Kas inimesel on hing?

Miks peab koduvägivallast rääkima muusikateose kaudu või pöörama sellele muudmoodi ekstsentriliselt tähelepanu? – Et murda vaikus.

MARIA MÖLDER

Maria Fausti „Maarja missa“ esiettekanne 22. VIII Tallinna Jaani kirikus. Koduvägivalla all kannatanutele pühendatud teose alusteksti autor Eero Epner, kes on kasutanud Karl Ristikivi luulet, missatekste, Pilvi Üllaste „Nuku hällilaulu“ jm. Maria Faust (saksofon), Kristjan Kungla (fagott), Indrek Vau (trompet), Andres Kontus (tromboon), kammerkoor Collegium Musicale (koorisolistid Helina Kuljus, Oliver Povel-Puusepp, Lili Kirikal), dirigent Endrik Üksvärav.

Maria Faust ei ole kunagi teinud midagi, mida peaks olema tingimata mugav kuulata. Jaa, tema loomingu hulgas on olnud väga ilusat muusikat – sealjuures on ilu mõistagi suhteline ja alati kuulaja kõrvades –, kuid tema loomingu õilmitsev ilu (Maria Faust Machina, Sacrum Facere või Jazz Catastrophe’i puhul) kulgeb sageli mürasse. Nõnda kulgeb ju elugi, pikkade rahulike etappide vahel on närvilisemaid hetki. Kuid kuulakem kas või tema mullust albumit „Farm Fresh“ ameeriklaste Tim Dahli ja Weasel Walteriga. Oli see alles laamendamine! Ja kõige paremini tõmbab see materjal enda sisse muidugi vahetult lava ees kuulates.

Faust ei ole oma kuulajale kunagi peale surunud liigset eksperimentaalsust ega eksperimentaalmuusika mõistmist, vaid teinud täpselt seda, mis pähe tuleb, ja andnud ühtlasi ka kuulajale aimu mitmesugustest emotsionaalsetest seisunditest, mis võivad mõjuda, aga ei pruugi. Nii on minu arust ka „Maarja missaga“. See võib mõjuda muusika tasandil, ka selle tekst võib mõjuda, kuid ei oleks justkui tema asi, millise uskumisega kuulaja kontserdilt lahkub. Saab ainult loota, et midagi on natukenegi pärale jõudnud ja muusika on sellele kaasa aidanud.

„Ema, kas sa oled juba surnud?“ küsib naiivne sopranihääl. Sellised hetked mõjuvad teoses mõistagi äratavalt, ehmatavalt. Lapsepõlvest tuttava hällilaulu katked („Uinu, mu kallis lapsuke hällis …“) tuletavad meelde, et kodu peaks olema just niisama turvaline ja soe, nagu raadiost kuuldud laulust teame – nagu traditsioonilise perekonna eestkõnelejate unistustes ja kõnedes. Aga alati nii ei ole.

Maria Faust on intervjuus rääkinud: „Koduvägivald ei tunne mingeid piire. Ei geograafilisi, seisuslikke ega poliitilisi. Nii rikkad kui ka vaesed mehed peksavad oma naisi ja lapsi. Ühel on liiga palju ja teisel liiga vähe. [—] Lapsepõlvest mäletan lapsi, kes said iga asja eest karistada. Rihma. Peksa. Nad ei olnud kuidagi eriliselt pahad lapsed, vaid keegi tahtis seda rihma kogu aeg anda.“1

Miks peab koduvägivallast rääkima muusikateose kaudu või pöörama sellele muudmoodi ekstsentriliselt tähelepanu, nii et paljude meelest ületatakse niiviisi maitsekuse piir? Sest pahatihti on naised ja lapsed koduvägivalla puhul kaitsetud, nad ei näe oma olukorrast väljapääsu. Ka siis, kui inimene on juba pikka aega olnud hädas, otsustanud tõesti lõpuks suu lahti teha ja abi otsida, siis abi jääb ikkagi väheseks, ohver jääb oma probleemiga üksi. Üks alarmeerivamaid kohti teoses on see, kui koor teatab: „Kriminaalmenetlust ei alustata, sest puudub kriminaal­menetluse alus.“ Sellele vastandub koori lüüriline osa: „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. [—] Ma olen väsinud hüüdmast.“ Lubatakse hädasolijat kaitsta ja appi tulla, aga mis edasi? Kas ta saab psühholoogilist tuge? Kas keegi aitab eluga edasi minna?

Kas Maria Faustil seljas olnud Marion Laeva ja Karolin Kärmi punane kleit aitas koduvägivallale paremini tähelepanu juhtida kui teos ise või on naise puhul iseenesestmõistetav, et lavale astudes lööb maestra end lille? Fotol Indrek Vau, Maria Faust ja Kristjan Kungla.

Kristel Üksvärav

Paljud ohvrid ei jõuagi rääkimiseni – on sumbunud vaikus, kuigi teatakse, et sünnib midagi kohutavat. See vaikus tuleb murda, nagu lõppes ka üks eelmisel nädalal Facebookis laialdaselt ringelnud koduvägivallast kõnelev lugu – üks väga isiklik lugu, milles küsiti algatuseks: „Kas te teate, kuna paneelmaja on kõige vaiksem? [—] Hauast vaiksem on ta siis, kui sa karjud appi.“

Kui helilooja paneb teosesse oma maailmavalu, siis – ükskõik kas teosel on otseselt tekst või saatetekst – võib publik seda tänapäeval lihtsalt eirata, sest helilooja läheb esiettekandel kummardama ju ikka vaoshoitud riietuses, mehed kenasti ülikonnas ja puha. Kõnet pidada ei lasta neil enamasti üldse, hea, kui keegi küsib intervjuus, millest see või teine teemavalik. Seepärast, et olla ajaga kaasas, võiks nüüd küsida: kas Maria Faustil seljas olnud Marion Laeva ja Karolin Kärmi punane kleit aitas koduvägivallale paremini tähelepanu juhtida kui teos ise või on naise puhul iseenesestmõistetav, et lavale astudes lööb maestra end lille? Olen kursis, et Faust jälestab, kui kriitik tema välimusest kirjutab, ent ajad on kummalised … Igatahes, ta jälestab seda kommet minu arvates õigusega, sest punasest (või ka roosast) kleidist ja tema kandjast tähtsam on keskenduda vägivallale ja otsida sellele lahendusi. „Minu kohus on naisi aidata. See on minu missioon, mida püüan ellu viia.“2 Nii on ta ise öelnud.

Kirik on Maria Fausti muusikale olnud viimastel aastatel, juba paljude projektide vältel, väga sobiv ja süvenemist soodustav kõlaline keskkond. Küll mul oli algul hea meel, et Jaani kiriku õpetaja Arne Hiob otsustas teose sissejuhatuseks lugeda ette Maria Fausti enda tutvustussõnad, mitte teha teemat õõnsamaks, kui see niigi on. Paraku ei soovinud vaimulik sellega piirduda ja tõlgendas vägivalla teemat üsna äkiliselt: „Jumal saadab meile kurja, sest ta meid armastab.“ Sellega võib ka selgitada, miks kirik ei ole koduvägivallavastases võitluses just eesliinil ja eelistatakse pigem kinnisvaraarendust. „Ei vägivallale! Elagu armastus!“ kõlas Hiobi kõne lõpus seetõttu õõnsa lööklausena.

Kuigi temaatiliselt ja kahtlemata ka turunduslikult hoiab „Maarja missat“ üleval eestikeelne tekst ja sellele loodud muusika, annab teosele strukturaalse raamistiku ja kaalu ladinakeelne missa. Kahjuks orelipartiid, mis jäi mulle Fausti muusikas erilise jumalavallatu tämbriga (pianist Emanuele Maniscalco teene) kõrva juba 2017. aasta „Talve­jazzil“, „Maarja missas“ ei ole, kuigi tal tuli Sacrum Facerega just tänavu välja mitme­tähendusliku pealkirjaga album „Organ“.

Missas on aga rohkelt puhkpille, milleta Faust oma loomingus enamasti ei saa – ikkagi läbi ja lõhki saksimängija. Ta võib oma faktuuri lisada küll kannelt, küll orelit, kuid puhkpillid loovad põhifooni ja neile jäävad sageli ka emotsionaalsed kõrghetked. Koor on aga Maria Fausti muusikas uus vahend ja ta on selle oma sõnumi edastamisel väga veenvalt tööle pannud: juba algul haaras kammerkoori Collegium Musicale pisikese koosseisu häälte kõla hetkega Jaani kiriku võlvide alla kogunenud oma lummusse. Faust oli taganud, et iga hääl oleks põhjendatud, dramaturgia seisukohalt vajalik. Kohati lõppesid teose osad ootamatult, kuid muusikas oli ometi tunda pidevat arengut, ka siis, kui lauljad end mõne tehnilise võtte või helikõrguse juures mugavalt ei tundnud.

Pärast kontserti teose raadiosalvestust kuulates hakkas mulle aina rohkem sümpatiseerima kogu teose ülesehitus, aga eriti koori ja soolode koosmõjul, koori- ja instrumentaalpartiide loogilisel sulandumisel tekkiv edasiviiv sidusus. Koori iseseisvad osad, kus tekst oli eestikeelne, andsid tabavalt edasi seda, kuidas perevägivald argipäeva mõjutab. Eero Epneri kohati Karl Ristikivi luule põhjal koostatud tekst oli niigi vägev – Epner on ju ikkagi suure algustähega dramaturg ja esseist –, kuid Maria Faust on teose kirjutamisel teinud tekstile omakorda reha, mis on mõtteselgusele tulnud ainult kasuks.

Maria Fausti ümber on (vähemalt Eestis) kogunenud arvestatav austajate ring, kes tervitab iga tema kava. Mina imetlen tema ellusuhtumist, kuid looming on iga kord isesugune, üllatusi täis. Seekord olen väga rahul, et peamiselt eksperimentaalse džässmuusika taustaga helilooja on kirjutanud terviklikult toimiva kooriteose, mis on tõepoolest kooripärane, kus jääb ruumi ka instrumentalistidele, kuid tekib sõbralik partnerlus ja esil on sisu, mitte diiva.

„Kas inimesel on hing?“ küsitakse teoses korduvalt ja sama küsimusega teos ka lõpeb – see justkui külvatakse õhku vaikse dissonantse kooskõlana. Teemaga tuleb edasi tegeleda ja mitte alla anda. Maria Fausti teose lõpp on vaid peatus pikal teel, mida peame edasi käima. Ja selle tee mõttekusse tuleb uskuda, sest vaikus enne aplausi oli üüratult pikk, üle minuti.

1 Kadri Karro, Olen häbitu ja kavatsen selleks ka jääda! – Eesti Naine 26. III 2020. https://lood.delfi.ee/eestinaine/elud/olen-habitu-ja-kavatsen-selleks-ka-jaada?id=89216301

2 Margus Haav, Maria Faust muusikast, edust, juhusest ja naiseks olemisest. – Postimees 15. IV 2019. https://kultuur.postimees.ee/6570208/maria-faust-muusikast-edust-juhusest-ja-naiseks-olemisest

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht