Mis see on, mida nimetatakse muusikateooriaks?

Muusikateooria õpik annab küll muusika mõtestamiseks hädavajalikud vahendid, nende rakendamise tõhusus sõltub aga õppijast endast.

AARE TOOL

Kerri Kotta, Muusikateooria õpik. Retsensendid Aare Tool, Žanna Pärtlas. Eesti muusika- ja teatriakadeemia 2019. Kättesaadav veebisaidil mt.ema.edu.ee.

Igaüks, kes on õppinud muusikat, on suuremal või vähemal määral puutunud kokku ka muusikateoreetiliste ainetega. Sellisel juhul ei vaja pikemat seletamist, mida tähendab meetrum, figuratsioon, range stiili elementaarkontrapunkt, harmooniline funktsionaalsus, kadentsi­harmoonia, prolongatsioon, diatooniline sekvents, laadiline segunemine, suurendatud sekstiga akord või kolmeosaline liitvorm. Kui aga peaks siiski juhtuma, et mõne eelnimetatud mõiste täpne seletus on ununenud, siis mälu värskendamiseks tasub avada kõige uuem eestikeelne muusikateooria õpik.

Kerri Kotta „Muusikateooria õpik“ on olnud juba mõnda aega saadaval veebis aadressil mt.ema.edu.ee (sisestada võib ka muusikateooria.ee). Selles pakub Eesti muusika- ja teatriakadeemia professor ülevaate muusikateooria kui õppeaine põhivaldkondadest, alustades a-st ja b-st ning lõpetades ülikooli õppekavasse kuuluvate teemadega. Haridus- ja teadusministeeriumi eestvedamisel korraldataval eestikeelsete kõrgkooli­õpikute konkursil, mille tulemused kuulutati välja 12. märtsil, pälvis „Muusika­teooria“ aasta parima eestikeelse kõrgkooliõpiku nimetuse (sellega kõrvuti tunnustati Tartu ülikooli kirjastuses ilmunud raamatut „Geoinformaatika“).

Mõistmaks eestikeelse muusika­teoreetilise õppekirjanduse seisu, heitkem kiire pilk valdkonna ajaloole. Esimeseks tõsiseks eestikeelseks muusikateooria käsitluseks võib pidada 1920. aasta sügisel paralleelselt kahes eri tõlkes ilmunud Nikolai Rimski-Korsakovi harmooniaõpikut (1885), millele 1925. aastal lisandus harmooniaõpetuse algtasemega piirduv Adalbert Wirkhausi „Akordid ja nende loomulik lahenemine“ (1925). Anton Kasemetsalt pärineb omal ajal palju loetud „Muusika algõpetus“ (1919) ning „Kontrapunkti, fuuga, kaanoni ja muusikaliste vormide õpetus“ (1934). Nõukogude ajal ilmunud õpikutest on üks esimesi pääsukesi Uno Naissoo „Harmoonia alused“ (1961), mille loomingulisus aine seletamisel on igati sümpaatne. Hiljem on avaldatud muusika­teooria valdkondi käsitlevaid õpikuid, mingis osas kipuvad need olema liiga pealiskaudsed, teisalt jällegi tarbetult üksikasjalikud ja kuivad. Vajadus on olnud tervikliku nüüdisaegse käsitluse järele.

Mida tähendab nüüdisaegne arusaam muusikateooriast kui õppeainest? Muusikateoorias on olnud juhtohjad viimased pool sajandit ingliskeelsete uurijate käes, kes, tõsi küll, tuginevad enamjaolt XIX sajandi ja XX sajandi algupoole saksa traditsioonile (Hugo Riemann, Heinrich Schenker, Arnold Schönberg jt). Üks mahukamaid muusikateooria õpikuid on Robert Gauldini „Harmonic Practice in Tonal Music“ ehk „Harmooniapraktika tonaalses muusikas“, kus põimuvad omavahel häältejuhtimis-, harmoonia- ja vormiõpetus. Niisuguse holistliku käsitluse kujunemisele andsid tõuke Heinrich Schenkeri (1868–1935) traktaadid, mille aluseks on veendumus kontrapunkti ehk häältejuhtimise ülimuslikkusest muusikaliste protsesside kirjeldamisel. Kuigi möödunud sajandi teisel poolel USAs valla pääsenud vaimustus Schenkeri analüüsist kui uurimismeetodist on ajapikku jahtunud, on see osutunud mõjukaks pedagoogilise distsipliinina, millena see ju oligi algselt kavandatud. Gauldini õpikus on rohkesti teosenäiteid, mis leevendavad ainega muidu kaasas käivat abstraktsust, niisamuti paneb ta rõhku barokiajastu tunnuslikule musitseerimispraktikale, numbribassile (ka generaalbass ehk basso continuo). Vormiõpetuse vallas on kõige eelistatum William Caplini raamat „Classical Form“ ehk „Klassikaline vorm“, mis lähtub peaasjalikult Arnold Schönbergi teoreetilistest seisukohtadest.

Teosenäiteid Haydni, Mozarti ja Beethoveni loomingust leiab peamiselt õpiku kuuendas peatükis seoses vormiõpetusega. Beethoveni klaverisonaadi c-moll op. 13 I osa peateema.

Muusikateooria õpik

Kerri Kotta veebiõpik on üles ehitatud kuue peatüki või rubriigina, mis kannavad pealkirja „Muusika elementaarteooria“, „Sissejuhatus kontrapunkti“, „Neljahäälne seade ja tonaalsus“, „Diatooniline harmoonia“, „Kromaatiline harmoonia“ ja „Muusika vormilised struktuurid“. Harmooniakursuse liigenduse poolest järgib õpik seega traditsioonilist tasemejaotust: esmalt vaadeldakse harmoonianähtusi ühe ja sama helistiku piires (diatooniline harmoonia), õpingute edenedes võetakse jutuks võimalused, kuidas põhihelistikust lühemaks või pikemaks ajaks väljuda (kromaatiline harmoonia). Kui põhihelistikust kõrvalhelistikku moduleerimise peensused on selged, võib viimases peatükis asuda julgesti uurima vormistruktuure. Diatooniliseks harmooniaks nimetatu on muidugi pedagoogilisel eesmärgil loodud lihtsustus, sest läbinisti ühe helistiku diatoonilistel helidel põhinevaid teoseid või teose osi klassikalis-romantilises repertuaaris peaaegu ei leia. Seetõttu on soovitatav õppijal mitte jääda liiga kauaks algusteemade juurde, vaid sirvida esimesel võimalusel ka õpiku järgmisi peatükke, kus kirjeldatakse XVIII sajandi teise poole ja XIX sajandi alguse kompositsioonipraktikat juba märksa tabavamalt.

Õpikus keskendutakse nn klassikalisele harmooniale, mille täpsem määratlus on „funktsionaalharmooniline tonaalne“ muusika. Selle ainevalla kirjeldamisel on levinud ka mõiste tonaalse (tava)praktika periood (common practice period), mis tõukub äratundmisest, et alates XVII sajandist kuni XX sajandini Euroopa kunstmuusikas aset leidnud esteetilisest arengust hoolimata jäi tehniline vundament suuresti samaks. Märgata erinevuses sarnasust ja sarnasuses erinevust – sedagi oskust aitab muusikateooria arendada. Muude kultuurisuundumustega sarnaselt on muusikalise „tavapraktika“ lõppdaatumit määratleda õigupoolest tarbetu: funktsionaalharmooniline tonaalne mõtlemine tuli, et jääda ega kao vist mitte kunagi. Pealegi ei tarvitse kujutleda harmooniaõpetust pelgalt klassikalise muusika kesksena: funktsionaalharmoonilisel tonaalsusel põhinevad ju ka džässistandardid ning suur osa pop- ja rokkmuusikast. (Kuigi mõnikord soovitakse eraldi kõnelda rütmimuusika teooriast, on selles vähe niisugust, mida „klassikaline“ muusika­teooria ei hõlma.) XIX sajandi teisel poolel sagenesid näiteks Ferenc Liszti ja Richard Wagneri loomingus nähtused, mille seletamisel jääb klassikalise harmoonia mõistetest väheks. Wagnerist lähtuva tonaalsuse piire avardava harmooniakäsitluse analüüsimiseks on omaette meetodid, millest olulisim on Hugo Riemannist inspireeritud uus­riemannilik (neo-Riemannian) teooria, ja XX sajandi tonaalsuse järgse muusika mõtestamisel tarvitatakse Allen Forte’i loodud hulgateooriat.

Vastupidiselt sagedasele arvamusele ei lähe muusikateooria õpingute edenedes mitte keerulisemaks, vaid pigem lihtsamaks. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab muusikateooria õppijal, et akordijärgnevuste lugematute üksikjuhtumite taga on üpris väike hulk häältejuhtimise ehk kontrapunkti reegleid, mis määravad, kuidas mitmehäälses muusikas hääled omavahel suhestuvad. XV ja XVI sajandil ilmet võtnud häältejuhtimise põhimõtted on kogu järgnenud muusika tehniline alus ja seega õhtumaise helikunsti üks üldistusjõulisemaid tunnuseid. „Muusikateooria õpiku“ teises peatükis on võetud kokku kontrapunkti­õpetuse põhitõed, mis on järgneva mõistmiseks tõepoolest hädavajalikud. Õpik sisaldab ka lühikest sissevaadet barokiajastu numbribassi teemasse (peatüki I.7 lõpus). Teosenäiteid Haydni, Mozarti ja Beethoveni loomingust leiab peamiselt kuuendas peatükis seoses vormiõpetusega, muude teemade käsitlemisel domineerivad neljahäälses segakooriseades näited ja paiguti on kasutatud schenkerlikke analüütilisi skeeme. Schenkeri teooria edasiarendusena kujunenud tähistusviisi kohta saab huvi korral lugeda pikemalt Kotta 2012. aastal ilmunud raamatust „Tonaalstruktuurid. Harmooniaõpik edasijõudnutele“.

„Muusikateooria õpikul“ on veebiväljaandena peale kerge kättesaadavuse muidki hüvesid. Eestikeelne (muusika)terminoloogia areneb pidevalt, sestap on hea, et vajaduse korral saab materjali tulevikus kergesti veebis parandada ja täiendada. Sarnaselt Robert Gauldini raamatuga on selles ühildatud funktsionaalharmooniline ja lineaarne, s.t häältejuhtimise põhine, käsitlus, mis harmoonianähtuste seletamisel täiendavad teineteist. Nii haakub õpik aine varasema ja praeguse õpetamisviisiga, ent sisaldab ka mõisteid, mis alles väärivad juurutamist. Ükski õpikus viidatud teoreetiline traditsioon, näiteks James Hepokoski retoorika ja hermeneutika põhine vormiõpetus, ei ilmu eesti keeles tühjale kohale, kuivõrd vähemalt muusika- ja teatriakadeemias on neil tõlgendustel olnud juba mõnda aega tugev kandepind. Õpiku saatesõnas tõdeb autor, et „analoogiliselt harmoonia- ja kontrapunktiõpetusele, ei seisne ka vormiõpetuse omandamine mitte niivõrd teoreetiliste põhimõistete tundmaõppimises, kuivõrd nende edukas rakendamises“. Teisisõnu, tõe kriteerium on praktika. „Muusikateooria õpik“ annab küll muusika mõtestamiseks hädavajalikud vahendid, aga nende rakendamise tõhusus sõltub õppijast endast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht