Püüdes ajaklastrist oma südametooni

Tänavuse klaverifestivali moodustasid modernismist tulvil kontserdipäevad, mis ühes ajalooliste muusikanopetega kiirgasid nii lõõmavat pidulikkust kui nõretavat emotsionaalsust.

KÄRT KÄÄMBRE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

XIII rahvusvaheline festival „Klaver“ 21.–27. X Estonia kontserdisaalis, kunstiline juht Sten Lassmann.

Selleaastane klaverifestival kutsus pealinnas viibijaid nädalaks kontserdimajja sombuse ilma eest varjule ning summutas eelmise festivali järel kumisema jäänud beethovenlikud meloodiajupid modernistliku mõtte- ja helivooga. On ekslik väita, justkui oleks XX sajandi I poole muusika kontserdisaalides harv nähtus, ent siiski mõjub see pigem võõra ja kaugena. Ehk mängib rolli tõik, et see muusika ei rõhu tihtipeale universaalsele ilumeelele, vaid tugevamate ja tumedamate varjundite kaudu hoopis teistele, sageli tolleaegse ühiskonna vaimust läbipõimitud tundmustele. Sestap on tänuväärne, et seitsme kontserdipäeva vältel jooksis hinnatud klaverikunstnike esitatud ulatusliku repertuaari, „Modernatooriumi“ külaliste kõneldud seoste ning põhjaliku kavabukleti vahel sadu traagelniite, millest iga kuulaja sai festivali lõpuks oma teadmiste ja esteetilise arusaama abil kindlate pistetega terviku õmmelda.

Nii suurest festivalist täies mahus osa saamine avab kuulamisprotsessi hoopis teise nurga alt. Vahepeal ei mõistnud ma enam, kas suudan muusikat objektiivselt tajuda või mõjutan alateadlikult oma kuulamiskogemust niivõrd, et voolin festivali kulu enda jaoks paeluvaks narratiiviks. Igatahes tõstis suur mastaap perspektiivi ümber – üheaegselt suurendas ja vähendas üksikute detailide mõju. Festivalijärgsel vaatlusel paistab tervik massiivse substantsina, milles suurem osa peensusi on kokku sulanud. Seda enam said armsaks need haruldased nüansid, mis mõnikord lausa takti- või nooditasandil eredaimaks olid osutunud ning sellega kontserdi väärtuse kujundanud.

Võib-olla tuleneb see erialasest isekusest, ent ses heliseerias paelusid mind enim kontserdid, mis asetasid klaveri ainsa pillina rambivalgusesse. Siiski, orkestraalse lisandiga ava- ja lõppkontsert lõõmasid mõlemad pidulikult oma positsioonile kohaselt ning tekitasid kõrvutades toreda ajalooteadliku sümbolimängu, kus iga kavas olnud teos avas puhtratsionaalses mõttes festivali temaatilist kude väga hästi. Kui esimesel õhtul kõlanud teosed justkui võimendasid üksteist, siis festivali finaal jättis pisut hüpliku mulje: juba ainuüksi Samuel Barberi sügavtõsine Adagio oleks eeldanud pikemat mõttepausi üleminekul Jaan Räätsa vitaalsele kammerorkestri kontserdile.

Suures Aleksandr Skrjabini õhtu (l)ootuses tabas mind kahetine mõttevoog nii publiku kui ka interpreedi vaatenurga kohta. Kõigi sonaatide järjest kuulamine mõjus vapustava kogemusena, eriti pianistliku väljakutse suurust meeles hoides, ent terviklikkuse kammitsates hajus nii mõnigi oodatud nüanss, tunne või sümbol. Ehk on see helisalvestiste lõksus elamise mõju või nõudlik stiil, aga igal hetkel, mil Jonathan Powell esitas rohkem ennast kui heliloojat, kaotas muusika mingi osa igatsetud skrjabinlikkusest. Ometi on see interpretatsioonilise vabaduse võlu, mis mängib alati kas kuulaja ootuste poolt või hoopis nende vastu. Alles hiljem taipasin, et võib-olla oleksin pidanud kuulama mitte kümmet sonaati eraldi, vaid justkui ühe teosena, sest mastaapidega võidetakse ainult siis, kui neisse on panustatud. Kontrastina peitus järgmise õhtu võlu just väikestes detailides, mis Gerhard Oppitzi lummava aja- ja polüfoonia­käsitlusega meelde süüvisid. Tema õrnas ajavõtus enne pingeliste kohtade lahendamist sisaldus justkui terve maailm ning – totralt spetsiifiliselt – üheks festivali lemmikhetkeks kujunes Brahmsi Intermezzo keskpaiku kõlanud kahe samaaegse hääle kõlamäng, mis erineva dünaamilise ja sisulise kujundamise abil viis kontrapunkti mõiste sootuks teisele tasandile. Lastes aga lahti tagantjärele kasutust spekulatsioonist ning sulneist peennüanssidest, sukeldun kontsertidesse, millest sai just tervikuna selle festivali kolm tabamata imet.1

Kolm tabamata imet

Ses modernistlikus keskkonnas mõjus Marie-Ange Nguci romantiline repertuaar siidise turvapaigana. See kontsert viis enim vaimustusse klaverimängust kui kunstist, sestap olen leidnud ka kirjeldavaid sõnu üsna vähe. Ehkki kardan muutuda imalaks ja kaotada kirjasõnas kontserdipaiga õhustikus valitsenud vaimustustooni, pean klišeelikult mainima, et erilisus pianisti stiilis, see imetabane omapära lihtsalt oligi sõnulseletamatu. See ei olnud mõni väljapaistev passaaž või lahtikistav element, üldisest tehnikast ja virtuoossusest rääkimata, tema muusika oli teoseülene. Nguci ehitas üles täiesti oma kõlamaailma. Ta ulatas käe ja tõmbas kuulajad mitmeks tunniks enese vormitud meelispaika, lubas lugeda oma mõtete ja tunnete käsikirju ning juhatas giidina läbi helivarjundite, mille kooslusi ei oldud varem kuuldud. Ta sulatas kõik mängitud teosed stiililt kokku ja võib-olla just sellega taandaski oma muusika sõnatuks poeesiaks.

Festivali „Klaver“ kunstilise juhi Sten Lassmanni sõnul peitub suures kunstis alati lahendus.

Kalev Lilleorg

Kronoloogilise retrograadina jõuan veel enne Johann Sebastian Bachi „Hästitempereeritud klaviiri“ mainimist XX sajandi helide mängu2 juurde. Õhtu sugugi mitte vähetähtsa eelloona kõlas Leoš Janáčeki tsükkel „Rohtunud rajal“. Teose tajutav programmiline sisu mõjus kui helilooja nootidesse kirjutatud intiimne puudutus, mille Maksim Štšura kõigile kuulajaile edasi kinkis. Tundus, nagu oleks ta saateliini tükkideks lahti harutanud, selle igale noodile eraldi väärtuse andnud, et siis tagasi kokku panna ja hoopis meloodialiini kõlale keskenduda. Ja seda kaunistasid täpsed, elegantsed ning kogu muusikat kokkuvõtvad lahendusakordid. Unustasin end kuulama, viibima ses magusas, unenäolises helipilves. Paul Hindemithi „Ludus tonalis“ oli oma ratsionaalsuses tasakaaluks eelnevale nõretavale tundelisusele. Kohati ma ei mõistnud, kas vaimustun kirjutamistehnikast või interpretatsioonist. Kõik oli nagu paigas, täpselt omal kohal. Jätsin ruumi ja aega vaadelda tahke eraldi – kord jälgida partituurist pingsalt polüfoonia kulgemist, kord püüda tabada seda vaid elavast muusikast. Kõrgeim helikunst peegeldus aga kahe noodi vahelise pinge kujutamises: ma tajusin, kuidas iga meloodia kujuneb eelmise ja järgmise noodi koosmõjust, omavahelisest suhtest ning mängust dünaamika, aja ja artikulatsiooniga. Läbikiirgava kompositsioonilise emotsiooni puudumine tegi materjali enda palju põnevamaks ning tõstis interpreedi rolli tähtsaimale kohale. Štšura ei valitsenud sel õhtul mitte ainult klaverit, vaid kogu saali!

„Hästitempereeritud klaviiri“ juubelikontsert muutis mind ilmselt parimaks kuulajaks, kuna iga arvustav sõna tundus ses meeleolus kohatu. Tabasin muusika ajaloolise väärtuse, teadvuses settimise essentsi. Sajandite vältel heliteosele ladestunud katteloor oli muutnud muusika selle igas tärkamises üha kindlamaks ning lisanud kaitsva igaviku­hõngulise kihi, mida ei ole võimalik leida ühestki nüüdisaegsemast teosest. Taustal jooksev videoinstallatsioon eesti loodusest andis taotletud sakraalsed mõõtmed ning segas selle omapärase rahvusliku soojusega. Bach tõesti oli tollest hetkest eesti helilooja3 ja seda tunnetas ilmselt iga saalisviibija. Õhtu kuvas interpreetide kiire vaheldumise tõttu lavale iseloomude kokkupõrke, mis muusikalise mängu kombel ladus Bachi polüfooniale mitu küpsus­kihti ning lubas aimata eri generatsioonide muusikataju iseärasusi. Selles interpretatsioonilainetuses peitus justkui kogu inimlikkus. Meenus esimeses kontserdieelses vestluses kõlama jäänud lause, kuidas hirm halvab inimese teovõime. Suutmata kirja panna ühtki asjalikku sõna, tabasin end pisarsilmil mõtlevat, et samamoodi kaotab teovõime ju ka armastus.

Festivalieelsest ootusest ja õhinast, kuidas tipp-pianism otse sülle kukub, on nüüdseks saanud järelkuma, mis ometi sisaldab endas samu elemente. Festivali läbikomponeeritus jättis mu otsekui väntsutatud väikelapse meenutama, kuidas ma nädala vältel endasse kultuuri ahmisin, ja just nimelt ahmisin, sest igast mööda libisenud killust oli meeletult kahju. Võtsin endaga Sten Lassmanni mõtte, et suures kunstis peitub alati lahendus.4 Mõni interpreet pakkus oma muusikas lahendusi küsimustele, mida mul ei tekkinudki, ning võib-olla see ongi ülimaid eesmärke – saada pärimata mingi vastus või tunne, et osa enesest on õiges kohas. Kui lihtsana näis viimaks mõistmine, et mõni inimene kuulubki klaveri taha ja oma armsal kombel aitab see minu elule tähendust luua.

1 Viide Kaupo Kikkase „Modernatooriumis“ kõlanud mõttele.

2 „Ludus tonalis“ (ld helide mäng)

3 Kaupo Kikkase „Modernatooriumis“ kõlanud sõnad; viide mõttele, et eesti interpreedi kaudu muundub ka laval mängitav helilooja justkui pianisti rahvuse kandjaks.

4 „OP“. – ERR 20. X 2022. https://etv.err.ee/1608741199/op

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht