Muinasjutt, mis nõuab süvenemist

„Augustuses“ püstitatud armastuse ja õnne teema on eluks põhimõtteid kujundavale noorele inimesele enam kui aktuaalsed.

MEETA MOROZOV

Kontsertetendus „Augustus“ Hermann Hesse samanimelise jutustuse ainetel. Esiettekanne sarjas „Noorte filharmoonia“ 27. X Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas. Helilooja René Eespere, Malle Talvet-Mustoneni laulutekstid. Laval Aurelia Eespere (sopran), Priit Volmer (bass), Tallinna Kammerorkester, dirigent Andres Kaljuste.

Näib, et „Noorte filharmoonia“ sarjas on sel hooajal oma publikule kõvem pähkel pureda antud: kontsertlavastus „Augustus“ on sisu poolest Rasmus Puuri „Sipsikust“ või Kristo Matsoni „Trikiga küsimusest“ kraad kangem. Lastekirjanduse tuntud tegelase toredate tegemiste ja mustkunstitrikkide juurest on liigutud elu olulisimate küsimuste juurde. Just sellisteks liigitan „Augustuses“ püstitatud armastuse ja õnne teema, mis on eluks põhimõtteid kujundavale noorele inimesele enam kui aktuaalsed. See tõsidusega looritatud muinasjutuline lugu on kaugel meelelahutusest. „Augustusega“ tõstatatakse keerulised küsimused, mis nõuavad aktiivset mõttetööd ja süvenemist. Ka kontserdimulje ei vormu kohe pärast lõpuaplausi, vaid hulga hiljem järelkajana, kui kuuldu on tunginud mõtlemise sügavamatesse aluskihtidesse. „Augustus“ on nagu hea vein, mille parimate maitseomaduste esiletulekuks läheb aega.

René Eespere „Augustus“ põhineb Hermann Hesse samanimelisel jutustusel. Baltisaksa juurtega saksa kirjaniku lihtne muinaslugu poisist, keda eranditult kõik armastavad, ent kellest – oskamata ise armastada – saab ometi kõige õnnetum inimene, kätkeb endas inimkonna põhiküsimusi ja -väärtusi. Loos tuleb õpetlikult esile ihaldusväärselt eduka, ent tühja hingega üksiku inimese tragism. Õnneks on jutustuses ka lootustandev pöördepunkt, mis lubab uskuda, et alati on võimalik uuesti alustada ning valesti astutud sammud õigetega lunastada.

Eespere on „Augustusele“ muusikat luues iseendale truuks jäänud. Tema helikeelt iseloomustavat heakõlalisust, minimalistlikke kordusi ja faktuuri läbipaistvust võib vaevata märgata ka selles uudisteoses. Eespere käekirja on tunda selleski, et ka seekord puudutab tema muusika eksistentsiaalseid teemasid. Muusikas ei jutustata lugu otseste kujunditega ümber, see ei ole programmiline, vaid loo sõnum avaneb pigem abstraktsel tasandil. Korduvad motiivid, pausid, justkui õhku rippuma jäävad fraasid ei kajasta siin väliseid sündmusi, vaid seisundit, lahendamata müsteeriume, õnne ja armastuse olemuslikku poolt. Eespere muusika loob tausta, ruumi, milles mõelda. Muusika ei ole kontsertlavastuse staar, kes on tähtis omaette – ta on abistaja. Järele mõeldes selgub, et Eespere looming on leidnud „Augustuses“ üllatavalt hea koha. Heliteos ise ei ole niivõrd ere, et hakkaks loo sõnumit varjutama, vaid sellele on jäetud tagasihoidlik positsioon, mis laseb lool mõjuda.

Andres Kaljuste oli „Augustuse“ kontsertetendusel näitlejana meeldejäävam kui dirigendipuldis. Härra Binswangeri, saatust kujundava vanamehe kehastamine tuli tal välja loomulikult ja usutavalt.

Tanel Meos

Muinasjututegelastel on tihtipeale varjatud võimeid. Kontsertetendusel selgus, et esitajatel samuti: dirigent juhatab, aga ka näitleb, jutustaja laulab proosatekstide vahele, mõni orkestrantidest kehastub vahepeal teenijaks, häbelikuks armunud tüdrukuks või kogu orkester vihaseks rahvahulgaks. Multifunktsionaalsus on tänapäeval kahtlemata eelis ja interpreedile kindlasti värskendav vaheldus. Ja vahel osutub kõrvalroll veenvamakski. Selle kontsertetenduse puhul ma ülivõrdeid ei kasutaks, küll aga võrdlusi. Andres Kaljuste oli näitlejana meeldejäävam kui dirigendipuldis. Härra Binswangeri roll sobib talle hästi, saatust kujundava vanamehe kehastamine tuli tal välja loomulikult ja usutavalt. Sümpatiseeris teksti väga hea valdamine, nauditav diktsioon ning oskuslik ja kiire pendeldamine orkestri juhatamise ja näitlemise vahel.

Kandev roll on etenduses jutustajal (Priit Volmer), kes vahendab kuulajale loo teksti ning esitab paar soololaulu. Kahtlemata võimekas Estonia solist Volmer sel korral paraku erilist muljet ei avaldanud. Väikesed apsakad reetsid, et lugu pole lõpuni omandatud ja omaks saanud. Kohati oli lugemises minu meelest liiga palju paatost ja raskepärasust. Laulu puhul häiris, et sõnadest oli keeruline aru saada. Ometi oli kiitusväärne lõpus kõlanud soololaul, kus oli kuulda kaunist tämbrit ja ehedat emotsiooni. Naistegelase (Aurelia Eespere) kanda oli episoodiline roll, mis ei jätnud samuti sügavat elamust. Tallinna Kammerorkester oli harjumuspäraselt hea ning publik sai taas nautida nende koosmängu. Samuti said orkestrandid kenasti hakkama neile etenduses ette nähtud näitlemisega. Eraldi tahan välja tuua löökpillimängija Madis Metsamardi, kes võlus maagilisi ja muinas­jutulisi helisid välja kõikvõimalikest löökpillidest ja isegi klaverist.

Kui lavastus osakesteks lahutada, pean tõdema, et norida annaks mitmegi asja kallal ja eraldi võttes polnud kellegi rollisooritus väga ere. Tervik toimis aga hästi. Hesse lugu on kontsertlavastuse keskmes ja rambivalguses, kõik ülejäänu (muusika, jutustaja, pillimehed, dirigent) selle teenistuses – ja lugu on see, mis lavastuse välja veab ja teeb selle komponendid tähenduslikuks. Niimoodi „Augustus“ töötabki.

Uuel aastal läheb teos mööda koole rändama. See on kindlasti proovikivi. Naerda „Augustuses“ ei saa, isegi muiata eriti mitte, kui välja arvata erandlikud hetked, mil kenadest viiulimängijatest saavad Augustuse ees edvistavad Pariisi kaunid daamid. See teos võib tänapäeva möllu ja kiire sündmuste kuluga harjunud noore näole tuua tülpimuse ja suule haigutuse. Äkki aga seda, midagi eristatavalt muud, koolinoored just vajavadki? Pealispindne meelelahutus tungib aknast, uksest ja ekraani kaudu niikuinii sisse. Kus õigupoolest päriselt mõtlemist ja süvenemist harjutada? Arvan, et „Augustus“ sobib selleks väga hästi: saab pisut üle tunni aja juurelda päris asjade üle. Kui arusaamine nõuabki pingutust, siis on pingutus seda väärt. Ei pea tingimata ootama, et „Augustus“ pälvib ovatsioone, selle loo funktsioon on teine. Kui kuulaja lahkub kontserdisaalist vaikse ja mõtlikuna ning tunneb, et midagi oleks nagu elus rohkem paika loksunud, siis on teos tabanud sihtmärki.