Metsä kuldane kuningas

Saksamaal on ooperiteater ühiskondlikku ellu sekkuv ja aktuaalseid teemasid kajastav institutsioon. Kõige suurema üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile „Hundid“ Helena Tulve muusika.

KRISTEL PAPPEL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Helena Tulve ja Nina Gühlstorffi dokumentaalse loodusooperi „Wölfe“ ehk „Hundid“ esiettekanne 24. juunil Schwerinis Mecklenburgi riigiteatris. Helilooja Helena Tulve, kontseptsiooni autor, libretist ja lavastaja Nina Gühlstorff, muusikajuht Eckehard Stier, kunstnik Marouscha Levy, videokunstnik Stefan Bischoff, dramaturg Philipp Amelungsen. Tellimust toetas Ernst von Siemensi Muusikafond. Osades Morgane Heyse (loodusaktivist), Itziar Lesaka (bioloog), Martin Gerke (jahimees), Nicholas Isherwood (lonely wolf ehk üksik hunt), Marius Pallesen (poliitik), Cornelia Zink (karjus), Markus Sung-Keun Park (ilmaruumirändur); Mecklenburgi riigiteatri ooperikoor ja lastekoor ning Mecklenburgi riigikapell.

Saksamaal on hundist saanud probleem. Pärast seda, kui hundid olid XIX sajandil seal peaaegu täiesti hävitatud, hakkas 2000. aasta paiku maa kirde- ja idaossa järk-järgult taas ilmuma hunte. Algul ei tohtinud neile jahti pidada, kuid praegu on seadusega lubatud hundid maha lasta, kui nad kujutavad ohtu kariloomadele ja inimasustusele – vajadusel ka kogu hundikari hävitada. Selline olukord on kutsunud esile arvukalt vaidlusi, hunditeemast on saanud parteide võimuvõitluse ja valijate häälte korjamise vahend. Samal ajal on püütud leida lahendusi hundi ja inimese võimalikult rahulikuks koeksistentsiks, asutatud vastavaid uurimisinstituute, hakatud elanikele tutvustama huntide käitumistavasid jms.

Mecklenburg-Vorpommerni ja Brandenburgi liidumaal hüppeliselt kasvanud huntide arv on toonud sealgi kaasa huntide suhtes äärmuslikke seisukohti. Ei ole imestada, et libretist ja lavastaja Nina Gühlstorff nägi selles aktuaalset ainest, mille kaudu diskussioonis osaleda ja protsessi ehk isegi mõjutada. Materjali kogudes tegi ta intervjuusid hundiekspertidega, looduskaitsjatega, karjustega, talunikega, bioloogidega, jahimeestega, poliitikutega jne. Valik sellest on jõudnud tihendatud kujul ooperi teksti. Intervjueeritavate karaktereid ja mõtteid annavad edasi seitse tegelast: loodusaktivist, karjus, bioloog, poliitik, ilmaruumirändur (ehk šamaan, sks Weltenwechsler), jahimees ja lonely wolf. Nendele lisanduvad vahelduvate rollidega koorirühmad ning punamütsikeste lastekoor.

Dokumentaaldraamade suur oht on jääda plakatlikuks ja deklaratiivseks, ilma sisemise muutumise või arenguta. Gühlstorffi tekstis pole kaduma läinud eluline, kohati humoorikas ja (enese)irooniline lähenemisviis ning tal on õnnestunud jõuda üldisemate küsimusteni inimese ja looduse suhetest, mis puudutavad meie kõigi eksistentsi. Ta on toonud libretosse ka libahundi teema, šamaanliku meelerände inimeseks olemisest hundiks olemiseni, teadvustamaks tuhandeid niite, mis ühendavad inimest loodusega, ka metsiku loodusega. Teose žanrimääratlus rõhutab seda: dokumentaalne loodusooper („dokumentarische Naturoper“).

Sopran Morgane Heyse hiilgas Helena Tulve muusikaga loodusooperis „Hundid“ vokaalselt loodusaktivisti rollis ja haaras oma intensiivsusega. Tagaplaanil on näha mets ja punamütsikesed.

Silke Winkler

Ooper „Hundid“ koosneb kahest osast, mis kulgevad vaheajata, nii et vaatajale moodustub umbes pooleteise­tunnine pingeline tervik. Lavastaja Nina Gühlstorff ja kunstnik Marouscha Levy on vaatesaali ümber ehitanud: kunagise õukonnateatri parkett on tehtud toolidest tühjaks, selle asemel on seal kunstlik muruvaip, millel ootavad publikut padjad ja tavalised puupingid. Ooperipublik on justkui aasal või karjamaal, kus tegelased segunevad vaatajatega, pöörduvad otse nende poole. Üle orkestriaugu on ehitatud sild lavale, mis esimeses osas kujutab endast salapärast pimedat metsa. Vaataja ei tea ega mõista, mis seal võiks toimuda. Teises osas mets avaneb ja tegevus kandub ka teatri­lavale, osa publikust kutsutakse etendust jälgima hoopis sealt, n-ö metsa seest, ennast metsiku loodusega samastama.

Gühlstorff järgib edukalt saksa teatri parimaid traditsioone, juba 1920. aastatel ilmnenud pürgimust totaalse teatri poole (Erwin Piscator, Max Reinhardt), kus lavastus haarab kogu teatriruumi: „Huntides“ sekkuvad tegevusse ka koori­rühmad, mis sisenevad saali mitmest uksest nii parteris kui ka rõdul ja publik on tõepoolest teatraalse tegevuse rõngas. Peale selle projitseeritakse ooperi esimeses pooles lava ülaosas videoklippe, mis illustreerivad või kommenteerivad dokumentaalset teksti. Totaalne teater algab aga õigupoolest juba õuest, teatriesiselt väljakult: umbes tund aega enne etenduse algust toob üks karjus piirdega muruplatsile oma 30 lammast ning on valmis möödakäijate ja teatrisse tõttajatega ka vestlema. Piirdeaial on sildid tekstiga „Kas me oleme hundi toit?“. Kui ma esietenduse päeval lõuna paiku pisut imestasin, et teatri juures pole ühtki ooperikuulutust – ikka maailma­esiettekanne ju –, vastati mulle teatrikassas sõbralikult, et „aga varsti tulevad ju lambad“.

Suure üldistusjõu ja paljutähenduslikkuse annab loodusooperile „Hundid“ siiski muusika. Loodus või veel laiemalt kõiksus ning inimene selle osana on Helena Tulve loomingus otsesemal või kaudsemal viisil ikka kohal olnud – nagu ka tema juhitud festivaliprogrammides. Loodus oli üks poeetilisi elemente Tulve 2004. aastal esietendunud kammer­ooperis „It Is Getting So Dark“ ehk „Läheb nii pimedaks“ (tekst Sei Shonagoni „Padjaraamatust“). „Huntides“ haaravad muusika dramaatilisus ja jõud, muusikasse kätketud konfliktid ja nendest vallanduv energia. Tulve mõtleb nii sõnas kui ka helis alati mitmeplaaniliselt, mis on eriti oluline „Huntide“ lapidaarse teksti puhul. Muusikas on läbi põimunud iseseisvad, pidevas muutumises liinid: need on nagu mitu lugu, mida jutustatakse, nii et need üksteist täiendavad või kontrapunkti moodustavad, andes kogu teosele müütilise sügavuse. Orkestri partituuris kõlaks justkui looduse paljuhäälsus, aga ka kommentaarid või reaktsioon tegelaste mõtetele. Tulve toob esile pillitämbreid kui värvilaike või loodushelisid, mis ergastavad kogu kõlapilti. Tema muusikale iseloomuliku voolavuse kõrval kuuleme kooristseenides ka ekstaatilisi tantsulisi rütmimustreid. Partituuri on üles tähendatud orkestri sisse-väljahingamine, millega liitub ka publik, ning samamoodi huntide ulgumise jäljendamine („auuu“), mis on lavastuses laiendatud ka publiku ülesandeks.

Ooperi dramaturgia on heliloojal ja libretistil väga hästi läbi mõeldud: soolostseenid, ansamblid ja koorid on järjestatud kas kontrasti või ülemineku printsiibil. Ooperi esimeses pooles näidatakse eri tegelaste vaatepunkte ehk positsioone, mis viivad suure ansamblini, kus igaüks demonstreerib oma arvamust, plakat või loosung käes. Teine pool on pühendatud üldisematele küsimustele ja sisaldab kahte surmaga seotud rituaali: salaküti tapetud huntide pealuude leidmisest ajendatud transformatsiooniprotsessi, mis puudutab loodusaktivisti, kes samastab end huntide ja nende surmaga, ning lambatalle (keda kehastab karjus) ohverdamist. Siin tekivad ühendusjooned piibellike küsimustega karjasest, ohvritallest, aga ka kogu loodu ühtsusest. Juba varem on tegelane lonely wolf maininud, et looduse ringkäigus on oma koht igal loomal, ainult inimesel mitte. Siiski käib läbi ka mõte, et hunt – „metsa karjane“ – ja inimene võiksid võimalikult harmooniliselt koos eksisteerides palju saavutada.

Tegelaste ja koorirühmade vokaalpartiid on karakteersed: leidub nii groteski, dramaatilisust kui ka lüürikat. Meloodiajoonis järgib fraasi mõtet ja Tulve näitab ennast heliloojana, kes oskab kirjutada „pikka meloodiakaart“, nagu on märkinud üks saksa arvustaja. Kõik solistid esitavad oma rolli kirglikult ja veenvalt ning muusikalise üleolekuga, olgu see siis karjus (Cornelia Zink), bioloog (Itziar Lesaka), poliitik (Marius Pallesen) või jahimees (Martin Gerke). Sopran Morgane Heyse hiilgas vokaalselt loodusaktivisti rollis ja haaras oma intensiivsusega ning oli veenev ka (liba)hundina ning inimeses peituvaid instinkte paljastades. Nähtavat ja nähtamatut maailma ühendava ränduri partiid laulis tenor Markus Sung-Keun Park, kasutades kohati ka falsetti. Tema tõlgenduses on salapärast energiat ja loitsimise jõudu, ka muusikaliselt on roll detailselt välja töötatud. Ainukese külalissolistina tegi lavastuses kaasa bassbariton Nicholas Isherwood lonely wolf’i rollis: teoses peituva sõnumi tõi ta esile sugestiivselt ja vokaalselt nüansirikkalt.

Schwerini ooperiteatri orkester on Saksamaa A-kategooria orkestritest kõige väiksem, nn kahese koosseisuga (pluss üks harf ja klaver). Näis, et dirigent Eckehard Stier tunnetas Tulve muusika individuaalsust ning oli teinud orkestri ja kooriga põhjalikku tööd, saavutades esietendusel mõjuva terviktulemuse. Eraldi tasub esile tõsta ka lastekoori, punastes keepides punamütsikeste julget esinemist.

Saksamaal pole ooperiteater olnud kunagi ainult kaunistav ja lõõgastust pakkuv nähtus, vaid ühiskonnaellu sekkuv ja aktuaalseid teemasid kajastav institutsioon. Schwerinis seati „Huntide“ puhul eesmärgiks panna publik järele mõtlema, astuma vastaspoolega dialoogi. Selleks anti pärast etendust ka konkreetne võimalus vestlusringi näol teatri kontserdifuajees, kuhu olid paigutatud mitu puust vaati, igaühel vestleja nimesilt ja amet: helilooja, libretist-lavastaja, kunstnik, karjus, hundi­ekspert jt. Esietendus kujunes väga edukaks, aplaus ei tahtnud lõppeda – teose ideed olid vaatajateni jõudnud. Ka etenduse eel teatriväljakul lambaid karjatanu (ühtlasi üks intervjueeritavatest) oli ooperit vaatamas ning plaksutas vaimustunult püsti seistes. Et huntide teema ei puuduta ainult Mecklenburgi, kogesin ooperi esietenduse päeva hommikul Lääne-Saksa televisiooni (Köln) vaadates: seal korrati 2019. aastal tehtud dokumentaalsaadet huntide ja nende leviku teemal. Saate lõpus ütles üks lambakarjustest, kelle karjamaad piirab kallis kõrge tara ning valvab mitu lambakoera, et tuleks siiski õppida huntidega koos elama ning leida inimese ja looduse tasakaal, jätta ruumi metsale ja selle elanikele, mitte hävitada nende loomulikku keskkonda.

Tulve ja Gühlstorffi ooperi lõpetab aga üks eesti hundiloitsudest, küll kokku­võtlikul kujul. Eestikeelne originaal on selline:

Metsä itti, metsä ätti,

metsä armas halli kuera,

metsä kuldane kuningas,

metsä kardane kasukas!

Ärä sina puudu puikusiie

ärä kisu kitseohlu,

ega ärä laku lambatalle!

Süö sina suosta sambelaida

mädajärvest mätta´aida,

lebäjärvest lehte´eida!

Suod olgu sinu soide´ella,

maad olgu sinu marada!

(Kuusalu kihelkond, 1938)

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht