Sinise jänese agenda

Inimesele eluvajalikku laulu ja elutegevust ei saa muust loodusest nii lihtsalt lahutada.

MARJU RAJU

Veljo Tormise muusikaga soome-ugri müsteerium „Lindude äratamine“ Veljo Tormise sünnikodus Kõrveaial Kuusalu vallas. Esietendus Veljo Tormise 90. sünniaastapäeval 7. VIII päevatõusul kell viis. Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits, laval segakoor Vox Populi, dirigent Janne Fridolin, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Lauri Kaldoja, valguskunstnik Airi Eras, hääleseadja Andreas Väljamäe.

Kell 3.45 on pime, ikka nii pime, et maanteel tuleb autol kaugtuled sisse lülitada. Paar kuud tagasi kirjutasin, kuidas igatsen päris kontserte, aga ma ei arvanud, et olen isegi sellisel kellaajal valmis muusika juurde sõitma. Justkui ninanips juba tekkinud harjumusele vaid ühe nupuvajutusega kohal olla. Aga oi kui palju oli see ettevõtmine väärt! Veel kolm päeva hiljemgi olen „Lindude äratamisel“ kogetu lummuses.

Kõrveaial on publiku jaoks üles seatud kolm platvormi, mis tõstavad pealtvaatajad kui linnud umbes keskmise puuvõra kõrgusele. Kell on viis ja looduse etendus on juba ammu alanud: udulaamad laotavad end maaliliselt raiesmikule, tume mets ja taevas vahetavad värvi iga minutiga. See looduse lava on osalistele aga tavaline võpsik, kus tuleb teineteise nägemiseks teha radu, painutada oksi ja hõigata. Hõigetega etendus algaski, kui loomanahkadest kasukates koor end territooriumile hajutas. Ilmselt oli hõigetel ka praktiline eesmärk anda teada gruppide valmisolekust. Mõtlesin, et tuhandeid aastaid on olnud kasukas selles kliimavöötmes argine riietusese. Inimesed nägid seetõttu välja üsnagi looma moodi, eriti kui vaadata neid niimoodi kõrgemalt puude vahel liikumas. Eks teadmine, kelle nahka kannad, mõjuta kindlasti ka kõnnakut, olekut ja mõtteid oma kohast looduse ja teiste liikide seas.

Koos koorirahvaga oli platsil aeg-ajalt näha ka sinist jänest, kes kogu etenduse aja midagi ei öelnud, kellest midagi ei lauldud (õrrituseks sai kavalehelt küll „vana valgõ jänese“ laulusõnu lugeda), aga kes ajas kogu etenduse vältel oma jäneseasju. Sinijänese agenda lahkamise jätan mõnele semiootikule, kuid minu meelest oli see märk, et inimesele elu­vajalikku laulu ja elutegevust ei saa muust loodusest nii lihtsalt lahutada.

Müsteeriumi kava koosnes soome-ugri keeltes lauludest, kus eesti keelt esindas setu keel. Keeleteadlased võivad korrigeerida, kui nii siiski öelda ei sobi, aga minu mõte on, et eesti kirjakeeles ei lauldud midagi. Või tuleks hoopis öelda, et kõik laulud olid meie oma soome-ugri keeles? Jäin selle üle mõtlema, kui adusin, et sain väga paljust siiski aru. Laul on keele omandamiseks muidugi ka väga hea meedium, sest kõik oluline öeldakse üle mitu korda ning regilaulude teemad on aegumatult olulised: loodus, kodu, eluring. Tormise loomingu kohta on ju varemgi öeldud, et tema keeletunnetus ja tekstiga ümberkäimine heliloomingus paneb sõnu mõistma ka need, kes seda keelt ei kõnele. Loomulikult aitavad ka lavastus, lauljate liikumine ja tegevus sisu mõistmisele kaasa. Eri kooritsüklitest („Liivlaste pärandus“, „Soome-ugri maastikud“, „Karjala saatus“, „Vepsa rajad“, „Isuri eepos“, „Vadja pulmalaulud“, „Ingerimaa õhtud“, „Kolm eesti mängulaulu“) pärit laulud esitati ühe dramaatilise tervikuna. See polnud ka päris lavastus, pigem ikka muusikaline sündmus. Koor liikus mööda maastikku, moodustades gruppe. Dirigent liikus samuti ringi ja ilmselt ei olnud see kõik maapinnal sugugi nii lihtne ettevõtmine, kui kõrgelt vaadates tundus.

Tuhandeid aastaid on olnud kasukas selles kliimavöötmes argine riietusese. Inimesed nägid seetõttu välja üsnagi looma moodi, eriti kui vaadata neid kõrgemalt puude vahel liikumas.

Aron Urb

Esimene etenduse pool oli lüürilisem ja intiimsem, kuna algul esitasid looduse- ja kodulaule väikesed lauljate rühmad. Murdepunkt oli lapse (laste) matuste kujutamine, mille psühholoogiline mõju oli tugev – isegi ehmusin oma pisaratest. Mõtlesin kaugele üle puulatvade vaadates, kui palju elusid on juba möödas ajast, mil need laulud loodi. Küllap oli nende emade õnn oma lapsukest süles äiutades samasugune, kui see on olnud minul, ja hirm ainuüksi mõttest, et midagi lapsega juhtub, sama suur kui igal tänapäeva emal. Ja ilmselt oli ka siis kell viis hommikul kastene muru, karge õhk ja udu. Tundsin sekundiks nagu mingit ajaränduri sähvatust: minu seest ankurdus sellesse muusikasse kogu kevadine koroonajama, ärevus ja läbi­põlemine ning asendus vähemalt selleks hetkeks mingi lohutuse ja lootusega. Alles kodus lugesin pärast kavalehelt: „Rändlindudega üheskoos saabuvad meie esivanemad, kes sünnivad uuesti meie lastes, muudavad viljakaks maa ja sigivaks karja. Tulevad hõimude esi­vanemad oma rõõmude ja muredega, sündide ja surmadega, peiede ja pidudega. Surm on meie elu osa, teispoolsuse väravahingede krigin viib meele peast. [—] Väravad on valla. Kes on läinud – tuleb kindlasti tagasi. Mu lapsel on mu vanaema silmad.“ Mulle avaldas see kirjeldus tõesti mõju, sest peale muusika­elamuse võin pidada seda ka teraapiliseks kogemuseks, mille puhul ma isegi ei teadnud, et seda vajan. Aga eks (esi)vanemad tea ju ikka paremini.

Etenduse teises pooles valitsesid kergemad meeleolud: pidutseti ja tralliti, kuni tuli karu. Viimase kooriteosena kõlas „Pärismaalase lauluke“, kus koor keeras publikule selja ja tahes-tahtmata tekkis sõnu („tabu-tabu“) kuulates küsimus, kas püütakse markeerida justkui häbi mineviku ees: laulud on ju alles, aga rahvad ja keeled kõik enam mitte. Pikalt polnud aega sellele mõelda, sest – nagu öeldud – tuli karu. Kõlaritest kostis järsku sümfooniline muusika (avamäng nr 2), mis mõjus minu kõrvale kuidagi kohatult, nagu oleks maandunud läikiv ufo – ja kogu küla jooksis karuga võitlema. Asi lõppes sellega, et karu jäi püsti ja koor kadus metsa! Järsku oli vaikus ja juba hajuv udu ja küsimus, kas siin oli üldse midagi olnud. Kõlaritest kostus sookure hõikeid, päike oli tõusnud, kell oli juba 6.20. Oleks tahtnud vaikselt püsti tõusta ja lahkuda, aga siiski alustati esialgu kohmetult aplausi. Tuleb ju ikka rituaalselt tänada toimunu eest, kuigi kontserdi klassikaline lõpp jäi olemata. Kooriliikmed paistsid küll kaugel puude vahel paarisaja meetri kaugusel, aga esinemisväljale enam ei naasnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht