Ooperlikud vääriskivid ja kohustuslik moralitee

Joogilaulude paraadi asemel oli Vana Tallinna gala kava seekord mõõdukalt läbikomponeeritud ning pühendatud Tšaikovskile.

ANNE AAVIK

Vana Tallinna gala 30. VIII rahvusooperis Estonia. Solistid Mirjam Mesak (sopran), Juuli Lill (metsosopran), Juhan Tralla (tenor), Tamar Nugis (bariton), Ain Anger (bass), Mari Poll (viiul), Edmunds Altmanis (klarnet), Rahvusooperi Estonia orkester, dirigent Arvo Volmer. Valguskunstnik Rasmus Rembel, pianistid-repetiitorid Tarmo Eespere, Jaanika Rand-Sirp, õhtujuht Janne Ševtšenko.

Galakontserdid võivad vahel olla kohutavalt tüütud kõigi nende ülesmukitud seltskonnatähtede, kitšilike matusepärgi meenutavate hiigelbukettide, litritega ülekuhjatud tualettide ja surmani äraleierdatud aariatega. Sellegi kontserdi puhul meenutas lavalt avanev vaade, orkestri selja taha projitseeritud Tallinna vanalinn, mulle nõukogudeaegset propagandaplakatit – kullatud võimukantsi siluett, mille kohal ripub ähvardavalt punase ääristusega vapp kirjaga VT. Siiski pean tunnistama, et kohe, kui maestro Arvo Volmer tõstis käed, sattusin elava heli lummusesse, mis vangistas mind jäägitult kontserdi lõpuni. Kas tõesti on COVID-19 tuimastanud ka minu ärahellitatud kõrvad või oligi tegu erakordse muusikasündmusega? (Liviko pakkus küll ka ohtralt alkofoonilisi jooke, millega võiks kriitiku ülevoolavust põhjendada, aga minu viimaseid päevi lapseootel seisund ei soosi võimalust end tasuta vedelike abil joovastada.)

Üheks põhjuseks võib olla see, et joogi­laulude paraadi asemel oli seekordne kava mõõdukalt läbi komponeeritud ning pühendatud Tšaikovskile. Väikest kõrvalehüpet osalejatest sõltuvalt vältimatu Wagneri juurde oli pehmendatud vene geeniuse paleuse Mozarti muusikaga – ja sellega oli ühtlasi täidetud ka publiku nälg tuttavalt kõlavate lugude järele.

Viimane poolaasta on ooperilembestel möödunud mõõdukas tsölibaadis, kasinat lohutust on pakkunud vaid helikonservid. Kui seni oli veel lootust, et teiste festivalide ärajäämise kurbust leevendavad Narva ooperipäevadki, siis augusti viimane nädalavahetus tõi uudise, et ka Ida-Virumaale pole mõtet minna oma Figarot otsima. Aga see-eest sai kolmel päeval, 28. – 30. augustil mõistliku piletihinna eest kuulda maailmas laialdase tunnustusega üle külvatud soliste, kelle kõrge taseme tõestuseks võib tuua, et nende jalg on ühtviisi tuttav Austria tippmaja Viini riigiooperi, Saksa A-klassi kuuluva Baieri riigiooperi ning mõned lausa ühe ja ainsa La Scala lavalaudadega.

Värske Estonia solist Tamar Nugis esindab oma põlvkonna paremaid baritone. Ta oli sel õhtul esimene, keda publik kostitas metsikute braavohüüetega.

Rasmus Kooskora

28. augustil tungles publik Tallinna Jaani kirikus, et kuulda Camilla Nylundi võrratut lüürilis-dramaatilist sopranit. Mullu detsembris ka Metropolitanis debüteerinud lauljatar esines meil esimest korda. Vaasa lähedalt väikesest külast pärit diiva veerandsajandipikkune karjäär on keerelnud eeskätt Saksamaa teatrites ja laienenud viimasel kümnendil üle kontinentide. Tema algne plaan oli tagasi lennata pühapäeva õhtul just seepärast, et saaks kuulata ka oma hea kolleegi kontserti. Juhtumisi laulis Ain Anger Viini riigiooperis Hundingit (Wagneri ooperis „Valküür“) just 2013. aastal, kui Camilla debüteeris Sieglindena ja see ei jäänud viimaseks kohtumiseks. Põlvkonnakaaslastest tipplauljad on mõlemad pälvinud ka ühe kõrgeima tunnustuse lauljale saksakeelses kultuuriruumis – Kammersänger’i tiitli. Nii istus meie kuulus bass kuulajaskonna vaimustuseks Tallinna Jaani kiriku publikus, esmaspäevaks tagasi Viini proovi kiirustav sopran pidi aga pandeemiale andamit maksma ja veetma kontserdijärgse päeva Estonia asemel lennujaamu mööda seigeldes. Publikule leidus aga veelgi säravaid tähti. Tegi ju peaaegu oma rahvusooperi debüüdi Vana Tallinna galal värskelt Baieri riigi­ooperi solistiks värvatud Mirjam Mesak, kes kuulub juba eel­nimetatutest järgmisesse põlvkonda. Tema senised saavutused lubavad aga loota paljugi: näiteks pälvis sopran eelmise aasta oktoobris Baierimaa kultuuri­preemia.

Eestile kuulsust toonud lauljaid oli kavas teisigi. Vana Tallinna gala solistidest järgemööda rääkides peaksin alustama hoopis Juhan Trallast, kes on küll oma aktiivse ooperilauljakarjääriga Saksamaal lõpparve teinud, aga demonstreeris postpandeemilises olukorras üllatavalt värsket vormi ja suurepärast stiilitunnet, esitades Lenski aaria Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin“. Vene muusika on ilmselgelt tema leib, olgugi et Juhan Tralla on kanna kinnitanud pigem saksakeelses kultuuriruumis – on ta ka ju ainuke eesti laulja, kel on õnnestunud Cardiffi konkursil jõuda 25 parema hulka (Ain Anger ja Mirjam Mesak pole minu teada seal käinudki).

Põlvkondade erinevus eesti ooperilauljate seas torkab sageli kõrva just vene muusika esitamisel: küpsematel lauljatel on see sageli otsekui ema­piimaga kaasas, alla 40aastaste hulgas on aga aina enam neid, kellele on naabrite foneetika umbes sama võõras kui hiina keele oma. Viimaste hulka ei kuulu muidugi Peterburis õppinud Juuli Lill. Isikupärase tämbriga metsosopran on mulle hästi tuttav tema karjääri algusaegadest peale. Ilmselt pole ma galal osalejatest kedagi teist nii palju kordi laulmas kuulnud, tema karakternäitleja ande tõttu nii tigedate vanamuttide, väikeste poiste kui ka saatuslike naistena – aga nii võluvana pole ma teda näinud veel mitte iialgi. Maksimumpunktid kogu komplekti eest: erakordne kleit isegi sellisel galal, kus on kombeks üksteist tualettide külluslikkusega üle trumbata! (Kui midagi viriseda, siis mõni kõrgregistri noot oleks ehk võinud „Orléansi neitsi“ Jeanne’i aarias pikemalt särada.)

Värske Estonia solist Tamar Nugis esindab oma põlvkonna paremaid baritone. Noorest east hoolimata on tal õnnestunud rolle juba terve rodu. Tema Jeletski aaria ooperist „Padaemand“ jäi küll sisulise läbitunnetatuse poolest eelnevatele esinejatele veidi alla ja mind segas ka vaevumärgatav nasaalsus vene keele hääldamisel, aga tõe huvides tuleb märkida, et ta oli sel õhtul esimene, keda publik kostitas metsikute braavohüüetega (meil pole see õnneks veel keelatud, Viinis näiteks peab publik suu vaguralt kinni hoidma!).

Kui lavale astus gala noorim esineja – sopran Mirjam Mesak –, siis olid publiku ootused maksimaalselt üles kruvitud. Vaevu 30aastane ja juba Saksamaa tippooperimajas lepinguga tööl! Lauljatar suutis need ületada igasuguse pingutuseta. Tema Jolanta ariooso samanimelisest ooperist lõi juba esimestest helidest peale nõidusliku õhustiku. See õnneliku lõpuga muinasjutuooper on kui soprani edulugu: Baieri riigi­ooperis tuli see roll tema juurde puhta juhuse kaudu, nüüd on see juba DVD-le salvestatud ning just selle lavastuse peale kutsuti noor laulja samasse agentuuri, mille nimekirjas on ka Ain Anger, Kristiina Poska ja Paavo Järvi – nimelt HarrisonParrott. Mesak on kaunis, soe ja naabritüdrukulikult siiras, veatust tehnikast hoolimata mõjub ta veel loodusliku vääriskivi, lihvimata teemandina. Septembri lõpus saame osa tema rollidebüüdist Estonias, kus esietendub Donizetti ooper „Don Pasquale“.

Järgmisena lavale astunud Ain Anger esineb kodulaval igal võimalusel – peagi näiteks ka sealsamas Estonia „Faustis“, ehkki tal on edukas rahvusvaheline karjäär eeskätt Wagneri-lauljana. Mulluse laulupeo ajal vesteldes meenutasime ka Eri Klasi, kes oma 60. sünnipäevaks tõi Estonias välja Mozarti „Don Giovanni“. Sajandivahetusel esietendunud ooperis laulis Ain Anger seelikuküti lõbusat teenrit Leporellot. Olgugi et viimastel aastatel on ta esitanud hoopis komtuuri partiid, pöördus laulja galakontserdil noorusrolli juurde tagasi ja tõestas, et Wagneri raskekahurvägi pole tema hääle liikuvust pärssinud.

Sümpaatselt mõjus ka see, et rambi­valgusesse orkestri ette toodi rahvus­ooperi andekad instrumentalistid. Viiuldaja Mari Poll ja klarnetimängija Edmunds Altmanis on suurepärased muusikud: eriti jäi meelde see mänglevus ja kergus, millega orkester ja Arvo Volmer liitusid Altmanise mängitud Mozarti klarnetikontserdi finaaliga.

Kontserdi lõpus ei pääsenud me ka kohustuslikust moraliteest praeguse olukorra teemal: selleks sobis hästi Mozarti ooperi „Così fan tutte“ finaal. Kummalisel kombel on just see farss meeste-naiste suhete teemal osutunud sobivaks sotsiaalooperiks: 28. septembril esietendus näiteks Soome rahvus­ooperis Mozarti muusikaga „Covid fan tutte“ (maakeeli „Covidit teevad kõik“) millele on uue libreto loonud virgutavalt sarkastilise kõnepruugiga kirjanik Minna Lindgren.

Aga meil? Pikisilmi oodatakse Raimo Kangro mantlipärijat, kes võtaks uut reaalsust groteski-huumori abil vaagida!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht