Neil on hea aeg!

Tallinna Kammerorkestri juubelit silmas pidades ei või teada, kuhupoole orkestri teed hargnevad. Üks on kindel: praegu on neil hea aeg!

KAI KIIV

Tallinna Kammerorkestri 30. tegutsemisaastat tähistavad kontserdid „Kolm kontserti kolmekümnendaks“ 3., 17. ja 25. III.

Tallinna Kammerorkester tähistab sel aastal 30. tegutsemisaastapäeva. Inimese elus märgib 30 aastat teatavat stabiilsust ja küpsust: lastehaigused on põetud, teismeliseea mässud mässatud, (üli)koolidiplom taskus ning karjääri­redelilgi esimesed sammud astutud. Juba on, millele tagasi vaadata, samal ajal kui pilk on loodetavasti ikka optimistlikult tulevikku pööratud, sest silmapiiril terendab veel palju uut ja huvitavat. Ehkki orkestri elukaare võrdlemine inimese omaga ei pruugi olla päris õige, sest eeldatavasti – kindel ei saa olla, sest üks kurvavõitu pretsedent on juba loodud – on orkestri eluiga pikem kui inimese oma.

Samal ajal on Tallinna Kammerorkestri kontsertmeister Harry Traksmann, tšellorühma kontsertmeister Leho Karin ja kontrabassist Jüri Lepp kaasa mänginud orkestri asutamisest peale.1 Teisisõnu, TKO on olnud nende elu! 30 aastat ühes orkestris pole kaugeltki rekord ei Eestis ega mujal: tean ERSOs, Estonia ja Vanemuise orkestrites mängijaid, kelle staaž on ületanud 40 aasta piiri. Aga keegi neist pole olnud eelnimetatud kollektiivide loomise juures ja seega on TKO tuumik täiesti eriline, et mitte öelda elav ajalugu. Selles mõttes ei saa neile vastu isegi peadirigent Tõnu Kaljuste, sest ehkki ta on orkestri ellukutsuja ja asutaja, on aastate jooksul TKO käekäiku suunanud ka teised peadirigendid: Juha Kangas (aastatel 1995-1996 peadirigent, 2001–2003 kunstiline nõustaja), Eri Klas (2003–2013) ja Risto Joost (2013–2019).2

Nüüd on ring omamoodi täis, sest peadirigent on taas Tõnu Kaljuste ning sellest üksteise taasleidmisest võib ainult rõõmu tunda. Ehkki arvud aina kasvavad, läheb TKO Kaljuste sõnutsi hoopis nooremaks, sest „ansambli erksus ja uued programmid, need on meie toit“.3 Ja erksana hoidva menüü on kahtlemata kokku vaaritanud orkestri peakokk ise, sest märksa kindlam olnuks, kui juubelikontsertide kavad oleksid koosnenud pelgalt TKO tavarepertuaarist. Ent see polnud sugugi nii: sarja „Kolm kontserti kolmekümnendaks“ esimese, 3. III Viimsi Artiumi suures saalis aset leidnud kontserdi kava koosnes teostest, mis olid keskmisele kontserdikülastajale, sh selle loo autorile, sootuks võõrad, ehkki väärivad kahtlemata avastamist. Sest kui Euroopas palutakse balli või juubeli alguses valsile, siis TKO pidu algas Süüria-Ameerika helilooja Kareem Roustomi (snd 1971) keelpilliorkestrile kirjutatud teosega „Dabke“ (2014), mis on kuuetaktilisel rütmil ehk sudaasil põhinev Lähis-Ida tants.

Sarja „Kolm kontserti kolmekümnendaks“ teisel kontserdil 17. märtsil EMTA suures saalis tuli ettekandele ka Erkki-Sven Tüüri teos „Action. Passion. Illusion“ (1993), mille Tõnu Kaljuste oli tellinud heliloojalt spetsiaalselt Tallinna Kammerorkestri loomise puhuks ja mis on orkestrit saatnud kogu tema eluaja.

 Rene Jakobson

Sellele järgnes õhtu vahest kõige põnevam teos, sama helilooja 2019. aastal naishäältele ja keelpilliorkestrile loodud ja seetõttu ka olemuselt ooperlik, vanakreeka eeposel „Odüsseia“ põhinev „Hurry to the Light“ ehk „Tõtta valguse poole“. Kuivõrd terve eepos koosneb rohkem kui 12 000 värsist, siis ei ole Roustomi teoses kajastust leidnud kõik tegelased ja nende lood, vaid keskmes on „Odüsseia“ naised ja nende võim. Nii said Filharmoonia Kammerkoori naislauljate, sopran Yena Choi ja alt Cätly Talviku esituses sõna Odüsseust Trooja sõjast 20 aastat truult koju oodanud Penelope, Odüsseuse ema vaim ja Aiaie saare kaunis ja kurikuulus nõid Kirke – tema muutnud kõik talle lähenenud mehed seaks, kes hoiatanud Odüsseusesse armununa teda sireenide nõidusliku laulu eest. Kuulsime ka sireene endid ja ehkki nende laul kõlas EFK kammerkoori naislauljate esituses tõesti lummavalt, pääses publik siiski end toolide külge aheldamast, kõrvu vaigutroppidega täitmast ning pärast kontserti ilmselt ka elu ja tervisega koju. Nii nagu pärast pikki eksirännakuid jõudis koju ka seiklustest vintsutatud Odüsseus, kelle taaskohtumist Penelopega võib Roustemi muusika põhjal iseloomustada kui joovastavat.

Teisel kontserdil 17. III EMTA suures saalis oli pidulikkuse hõng õhus juba käega katsuda. Kui Claude Vivier’ (1948–1983) „Lonely Child“ ehk „Üksildane laps“ (1980) välja arvata, kõndis ka kava konservatiivsemaid radu, sest seda raamistasid Haydni ja Mozarti sümfooniad nr 30, Haydni C-duur Hob 1:30 (1765), Mozarti D-duur K 202 (1774). Numbrimaagia mõttes huvitav leid, sest kuigi need on karakterilt elurõõmsad ja elegantsed, ei kuulu kumbki sümfoonia Haydni ega Mozarti tuntumate ega mängitumate hulka. Ometi pole orkestrile näilise kerguse ja elegantsuse saavutamine kerge ülesanne, sest nagu Viini klassikute puhul ikka, pole materjalis midagi üleliigset ning kõik, olgu siis hea või halb, on välja kuulda.

Kui võis jääda mulje, justkui olnuks TKO esituses midagi kõrva kriipivat, siis kaugel sellest: orkester mängis täpselt, karakteerselt ja kauni tämbriga. Tehnilise virtuoossusega, mida mõlemad teosed kahtlemata pakkusid (Haydni sümfoonia I osa, Mozarti IV osa), tuldi mängeldes toime. Aga mis peamine: mõlema sümfoonia esituses oli siinmail kaunis haruldast elurõõmu, mängulusti, kergust ja vaimukust. Ehk osalt ka seetõttu pakkus pisikese pettumuse eelmainitud Vivier’ „Lonely Child“, mida oli nii temaatiliselt kui ka helikeelelt keeruline ülejäänud kavasse sobitada. Ka oli see õhtu ainus ettekanne, mille kallal norida, sest selle unenäolisuses ja horisontaalses kulgemises oli vertikaalne taktilöömine traagelniidina liiga hästi näha ja kuulda. Piltlikult väljendudes oleks õlimaali asemel soovinud intiimsemat, hapramat ja õrnemat pastelli, sest orkester mängis küll äärmiselt kauni ja sooja tämbri, ent kammerliku häälematerjaliga sopran Yena Choi paiguti lihtsalt üle. Seda oleks dirigent võinud märgata …

Niisuguse tehnilise üleoleku ja sisulise veenvusega Erkki-Sven Tüüri teose „Action. Passion. Illusion“ (1993) esitust polegi varem olnud juhust kuulda. Ei ole ka ime, sest see teos, mille Tõnu Kaljuste heliloojalt spetsiaalselt TKO loomise puhuks tellis, on orkestrit saatnud terve tema eluaja. Huvitav oleks teada, kui mitu korda on nad seda kolmekümne aasta jooksul mänginud. Mõtlema­panev oli ka Eesti esiettekandena kõlanud „Deep Dark Shine“, mis mõlkus Erkki-Sven Tüüril meeles 2020. aasta algul seda looma hakates kui lugu abstraktsetest tumedatest ja tundmatutest, ent ühtaegu ka hirmutavaist ja ligitõmbavaist sügavikest. Et järgnevate aastate sündmused, kõigepealt kroonviirus ja siis sõda, andsid loole aga sootuks käegakatsutava, sügavama ja veelgi tumedama tähenduse, ei osanud Tüür lugu kirjutades ette kujutada. Helilooja siiski loodab – ja meie ühes temaga –, et pimedusest sünnib ikkagi valgus.

Sarja viimane kontsert leidis aset 25. III taas EMTA suures saalis, sedapuhku Bremeni Deutsche Kammerphilharmonie kauaaegse kontsertmeistri, meil aga eelkõige Eesti Festivaliorkestri kontsertmeistrina tuntud Florian Donde­reri juhtimisel, kellel on aastatepikkune kogemuspagas dirigeeriva kontsertmeistrina. Kontserdi avalugu, Veljo Tormise „Reminiscentia: Talvemustrid“ (1968/2009) oli mulle kui endisele ellerheinlasele ühtaegu nii äratundmisrõõmu pakkuv kui intrigeeriv: kuidas ometi kõlab kooritsükli „Talvemustrid“ viimane osa „Virmalised“ orkestri­seades? Selle laulu rolli nii Ellerheina kui ka teiste eesti kooride konkursivõitudes on raske alahinnata ning mulle, küllap ka paljudele teistele ellerheinlastele, tuleb „Virmalisi“ kuuldes elavalt silme ette eelkõige Tiia-Ester Loitme kuju ja pilk. Nii ei saanud ma üle ega ümber mõttest, kas Florian Donderer võttis vaevaks „Talvemustrid“ kooriversioonis enne üle kuulata. Sest „Virmalised“ kõlas paraku pisut korralikult välja mängitud etüüdina, ehkki maestro Tormise enese seades fraas „valgeid hobuseid jookseb üle sinise põllu“ trompeti esituses (solist Indrek Vau) on iseenesest andekas leid.

Skepsis hajus aga täielikult järgmise teose, Béla Bartóki „Divertismendi“ Sz 113 BB 118 ajal, mille loomise aasta 1939 annab aimu selle tonaalsusest ja meeleolust, eriti teises osas. Pole just kuigi keeruline tõmmata paralleeli praeguse poliitilise olukorraga ning „Divertisment“ kõnetab värskelt ka praegust kuulajat. Esitus oli aga lihtsalt suure­pärane. Kui muusikateadlane Liisi Laanemets märgib kontserdikavas (siinkohal kompliment Tallinna Filharmooniale teoste asjatundlike ja põhjalike tutvustuste eest kontserdikavades!), et „Divertisment“ on lihtsam kui helilooja varasemad teosed, siis minu meelest pole mitte ükski Bartóki orkestriteos esitajale liiga lihtne. Seda enam et mängitakse ilma dirigendita. Eriti tahaksin välja tuua kolmandas osas allegro assai kõlanud soolod, kõigepealt Florian Dondereri enda, aga talle võrdväärset partnerlust ja konkurentsi pakkunud II viiuli kontsertmeister Elo Tepi, tšellokontsertmeister Leho Karini ja vioolarühma kontsertmeister Laur Eensalu esituses. Orkester, kellel on välja panna sellised mängijad, võib enese üle uhke olla!

Huvitav ja üllatav oli ka kontserdi teise poole avaloona kõlanud Joseph Haydni viiulikontsert C-duur Hob Vlla:1 (1765). Huvitav selle poolest, et pigem pedagoogilisse repertuaari ja tänapäeval enam isegi mitte sinna kuuluvaid Haydni viiulikontserte kuuleb kontserdi­laval haruharva. Ja kui üllatavalt baroklikult see ikkagi kolme suure Viini klassiku hulka kuuluva Haydni teos kõlas! Ka Florian Dondereri ees tuleb veel kord kübarat kergitada, sest astuda kontserdi teises pooles taga­tipuks üles solistina pole teps mitte nalja­asi. Viimase teosena esitatud Tõnu Kõrvitsa „Labürindid“ (2010) lõid mõttelise silla õhtu hakul kõlanud Tormise „Talvemustritega“.

Inspireerituna Jorge Luis Borgese novellist „Hargnevate teede aed“, kus kirjanik lausub, et „hargnevate teede aed on üks suur mõistatus või tähendamissõna, mille teemaks on aeg“, ei või Tallinna Kammerorkestri juubelit silmas pidades teada, kuhupoole orkestri teed hargnevad. Üks on aga kindel: praegu on neil hea aeg!

1 Kersti Inno, Delta. Külas on Tallinna Kammerorkestri muusikud Olga Voronova, Laur Eensalu ja Andres Kungla. – Klassikaraadio 24. III 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1608911549/delta-24-martsil-erso-kalle-randalu-leivafestival-floriandonderer/533004dd399858f9c282fda0fab4e25b

2 TKO biograafia: https://www.filharmoonia.ee/tko/orkester/biograafia

3 Liisa Tupits, Dirigent Tõnu Kaljuste: Tallinna Kammerorkester läheb kogu aeg nooremaks. – Pealinn 3. III 2023. https://pealinn.ee/2023/03/03/dirigent-tonu-kaljuste-tallinna-kammerorkester-laheb-koguaeg-nooremaks/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht