Kodumaise helikunsti pidustused

Eesti muusika nädal andis kuulajatele midagi erilist: põnevaid kohtumisi ja palju emotsioone, aga ka ainulaadse võimaluse heita pilk kodumaise muusika põhjatusse varasalve.

ANNIKA LÕHMUS

Eesti muusika nädal 11. – 15. XI Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis: Jüri Reinvere, Raimo Kangro ja Jaan Räätsa autorikontsert.

Eesti muusika nädal toimub alles neljandat korda, kuid on juba tasapisi traditsiooniks kujunemas. See on omanäoline sissevaade eesti muusika arenguloosse ning annab võimaluse tutvuda kodumaise heliloomingu rikkaliku kaleido­skoobiga, tuues ühtlasi sügiskaamosesse helgemaid noote. Festival kutsub muusikasõpru osa saama soolo- ja kammermuusika kontsertidest, mille iga õhtu on pühendatud ühele heliloojale. Läbi sellise intiimse, kuid muusikaliselt kireva prisma, on võimalik kogeda eesti heliloojate eri põlvkondade loomingut parimate interpreetide esituses.

Sel korral oli festivali keskmes Jüri Reinvere, Raimo Kangro ja Jaan Räätsa looming. Ehkki kontserte oli kokku viis (neli Tallinnas ja üks Tartus), astusid festivalil osalenud 41 interpreeti lavale kolmel autoriõhtul. Kuulajatel oli erakordne privileeg näha tervet plejaadi andekaid instrumentaliste, kelle tundlikus tõlgenduses avanesid eesti muusika suurkujude tuntud, vähetuntud ja koguni varem mängimata teosed.

Festivali esimene õhtu oli Jüri Reinvere soolo- ja kammermuusika päralt. Sellele eelnes väga huvitav arutelu Eesti muusika- ja teatriakadeemia õppehoone fuajees. Vestlusringis, mida juhatas EMTA rektor Ivari Ilja ning kus osalesid helilooja Jüri Reinvere kõrval instrumentalistid Toomas Vavilov, Mari Poll-Novaković ja Henry-David Varema, olid luubi all helilooja ja interpreedi suhted.

Huvitaval kombel leidsin end hiljem kontserdi ajal korduvalt mõtisklemas intrigeeriva küsimuse üle, mille esitas Eesti muusika- ja teatriakadeemia klarneti ja puhkpilliorkestri dirigeerimise professor Toomas Vavilov Jüri Reinverele: kas helilooja eelistab kogenud muusi­kute interpretatsioonilist küpsust või meeletut lavalist põlemist, mis on tihti omane just noortele? Olgu siinkohal öeldud, et Jüri Reinvere vastus oli täpselt nii diplomaatiline, nagu sellise kaliibriga heliloojalt võib oodata, aga mulle andis see mõtlemisainet omajagu. Oli äärmiselt põnev jälgida eri põlvkondade muusikuid tõlgendamas Jüri Reinvere introspektiivset loomingut ja, mis siin salata, sel kontserdil kaldus minu sümpaatia küpsuse poole. See, millise loomuliku vabadusega käsitles Peep Lassmann 2018. aastast pärit kolme klaveripala koondpealkirjaga „Unge­schriebene Stücke: Estland, 1930“ ehk „Kirjutamata palad. Eesti, 1930“ (varem „Kolm vana intermezzo’t“), oli suisa kadestamisväärne. Iga nüanss oli paigas ja iga noot mõtestatud.

Reinvere autorikontserdil imponeerisidki mulle enim klaveriteosed: juba nimetatud „Ungeschriebene Stücke: Estland, 1930“ Peep Lassmanni esituses ja „Causérie des confiseurs“ ehk „Kommimeistrite jutud“ neljale klaverile kuueteistkümnel käel (2016) (esitajad Lauri Väinmaa, Piret Väinmaa, Auli Teppo, Jakob Teppo, Kai Ratassepp, Mati Mikalai, Maila Laidna ja Tiiu Sisask). Nelja klaveri kombineerimisel tekkis väga huvitav ja unikaalne kõlaruum ning forte kohad andsid oma võimsuselt sümfooniaorkestri mõõdu välja.

Kogenumatest interpreetidest oli nauditav jälgida ka Toomas Vavilovit, kes tõusis esile nii 2022. aastal valminud kvartetis klarnetile, viiulile, tšellole ja klaverile (viiulil Mari Poll-Novaković, tšellol Henry-David Varema, klaveril Mihkel Poll) kui ka 2018. aastast pärit teoses „Hävijää“ (Mari Poll-Novaković ja Kaija Lukas viiulil, Johanna Vahermägi vioolal ja Henry-David Varema tšellol). Sarnaselt Peep Lassmanniga kumas ka Toomas Vavilovi esitusest küps üleolek muusikalisest materjalist. Vavilovi tõlgendustes peegeldus vankumatu valmidus sukelduda praegusaegsesse muusi­kasse, sama ei saanud võib-olla öelda kõigi nooremate interpreetide kohta.

Reinvere sisekaemuslikule autori­õhtule kontrastiks pakuti järgmisel õhtul tõelist emotsioonide tulemöllu. Olen kuulnud Raimo Kangro kohta öeldavat, et ta oli „Eesti kõige positiivsem helilooja“. Tema autorikontserdi põhjal võin öelda, et see tiitel ei ole laest võetud. Pulbitsevat energiat, erksaid rütme, teravmeelseid harmoonialahendusi ja muusikalist mängulusti jagus küllaga. Ei saa öelda, et oleksin just tihti juhtunud nägema, kuidas mängu ajal viiulipoognal jõhvid katkevad, aga nii juhtus Triin Ruubelil „Geomeetrilises süidis“ – sellise kirega toodi teos publiku ette! Kangro muusika nakatav energia paistis esitustest igal sammul. Interpreedid ei peljanud mängulist väljendusrikkust ja näisid nautivat iga hetke, mida Kangro elavad ja vaimukad kompositsioonid pakkusid.

Virtuoosse ja nüansirohke esitusega tõusid esile viiuldaja Triin Ruubel, pianist Maksim Štšura ja löökpillimängija Heigo Rosin. Erilised hetked sündisid „Geomeetrilises süidis“ op. 30 nr 1 Triin Ruubeli ja Maksim Štšura tundeküllases esituses. Maksim Štšura meisterlik ja detailideni läbi mõeldud mäng tõi esile ka „Klaverisüidi“ op. 1 kõik nüansid. Teose tõlgendus oli muljet­avaldav ja pani kuulajad sõna otseses mõttes kaasa hingama. Samasuguse meisterlikkuse ja energeetilise laetusega esitasid Heigo Rosin ja Maksim Štšura Kangro teose „Display XII. Balls“ op. 42. See oleks muuseas ideaalselt sobinud kontserdi lõpulooks – oma tempoka ja kaasa­haarava energiaga oleks see olnud tõeliselt efektne finaal. Ehkki puhk­pilli­kvintett op. 11 (pühendatud Leelo Tunglale) oli omaette võttes huvitav, ei jätnud see lõpuloona sama intensiivset muljet. Siiski ei vähendanud see kokkuvõttes kontserdist saadud naudingut.

Kindlasti väärib Raimo Kangro autori­õhtult eraldi märkimist klavessinistide Ene Naela ja Saale Fischeri esitatud „Display VI. Ufonaudi portree“ op. 42. See omal moel transsi viiv lugu lisas kontserdi üldisesse tonaalsusse kõlaliselt kontrastse, aga väga põneva nüansi. Klavessiini isikupäraseid kõlavärve kuulates tekkis mõte, et seda instru­menti võiks nüüdismuusikas kasutada palju rohkem.

Jaan Räätsa autoriõhtu algas reibaste trompetihelidega. Indrek Vau ja Villem Süvari kandsid ette „Pala kahele trompetile“, mille säravad helid mõjusid justkui pidulik kutse festivali viimasele autorikontserdile. Ehkki suurvormides kohtab trompeteid päris tihti, on kahele trompetile loodud kammermuusika võrdlemisi haruldane. See oligi kogu festivali üks võluvamaid jooni: võimalus kuulda koosseise, mida iga päev ei kohta, olgu siis kahe klavessiini dialoog, viiul ja kitarr oma intiimsete ja tundlike nüanssidega, nelja klaveri monumentaalsus või löökpillide ja klaveri kaasahaarav sümbioos.

Kontserdist jäi meelde veel klaverikvintett nr 1 op. 4, mille tõid lavale pianist Johan Randvere ja keelpillikvartett M4GNET (Robert Traksmann, Katariina Maria Kits-Reimal, Mart Kuusma, Siluan Hirvoja). Nende esituses tulid teose nooruslik energia ja läbimõeldud rütmi­struktuurid kirkalt esile. Eriline nauding oli jälgida viiuldaja Robert Traksmanni, kelle fraasitunnetus, tämbri kirkus ja puhtad flažoletid ei jää sugugi alla tema isa Harry Traksmanni omadele.

Kui Jaan Räätsa rütmikeskne helikeel ja motoorsed elemendid püsivad tema loomingus tihti esiplaanil, siis see kontsert tõi esile ka lüürilisemaid tahke. Näiteks keelpillikvartett nr 5 op. 6 aastast 1974 mõjus oma rikkalike harmooniate ja sujuvate üleminekutega peaaegu romantiliselt. Ometi jäi kogu õhtust mulje, et Räätsa muusikat esitati pigem vaoshoitult. Võrreldes Raimo Kangro autorikontserdiga jäid esitused hoolimata dünaamilistest kontrastidest ja elavatest rütmidest energeetiliselt mõnevõrra hillitsetumaks.

Eesti muusika nädal andis kuulajatele midagi erilist: põnevaid kohtumisi ja palju emotsioone, aga ka ainulaadse võimaluse heita pilk kodumaise muusika põhjatusse varasalve. On ainult rõõm, et meil on festival, mis kutsub meid märkama meie kultuuri ja muusika mitmekesisust ja elujõudu.