Kes saab noorust keelata
Ameerika Talentide Sümfooniaorkestri YOA kontsert XXIV Rapla Kirikumuusika festivalil 15. VII Tallinna Jaani kirikus.
Vähe on valdkondi, kus eal põhinevad stereotüübid on nii tüütult elujõulised nagu klassikalises muusikas. Mis veelgi hullem, mõnel neist on tõepõhi all. Paarkümmend aastat tagasi märgati, et sümfooniakontsertidel on publiku koosseis nihkumas ebaproportsionaalselt eakama kontingendi kasuks. Mõned tunnistasid probleemi, teised püüdsid teha halva mängu juures head nägu. Hädavalena seletatakse, kuidas klassikaline muusika olevat alati olnud elunäinute tarkusest pakatav pärusmaa, millega kollanokkadel ei peagi asja olema. Kui saavad vanemaks, küll siis hakkavad süvahoovusi mõistma. Sellise retoorikaga saeb klassikaringkond oksa, millel ise istub, sest kinnistab stampe ja tõrjub vähesedki uudishimulikud kauge kaarega eemale.
Seis ei ole aga alati niisugune olnud. 1930ndate lõpus oli USAs sümfooniakontsertide külastaja vanus keskmiselt 30 aasta ringis. Kui miski nooremaid heidutas, siis mitte huvipuudus, vaid ennekõike hooajapääsmete kõrge hind.1 Praegu peetakse kordaminekuks, kui Carnegie Halli tüüpkülastaja vanus on kümnendi jooksul langenud 58 aastalt 48-le.2 Seegi tundub liiga hea, et olla tõsi: jäme ots kipub olema pigem 65–75 aastaste kindlas haardes. See ajendab kõnelema omamoodi spetsiifilisest „klassikalise muusika generatsioonist“ sarnaselt rock & roll’i või Woodstocki põlvkonnaga. Trend on viimasel ajal tasahilju pöördumas. See pole aga tulnud käed rüpes istudes ja noorsoo meeleparandust oodates, vaid protsessi teadlikult suunates. Majanduslikult parematel aegadel võis ülistada status quo’d, ent praegu on vaja tegutseda. Appi tulevad noorteorkestrid.
Kui öelda „noorteorkester“, siis tõenäoliselt meenub esimesena Venezuela „El sistema“ või Claudio Abbado asutatud Euroopa Liidu noorteorkester. Viimatinimetatul on praegu rasked ajad, sest euroliidu rahapada on kokku kuivanud ja projekt hingusele minemas.
15. juulil mängis Tallinna Jaani kirikus Ameerika Talentide Sümfooniaorkester (YOA Orchestra of the Americas), mille liikmeskond on valitud Uue Maailma riikidest, sh mehhiklasest dirigent Carlos Miguel Prieto. Kui repertuaar on kas või osaliselt kodukandist ja seega uudisväärtuslik, siis on see juba pool võitu. Reisipaunas oligi ühes võetud veidi Bernsteini ja Revueltast. Mehhiklase Silvestre Revueltase süit „Maiade öö“, kus rahvaluuleelemendid põimuvad rütmimaia modernismiga à la Stravinski või Bartók, iseloomustab üsnagi hästi XX sajandi esimese poole ennastotsiva Ladina-Ameerika muusikalisi püüdlusi. Jaani kirik on orkestrikontsertideks loomulikult kõike muud kui ideaalne, ent sellega tasub leppida, sest umbsesse kontserdisaali ei ihka suvisel ajal ammugi.
Publikumagnetiks oli tšellist Gautier Capuçon, kindlasti nimekas ja oskuslik mängija. Tema soleerimine Saint-Saënsi I tšellokontserdis oli aga veidi sordiini all. Võimalikke põhjusi on mitu: laialikiskuv ja distantsi rõhutav ruum, raskused orkestriga tasakaalu leidmisel, liiga enesestmõistetav lähenemine repertuaarile, ebasoodne kontrast ülejäänud teoste erksusega, lõpupoole ka mõned resonantsist tingitud kõladefektid …? Seega õigustas kontsert end peamiselt tänu Revueltase süidile, mille YOA mängis just niisuguse südikusega, nagu edasipüüdlikumatelt noorteorkestritelt oodatakse. Kes saab noorust keelata.
1 Margaret Grant, Herman S. Hettinger, America’s Symphony Orchestras. New York: Norton 1940, lk 227-228.
2 http://www.economist.com/blogs/prospero/2016/01/music