Miks on üks kontsert parem kui teine?

Kontsert „Hing ja hääl“ on ilmale tulnud väljaspool loometööstusmudelit, sündinud puhtast armastusest, muusikute ja korraldajate hoolivusest.

MAARJA TYLER

Duo ObSolute debüütkontsert „Hing ja hääl“ 21. VIII Viimsi Jaakobi kirikus. Jaanika Kuusik (sopran) ja Riivo Kallasmaa (oboe), Doris Hallmägi (elektroonika).

Oletame, et üks keskmine muusika­huviline käib elus sadadel, võib-olla isegi tuhandetel kontsertidel. Enamasti on need head kontserdid, mõned väga head, ent üksikud ilmselt sellised, mida meenutada elukaare lõpusirgel – vot, oli see alles õhtu! Täiesti võimalik, et üheks niisuguseks võib minu puhul osutuda – aeg annab arutust – Duo ObSolute kontsert Viimsi Jaakobi kirikus. Jaanika Kuusiku ja Riivo Kallasmaa kontsert „Hing ja hääl“ oli muusikaline rariteet, mille kogemine on ülimalt ihaldusväärne, ent äärmiselt ebatõenäoline. Kontserdi järel juurdlesin, millistel tingimustel säärased kontserdid sünnivad ja kuidas või mille kaudu oleks võimalik erilist kontserdikogemust, mis nii mõnegi arvates on pelk subjektiivne emotsioonipundar, süsteemsemalt käsitleda. Mulle tundub, et enamasti määrab kontserdi iseloomu selle taust ja saamislugu.

Vahel on asju lihtsam kirjeldada selle kaudu, mida need ei ole. Niisiis vaatlen nähtust, mida võiks pidada „Hinge ja hääle“ tüüpi kontserdi sünniloo antipoodiks – olgu selleks siinkohal festival ja festivaliformaat. Ühtlasi kasutan võimalust juhtida tähelepanu muusikafestivalide nõrkustele.

Ei tea, kas kuulas vanajumal mu mõttemõlgutusi pealt ja otsustas mind aidata, aga eelmise nädala Sirbis ilmus Elo Kiiveti Eestit tabanud festivalipalaviku ehk festivalistumise teravmeelne kirjeldus. Mullegi on jäänud mulje, et iga tühisemgi tegevus või nähtus võib suure tahtmise ja piisava ambitsiooniga inimeste käes moonduda festivaliks. Elustiilifestival, tänavakultuurifestival – mis need küll on? Nagu tõdeb Kiivet: „Festivalid on moes. Kogu Eesti suvi on üks suur festival, need katavad tihedalt, elu eest võitlevate kihtidena kogu maa nagu konnakullesed sauna taga tiigis ning imbuvad juba ka rahulikumasse, pimedamasse, omaetteolemise aega.“* Hiljuti kurtis üks sõber, et ta on suvest nii väsinud ning ootab pikisilmi sügist, mil saaks pimedad õhtud laisalt diivanil veeta. Hirm millestki olulisest ja põnevast ilma jääda on sedavõrd suur, et lõputute kultuuri- ja muusikafestivalide külastamine võib suve lõpuks päädida igakülgse kurnatusega. Kõlab nagu n-ö esimese maailma mure, aga soov end maailma asjadega kursis hoida ja oma vaimu arendada pole ju viga, vaid ikka voorus. Kes oskaks aga ette näha, millistele festivalidele tasub minna ja millistele mitte? Eks tuleb ikka riskida ja omal nahal järele proovida.

Jaanika Kuusiku (sopran) ja Riivo Kallasmaa (oboe) kontsert „Hing ja hääl“ oli muusikaline rariteet, mille kogemine on ülimalt ihaldusväärne, ent äärmiselt ebatõenäoline.

Pirjo Kullerkupp

Festivalipalavik kasvab välja oskusest kõike turundada ja müüa. Tundub, et kõigest ja igal teemal suudetakse välja pigistada formaat, mille mõõtkavasse annab festivali teemaga seotud materjali sobitada. Kui formaat osutub õnnestunuks – ligitõmbavaks –, siis korratakse seda järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Kui läheb hästi, siis vahest isegi 25 aasta pärast (näiteks tähistas tänavu 25. aastapäeva Haapsalu vanamuusika festival).

Isegi edukad festivalid pole aga ohtude eest kaitstud. Pole mina veel käinud festivalil, kus oleks suudetud tagada esinejate läbivalt ühtlane tase. Kuna harilikult nõuab formaat teatud hulka esinejaid – paljusus on üks festivaliformaadi magneteid –, on korraldajal kohustus igal aastal see arv tagada. Aga aastad pole vennad ja mõnel aastal ei õnnestu kohe kuidagi neid parimaid oma üritusele esinema saada. Seega täidetakse augud kättesaadavate, sageli mitte nii silmapaistvate esinejatega. Ka festivali suurusest ja korraldajatest oleneb, kui palju pühendatakse ressursse detailidele ning kui palju tähelepanu artistide ja kavadega seotule. Sageli on festivalil üks saal või lava, paremal juhul paar-kolm esituspaika, millega peaksid sobituma kõik ansamblid, ajastud ja pillikoosseisud. Raami mahtumiseks tehakse mööndusi, väänatakse end kuidagimoodi formaati, mis ei lase aga tihtilugu avalduda muusika ja interpreetide potentsiaalil. Vahel on risti vastupidi: esinejaks õnnestub kutsuda n-ö suur nimi, kelle puhul korraldajad ei julgegi kuigi palju oma soove väljendada. Peaasi et tulevad! Kui sellistel esinejatel puudub huvi ja paindlikkus siinse publikuga suhestuda ning esitatakse pisut tuimalt, ent professionaalselt oma standardrepertuaari, siis selle tunneb kogenud publik ära ja head tunnet ei jäta see nõudlikumale kuulajale kohe kindlasti.

Samad mured kummitavad ka meil levinud nn kontserdisarju. Tegemist on samuti publikule arusaadava ja atraktiivse formaadiga, mille kontserdiorganisatsioon täidab hooaja jooksul teatud sisuga. Siinkohal tuleb mainida jubedat sõna „loomemajandus“. Sõna teine pool toob paljude heade asjade kõrval kaasa rängad probleemid, mis tabavad sageli just loomingu kõige väärtuslikumat osa ehk sisu, kvaliteeti ja sügavust.

Kontsert „Hing ja hääl“ on ilmale tulnud väljaspool loometööstusmudelit, sündinud puhtast armastusest, muusikute ja korraldajate hoolivuse küllusest. Kaks tippmuusikut on tulnud kokku omal initsiatiivil, et teha ainult ja just seda, mida nad kõige rohkem teha soovivad. On olnud täielik vabadus valida kõige südamelähedasemad teosed, on olnud aega ja energiat teoseid viimistleda, neisse süveneda, selitada iga fraasi kulgemise loogika, mõista heliloojate isikupära ja vormi iseärasusi seda vaba ja loomuliku musitseerimise kaudu väljendades. Pole olnud piiranguid, survet midagi või kedagi järgida. See on igatsetud paleus – enamasti kättesaamatu.

Kuusik ja Kallasmaa olid kontserdi kavasse peene maitsemeele ja hea terviku­tajuga valinud gregooriuse laule ja varajase muusika teoseid (Lassus, Palestrina, Machaut, Perotinus). Kontserdil kõlasid seaded häälele ja oboele: see on kõikvõimalikest tämbrikombinatsioonidest tõepoolest üks ilusamaid kooslusi. Kuusiku kirgas sopranihääl ning Kallasmaa silmapaistvalt mahe ja elastne oboetämber sulasid teineteise delikaatses embuses kõrvu paitavaks sonoorsuseks. Doris Hallmäe pieteeditundelised elektroonilised intermeediumid mõjusid kui värsked ingveriampsud mitmekäigulisel õhtusöögil ning lõid kujutluse kosmilisest sillast, mis kandis kuulaja ühest ajadimensioonist teise. Hääle, oboe ja elektroonika võrratus seades kõlas Perotinuse „Beata viscera Marie virginis“. Kuusik, kes on põhiliselt tuntud Vox Clamantise lauljana, näitas end seekord võimeka solistina. Sellise kavaga pole millegi taha varjuda, iga väiksemgi kõhklus ja libastumine on kohe kuulda. Viimsi Jaakobi kirikus võis tunnistada peeni stiilinüansse (näiteks kasutas Kuusik Machaut’ teost esitades tavapärasest rohkem vibrato’t) ja otse suurepärast tehnilist taset: ülikõrged noodid ja pikad käänulised fraasid esitati muretu kergusega. Kallasmaa kõrgklassi kuuluv pillimängu arsenal tuli eriti selgelt esile J. S. Bachi „Partiita“ BWV 1013 allemande’i voogavates katkestusteta lõikudes ja värvikalt artikuleeritud pseudopolüfoonias.

Midagi kriitilist pole öelda ühegi esituse kohta – kõrgtase, tõesti. Terve kontserdi juures avaldas aga kõige tugevamat mõju sügav vaimne ruum, mis tekkis kontserdi asukoha, esitatud muusika ja interpreetide tõsise suhtumise koosmõjus. Nagu võiks öelda Marju Lepajõe: selline kogemus ehitab inimese üles. Kontserdipaigana valmistas avastamisrõõmu valgusküllane, põhjamaise arhitektuuriga Viimsi Jaakobi kirik, mis on sellise muusika jaoks rohkem kui sobiv. Ei juhtu just sageli, et korraldajad kontserdil üles astuvad. Lisapala „Mu süda, ärka üles“ (seade autor Riho Esko Maimets) kõlas Kuusiku, Kallasmaa, Hallmäe ning kontserdi korraldajate Riin Eensalu ja Pirjo Kullerkupu südamlikus esituses. Nõnda võiks öelda, et Duo ObSolute debüütkontsert seadis lati nimetamisväärselt kõrgele. Loodetavasti õnnestub sellise tasemega kontserte tulevikuski kogeda, ent arvatavasti jäävad sellised õhtud siiski harulduseks.

* Elo Kiivet, Festivaliloom. – Sirp 24. VIII 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht