „siin ja praegu“.

Ehk kõige ambitsioonikamana mõjus kontserti lõpetav Marianna Liigi kompositsioon „ReCycling“ kahele mängijale (Kristjan Randalu ja Kirke Karja) ning elektroonikale. See oli siis neljas rakurss, mis ühendas omavahel tervikuks elektroonilise „vanamuusika“, atonaalse minimalismi ja sugestiivse muusikalis-dramaturgilise arengukaare ühtses live-elektroonika kõlaruumis.

Aga mis saab Pedusaare-Sügise omal ajal ehitatud Varioolast edasi? Kas meie noored XXI sajandi heliloojad hakkavad sellele instrumendile veel kunagi midagi kirjutama? Eks aeg näita.