Pärlite turvaline mänguruum

Sellesuvine „Klaaspärlimäng“ tõstis esile minevikupärandi, kuid pööras vähe tähelepanu unustusse vajunud heliloojatele ja nüüdisaja loomingule.

MARTA-LIISA TALVET

Muusikafestival „Klaaspärlimäng“ 9. – 15. VII Tartus, Viljandis, Saaremaal ja Piirissaarel. Kunstiline juht Peeter Vähi. Esinejad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Wiener Kammersymphonie, Klaaspärlimäng Sinfonietta, Hortus Musicus, Orthodox Singers, Neeme Punder, Yosuke Oda, Anna-Liisa Eller ja Hedi Viisma, Viviana Sofronitsky, Riivo Kallasmaa, Ralf Taal, Ulla Krigul, Dalia Dėdinskaitė, Gleb Pyšniak, Kremerata Baltica, Kristīne Balanas, Džeraldas Bidva.

25. aastapäeva tähistanud „Klaaspärlimängu“ festivali programm oli ühtlasi seotud Beethoveni 250. sünniaastaga ning tõi kohale rahvusvaheliselt tunnustatud muusikuid ja kollektiive. Pärnust alguse saanud, kuid nüüdseks peamiselt Tartus toimuv „Klaaspärlimäng“ korraldas sel aastal esimest korda mitu kontserti ka Saaremaal, samuti toimus kontsert-väljasõit Piirissaarde. Tegemist oli mitmes mõttes erilise festivaliga. Eriolukorrajärgsel isolatsioonist väljumise ajal oli see üks esimesi Eestis toimunud klassikalise muusika üritusi. Esmalt tuleb tunnustada erakordselt hästi õnnestunud korraldust, arvestades, kui palju oli festivalil välisesinejaid, kes keerukate asjaolude kiuste siiski Eestisse esinema jõudsid. Publiku huvi festivali vastu oli suur, mitu kontserti oli juba varakult välja müüdud. Kohati võiski tunnetada, et festival toimis sügavamas, sotsiaalses mõttes tähistamise, pidustusena – võimalusena tulla pärast pikemat vaikust taas kokku, et kuulata muusikat.

„Klaaspärlimängu“ festivali sisu on tihedalt seotud kontseptsiooniga, millele vihjab festivali nimetus. Saksa kirjaniku Hermann Hesse samanimelises romaanis on kirjeldatud klaaspärlimängu kui mängu „kõigi meie kultuuri sisude ja väärtustega. [—] Kogu sellel vaimuväärtuse tohutul materjalil, mida inimkond viljakatel ajastutel tunnetuse, üllaste mõtete ja kunstiteoste alal on loonud ja mida järgnevad teadusliku vaatluse perioodid on mõisteteks koondanud ja intellektuaalseks ühisvaraks teinud, kõigel sellel mängib klaaspärlimängija nagu organist orelil, kusjuures see orel on otse kujuteldamatult täiuslik, tema manuaalid, pedaalid kombivad kogu vaimset kosmost, tal on peaaegu loendamatul arvul registreid, teoreetiliselt peaks selle instrumendiga saama kogu vaimset maailmasisu mängus reprodutseerida.“1

Uudisteoste vähesus

Püüdlust sellesarnaste ideaalide poole oli tunda ka festivali kunstilistes valikutes. „Klaaspärlimängu“ festival jättis endast mulje eelkõige traditsioonist lugupidava ja kinni hoidva, mineviku pärandit pühitseva sündmusena. Mitu kontserti olid seotud Beethoveni 250. sünniaastapäeva pidustustega, mis ühest küljest tundub loomulik, teisalt aga tekitab küsimusi. Mõeldes sellele, kui suurel määral domineerivad klassikute, Beethoveni, Mozarti jt teosed igal aastal suurtes kontserdisaalides üle maailma ning kui vähe pööratakse tähelepanu kaanonist välja jäänud, unustusse vajunud autoritele ning ka tänapäeva heliloojatele, tekib küsimus, milleks on vaja tugevaid, kinnistunud ajaloolisi figuure veelgi enam esile tõsta.

Festivalil torkas näiteks silma, et eeskavas oli vaid ühe naishelilooja, Marianna Liigi teos. Samuti oli tegemist ainukese uuenduslikuma helikeelega teosega. Liigi uudisteost „Januneb valgust“ esitasid Beethoveni-teemalisel kontserdil Ulla Krigul (orel), Gleb Pyšniak (tšello), Riivo Kallasmaa (oboe), samuti oli teoses kesksel kohal elektroonika­partii. Teos algas rütmilise fuugaliku mänguga instrumentide vahel. Mida enam elektroonika mängu tuli, seda enam lagunes enne selgelt ja pidevalt kostnud instrumentide visandatud rütmiline muster, muutudes fragmentaarseks. Festivali üldmuljes kujutas teos endast pigem erandlikku, huvitavat lahtimurdmist tonaalsetel mängudel põhinevast muusikast, tuues välja helidele omast maagiat ja elusust, mis mõjus vahetult ning juhtis tähelepanu helitaju ja kuulamisprotsessi materiaalsusele. Liigi teoses on kompositsioonilised mängureeglid justkui meelega lahti jäetud ning pikkadel helidel lastud omasoodu lahti kooruda.

Välja võib tuua ka Hortus Musicuse kontserdi, kus tekkinud kõlamaailm oli tämbrilt külluslik ja mitmekesine ning traditsiooni sügav tundmine segunes mängulise, improvisatoorse vabadusega. Esile tooksin ka kontsertidega samaaegselt Jaani kirikus üleval olnud läti arhitekti Pēteris Venckovičsi näituse, kus autori armastus matemaatiliste skaalade vastu segunes huumori ja absurditunnetusega, seades arhitektuurilised, matemaatilised visandid juhuslikult haakuvatesse kokkupuutepunktidesse väljavõtetega elulistest olukordadest.

Küsimus, mida seega tuleb küsida, on: missuguseid kultuurilisi tekste võtta mängu ja mida jätta välja ning mis põhjustel? Millist traditsiooni osa tasub väärtustada, mida kritiseerida? Et festivalil on niivõrd ambitsioonikas pealkiri, tuleb paratamatult mõttesse klaaspärlimängu funktsioon spekulatiivse filosoofilise praktikana.

Harjumuspärased raamid

Eelkõige oli tänavusel festivalil hästi esindatud minevikku vaatav osa. Oli kaunilt lahendatud seadeid, näiteks Anna-Liisa Elleri ja Hedi Viisma kontsert „Kandlebarokk“, kus teosed olid asetatud uudsesse ebaharilikku valgusse, seejuures maitsekalt ja läbimõeldult. Samuti võib esile tuua Wiener Kammersymphonie Beethoveni-kontserti, kus eelkõige sümfoonilisena tuntud teosed avati nüansirohkelt, väljapeetult kammerlikus seades.

Seevastu oli tagasihoidlikult esindatud festivali tulevikuvaade, mille üks põhjusi võib olla, et läbi ajaloo lihvitud kultuuripärlitega on turvalisem mängida kui ebakindla ja avarate võimalustega tänapäevaga – et klaaspärlimängu kontseptsioon on olemuslikult hierarhiline, on hierarhias raske asetada alles kujunevaid suundi kindlatele positsioonidele. Sellisel juhul tekibki küsimus, kas seda üldse peab tegema. Alternatiivina hierarhilisele mängu­mudelile meenuvad võrkjad lõngamängud, kassikanga kudumine, mida kirjeldab feministlik filosoof Donna Haraway.2 Mäng ei toimu enam puhtalt vaimsete sümbolitega, vaid see on materiaalne tähendusloome, ja mängijad pole enam erapooletud, ilma oma privilegeeritud vahemaa hoidmiseta, vaid on täielikult seotud haavatavad osalised mängulise reaalsuse kujundamises. Sellisel juhul saab tihedas olevikus määravaks eri perspektiivide ja ühildamatute narratiivide kooseksisteerimine. See käsitlus võikski festivalile pakkuda uusi väljakutseid. Küsimuse alla tuleks seada kontserdi harjumuspärased raamid, piir esinejate ja publiku vahel, väljakujunenud žanrite vahel. Vaatluse alla tuleks võtta piir kultuuri ja mittekultuuri või siis nn kõrgkultuuri ja selle „teise“ vahel, mis on seni mängust välja jäänud.

Kuidas muutub kuulamisolukord, kui peale kontserdisaali kasutatakse avatud ruumi, linnaruumi? Piirissaares toimunud Orthodox Singersi kontsert oli samm avatuma kontserdiolukorra poole (kontsert toimus väljakul vabas õhus), kuid ei mõjunud loomulikult, sest taotletav muusikaline ideaal nõudis suletumat olukorda. Kui avatud ruum ja juhuslike helide sekkumine muusikalisse situatsiooni oleks võetud eelduseks juba algul, oleks see olnud põnev suhestumine Piirissaare erilise looduse ja eluoluga.

Festival on Tartu muusikaelus üks tähelepanuväärsemaid ja püsivamaid üritusi, mis rõõmustaval kombel toimus sel aastal ka Saaremaal. Kuna tegemist on armastatud, pika ajalooga festivaliga, küsingi, kas seda saaks julgemalt kasutada platvormina, mis seob traditsiooni tihedamalt uuendustega, tõstab rohkem esile hääli, mis muidu ei pruugi kosta, ning laseb sisse ka hapramaid, kuid see-eest julgeid tuleviku­visioone? On ju kunstil võime visandada teistsuguseid maailmu, kritiseerida ja dekonstrueerida kinnistunut, uurida ja mõtestada maailma viisil, milleni teadus üksipäini ligi ei pääse. Pärast kauneid kuulamiselamusi ootan põnevusega, milliseid valikuid tehakse festivalil järgnevatel aastatel – on ju klaaspärlimängu üks omadusi see, et see on ammendamatu ja lõputu, mängu­ruumi jätkub igaveseks!

1 Hermann Hesse, Klaaspärlimäng. Tlk Helga Kross. Eesti Raamat, 1976, lk 14.

2 Donna Haraway, Staying with the Trouble. Making Kin in the Chthulucene. Duke University Press, 2016, lk 10.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht