Kas erakordne aeg nõuab erakordset „Trubaduuri“?

Traagikast hoolimata on selles lavastuses midagi (ehteestlaslikult?) unelevat ja eemalolevat. Võib-olla ongi praegu vaja just niisugust lavastust?

AARE TOOL

Giuseppe Verdi ooper „Trubaduur“ 3. II (esietendus) ja 6. II rahvusooperis Estonia. Dirigendid Arvo Volmer ja Kaspar Mänd, lavastaja Neeme Kuningas, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Anna Kontek, valguskunstnikud Neeme Kuningas ja Rasmus Rembel, koormeister Heli Jürgenson, liikumisjuht ja koreograaf Hedi Pundonen. Osades Dimitris Paksoglou (Manrico), Charlotte-Anne Shipley või Silja Aalto (Leonora), Monika-Evelin Liiv või Maria Berezovska (Azucena), Aare Saal või Rauno Elp (krahv di Luna) ning Priit Volmer (Ferrando), Helen Lokuta või Juuli Lill-Köster (Ines), Mart Madiste või Heldur Harry Põlda (Ruiz), Jaak Jõekallas või Yixuan Wang (sõnumitooja), Mati Vaikmaa või Tambet Kikas (vana mustlane).

Rahvusooperis Estonia lavastunud Giuseppe Verdi ooperis „Trubaduur“ on keskseks visuaalelemendiks valitud raagus puu. Selline jändrik ja õigupoolest üsna ebaloomulik puu, mille jämedad oksad on suunatud kõik ühele poole nagu jõuetus meeleheites välja sirutatud käed. Nii see puu siis seisab keset lava, käib küll vahepeal ringiratast, kuni ühel hetkel on temast järel vaid suur känd. Mis on tema olemasolu ajend, millest tahab ta vaatajale kõnelda?

Võib-olla on praegu lihtsalt niisugune aeg, et lehitule puule mõtlemata ei saa kuidagi. Üle Euroopa on teatrite uksed-aknad koroonapiirangute tõttu piltlikult vineeri ja laudadega kinni naelutatud. Lähikuudel pole paljudes riikides etendustegevuse taastumisest juttugi, ettevaatlikult lootusrikas pilk on suunatud pigem sügisesse. Mitmedki teatrid püüavad end käigus hoida publikuta etenduste veebiülekannetega. Liberaalsete koroonameetmetega Eesti, kus teatrid jätkavad tegevust nakatumisnäidu kõrgest tasemest hoolimata, on sellel taustal silmatorkav erand.

Kas teatrilt on kohane kõrget taset oodata, kui töötatakse niiviisi hädaga pooleks ja noateral kõndides? Olukorda arvestades võiks Estonia „Trubaduuri“ kohta öelda nagu rahvaspordiüritustel: loeb osavõtt, mitte tulemus. Võib-olla asetab aga just praegune aeg teatrile erilise vastutuse? Kui teatrikülastaja suvatseb vaadata etendust läbi kolme­kihilise maski õhku ahmides nagu suusasprinter alpimajas, siis küllap ei saa talle pahaks panna, kui nõudlikkus seetõttu kasvab. Kas erakordne aeg nõuab erakordset „Trubaduuri“?

„Trubaduur“, mis esietendus Roomas 1853. aastal, on Verdi üks mängitavamaid oopereid, ent see ei takista sel olemast ka lavastuslikult keeruline juhtum. Ooperi libreto aluseks on Antonio García Gutiérreze näidend „El trovador“ (1836), kus romantilise kirjanduse üks klišee on lükitud teise otsa ja tegelas­kujude eredus kipub olema usutavusega pöördvõrdeline. Pealtnäha parim, mida lavastaja saab teha, on püüda minimeerida kirjanduskahju. Ka kõige ebaloogilisemale algmaterjalile võib ju leida lavastuses enam-vähem mõistusliku põhjenduse, eriti kui mängus on nõidus, needus ja hukatuslik kirg.

Ooperilibretod pidid Roomas esietenduse eel läbima nii kiriku kui ka poliitilise tsensuuri, mis tingis libretistide ettevaatlikkuse paljude teemade käsitlemisel. Isegi kui jätta kõrvale „Trubaduuri“ revolutsioonilise värvinguga vabaduse, kättemaksu ja võimu kuritarvitamise motiivid, kõnnitakse libretos tsensuurinõuete mõttes õhukesel jääl. Ohtlike teemade hulka kuulusid nõidus ja tuleriidad, kiriku ja usuga seotud mõisted, niisamuti olid üldjuhul välistatud viited suitsiidile.* „Trubaduuris“ leidub aga kõike seda. Allteksti tõttu oli „Trubaduur“ omaaegse Rooma publiku silmis palju väljakutsuvam ja nüansirikkam, kui paistab nüüdispilgule. Sellest väljakutsuvusest võiks ka nüüdistõlgendustes midagi alles jääda.

Ooperi üks muusikalistest tunnuskohtadest on teise vaatuse mustlaskoor „Vedi! le fosche notturne“. Mustlased olid XIX sajandi ooperites sageli just tsensuurinõuetest tingitud dramaturgiline hädaabinõu või ümberütlemise võimalus. Kui kõneldi mustlastest, peeti tegelikult üldisemas mõttes silmas kedagi, kes elab vabadust armastava looduslapseliku mässajana väljaspool ühiskonnas heakskiidetud (seisuslikke) norme. Just seetõttu on ooperi võtmetegelase Azucena mustlaslikkus, nagu seda kujutatakse XIX sajandi stereotüübi järgi, loo seisukohalt pigem kõrvaline. Loeb see, et Azucena on nn saatuslik naine, kelle suhe kasupoeg Manricoga sisaldab ka teatavat oidipuslikku alget.

„Trubaduuri“ lavastaja on Neeme Kuningas, kellele see tähendab pärast mõningaid võõrsil tegutsetud aastaid koostöö jätkumist rahvusooperiga. Kuninga Verdi-tõlgendused on olnud Estonia laval siiski lakkamatult: „Traviatat“ (1997/2009) mängitakse siiani ja „Rigoletto“ (2007) läks mängukavast maha mõni aasta tagasi. Need on olnud algteksti suhtes tundlikud ja seega suhteliselt ajatud tõlgendused. Samasse kategooriasse kuulub ka „Trubaduuri“ lavastus, mis esindab Estonia teatris üldisemaltki soositud tõlgitsuslikult alalhoidlikku suunda.

Estonia „Trubaduuri“ lavastuse keskne visuaalelement on raagus puu. Krahv di Luna sõdurite läikivaid keepe, mis näevad välja nagu tuumareostuse likvideerimiseks mõeldud kaitseülikonnad, on raske seostada ühegi ajastu militaarrõivastega. Esiplaanil Priit Volmer Ferrando rollis.

Tanel Meos

Estonias lavastatud „Trubaduuri“ kolm kandvat rolli – Manrico, Leonora ja Azucena – on mõlemas esitajate koosseisus külalissolistide kanda. On mõneti kurioosne, et Estonia on sunnitud tuginema peaosades niivõrd jäägitult külalis­esinejatele. Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Kui peaks olema tõsi, et „Trubaduuri“ nõudlikud rollid käivad Estonia solistide praegusele koosseisule üle jõu, siis peab rahvus­ooperi juhtkond küll vaatama peeglisse ja mõtisklema selle üle, kuidas teatri taset tõsta. Kahetsus­väärselt kaugeks on jäänud aeg, kui ühe või teise Estonia solisti osalemine etenduses oli suurele osale publikust omaette väärtus, mille pärast teatrisse tuldigi.

Muljed Estonia „Trubaduurist“ varieeruvad küllap üsna palju sellest olenevalt, millist etendust keegi vaatama sattus. Esietendus, mis jaanuaris kehtinud koroonapiirangute tõttu lükkus veidi edasi mõneti tavapäratule kolmapäeva õhtule (3. II), oli võrdlemisi rabe ega jätnud head muljet. Märksa paremini õnnestus 6. II etendus, kus said lahenduse nii mõnedki esietendusel ilmnenud küsitavused lavastuse, valgusrežii ja liikumise asjus. Isegi orkester näis Kaspar Männi juhatamisel mängivat kindlamalt kui Arvo Volmeri dirigeeritud esietendusel.

Kreeka päritolu Dimitris Paksoglou, kes astus Manrico rollis üles mõlemal korral, ei paista silma just tingimata hääle vägevuse ja dramaatilisusega, küll aga lüürilise kergusega. Charlotte-Anne Shipley pakkus Leonorana esietendusel häid hetki, ent Silja Aalto (6. II) esitust võib pidada väljendusrikkamaks ja kirglikumaks. Monika-Evelin Liiv on varem laulnud Azucena rolli mujalgi ja pälvinud selle eest kiidusõnu. Samas rollis andis endast rohkem siiski Maria Berezovska (6. II), kelle emotsioonirohke, nuttu ja kättemaksuiha otse visualiseeriv esitus õigustas end tolle õhtu solistide ansamblis paremini. Peaosade hulka kuulub ka krahv di Luna, kellena Rauno Elp oli vokaalselt tugevamas vormis kui esietendusel mänginud Aare Saal.

Neeme Kuninga psühholoogilisest mõistmispüüdest kantud lavastusel, Anna Konteki dekoratsioonidel ja kostüümikujundusel ning Hedi Pundoneni koreograafial on kahtlemata tugevusi. Peale juba nimetatud raagus puu annab lavastusele kõneka ilme lava taustaks kuvatud taevas. Sellal kui ooperis pajatatava loo kulg on hüplik, loob video­projektsioon mulje, et tegevus toimub ööpäeva jooksul. Ühtlasi tuletab see vaatajale pidevalt meelde, millisesse punkti on jutustus parasjagu jõudnud. Kui Manrico hukatakse, ilmub taevasse punane verekuu. Lavakujundus on stiliseeritud ja sobivalt tinglik. Väikesed tuleasemed mustlaslaagris hoiavad mõtet libreto põhikujundil, saatuslikul tuleriidal, millest kättemaksulugu alguse saab. Arhitektuurielemente sümboliseerivad jämedad vertikaalsed tahukad, mille hõbeläikesel pinnal veikleb valgus. Sellisena sobivad need kokku krahv di Luna sõdurite läikivate keepidega, mida on küll raske seostada ühegi ajastu militaarrõivastega ja mis näevad välja veidi nagu tuumareostuse likvideerimiseks mõeldud kaitseülikonnad.

Liikumine ja koreograafia ei ole lavastuse muidu lauge väljendusega alati kooskõlas. Lihtsakoelisena mõjub mõõkade kokkuklopsimine teise vaatuse mustlaslaagris või see, kuidas sõdurid rapsivad kolmanda vaatuse algul sõjariistadega üsna mõttetult õhus publiku suunas. Laulust vabal ajal paistavad nad, kilp lõua alla surutud, lihtsalt igavlevat. Seevastu on teises vaatuses põhjendatult lahendatud Azucena etteaste („Stride la vampa!“), mille ajaks tarduvad mustlaslaagri asukad tema ümber stoppkaadriks, rõhutades nii tema jutustatud tuleriidaloo ajas tagasivaatavat olemust. Igati otstarbekas on ka pöördlava kasutus, tänu millele vahelduvad dekoratsioonid sujuvalt nagu suupistevalik serveerimislaual.

„Trubaduurile“ on iseloomulik omamoodi kuulujutu esituslaad, kui sõlmsündmused hargnevad lahti tagantjärele ja vahendatuna. „Trubaduuri“ tegelased on oma pürgimustes vahetud, ent nende tegutsemise ajendid jõuavad nendeni pelgalt kuulduste põhjal. Kui Ferrando ehk Priit Volmer pajatab ooperi alguses, kuidas mustlane krahvi poja ära kaetas, siis kerkib küsimus, kas seda peaks esitama preestri tõsidusega või hoopis salakavalalt ässitades. Azucena ette­astegi teises vaatuses ei ole pihtimus, vaid kättemaksu üleskutsena kui etendus etenduses, ja eeldab seega rõhutatud teatraalsust. Manrico on lavatagune trubaduur – või kas ikka on? „Trubaduuri“ puhul on kasulik panna vastu kiusatusele tegelaste kergeusklikkusega empaatiliselt kaasa sammuda, sest mitmemõttelisus on ainus, mis saab pöörata libreto nõrkused tugevuseks.

Kui uurida „Trubaduuri“ lavastusi mujal, siis leiab näiteid tekstitruudusest kuni täieliku ümberkomponeerimiseni. Estonia lavastust on vahest kõige kohasem võrrelda Joan Anton Rechi mõõdukalt ümbertõlgendava lavastusega Soome rahvusooperi mängukavas. Ooperi algtekstis mainitud XV sajandi asemel rännatakse seal Napoleoni sõdade perioodi, nagu seda on kujutanud kunstnik Francisco Goya. Jah, „Trubaduur“ võib olla ka õuduslugu. Läti rahvusooperis 2014. aastal lavale tulnud „Trubaduuris“ on tegevus asetatud 1919. aastasse ehk Läti ajaloo pöördeliste sündmuste taustale. Seesugused muudatused nihutavad tähelepanu just militaarteemale, mis on ehk selle ooperi puhul siiski liiga kitsas voolusäng.

Estonia „Trubaduur“ on rõhutatult kõmuvaene ega pretendeeri vähimalgi määral erakordsusele. Kuigi ooperi finaal on püstitatud verdiliku kurbloolisuse laibamäe otsa, tundub lavakeel siiski nii peenetundeline, et erinevalt nii mõnestki teisest selle ooperi nüüdis­lavastusest ei vaja see soovituslikku vanusepiirangut ega vanemlikku selgitust. Traagikast hoolimata on selles lavastuses midagi (ehteestlaslikult?) unelevat ja eemalolevat. Laval möllab needus ja kirg, maalilisel taustal on aga raagus puu, kumab täiskuu ja vaikselt sõuavad pilved … Võib-olla ongi praegu vaja just niisugust lavastust?

* Andreas Giger, Social Control and the Censorship of Giuseppe Verdi’s Operas in Rome (1844–1859). – Cam­bridge Opera Journal, november 1999, lk 251–252.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht