„Ja ennäe! Kohtumõistmist ei tule“

Kas peitus see kõik tõesti üksnes partituuri lehekülgedel või sündis Joosti filigraansest suunamisest, kuid õnnestumine oli peaaegu triumfaalne.

KATRIN ALLER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert 13. V Vanemuise kontserdimajas. Solistid Annely Peebo (metsosopran) ja Katrin Targo (sopran), Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester, Tartu Ülikooli kammerkoor ja kammerkoor Voces Tallinn, dirigent Risto Joost. Kavas Gustav Mahleri sümfoonia nr 2 ja „Rückerti laulud“ ning Richard Wagneri ooperi „Nürnbergi meisterlauljad“ eelmäng.

Wagner ja Mahler võiksid sobituda kui meri ja tuul, ometi tundsin õhtu edenedes nende kerget lahkutriivi. Wagneri eelmäng – vahest tulenevalt teose tsipake klassikalisemast laadist ja võimalik et ka ooperi mängulisest iseloomust – passis kõigiti kontserdi ava­löögiks, ent kröömike vähem muusikalisse ansamblisse järgnevaga. „Nürnbergi meisterlauljate“ sissejuhatus elab oma hoogsuse ja tuntuse tõttu publiku kuulmismälus ilmselt igivärskena. Imetlesin väga orkestri suutlikkust käivituda silmapilk – ei mingit kohmakat stardivaeva, seda sagedast needust. Mängijate ind lahvatas juba Risto Joosti auftakt’i üüratust energiasööstust. Kuulaja paisati hoojooksuta kohe esimese akordiga muusika epitsentrisse.

Olin väga meeldivalt üllatunud, kui suurepäraselt kõlasid terve kontserdi vältel fortissimo’d. Varem olen kogenud, et täiskõlajõus dünaamika lööb saali justkui lukku, matistab tämbraalselt, aga seekord kõlas see minu meelest risti vastupidi. Väga nauditav oli avastada tuttavas muusikas järjest uusi nüansse, jälgida partiide kontrapunktilisi põiminguid ja helikoe muundumisi, milleks uudisteost kuulates iial tähelepanu ei jagu. Alles tüki aja pärast taipasin, kui suure kõlalise tajuvahe tekitas mus 1860. aastail loodud eelmäng ning sellele järgnenud ligi kolmkümmend aastat hilisemad teosed. Wagneri muusika oli särav, jõuline, kuidagi sõnastamatult selge ja haaratav, Mahleri teosed aga mitu korda mitmekihtsemad, intrigeeri­vamad ja tõlgendusavaramad.

Kontserdi esimene pool jätkus Mahleri „Rückerti lauludega“. Annan oma nõdrast trafaretsusest aru, kuid teisiti ei saa: Annely Peebo soleerimine oli täiuslik. Pean kerge häbipunaga nentima, et vahel olen tolle ajajärgu muusikas tajunud teatavat võltspateetikat, mis mätsib hilisromantilise helikeele liig rasvaseks. Mahlased kõlavärvid, eriti vokaalis, ujutavad mu üle otsekui mingi lämmatava lopsakuse, lausa lihavusega, ent nüüd ma midagi sellist ei kogenud. Orkestri ja solisti tasakaal oli kui apteegikaaluga timmit: tõeliselt diskreetne, kui tekst tingis sordiinsust, ja tuline, kui sõnadest purskus taltsutamatut kirge. Peebo fraasi­kaarte ühtesula(ta)mine pillide soolorepliikidega oli nii ideaalne, et vaevu võis eristada ühe hääbumist ja teise tõusu.

Muidugi andis Rückerti luule kätte ilmselge teeotsa, mida mööda minnes pidi nii või naa jõudma vajalikku helisfääri. Tiheli rammusaid emotsioone täis pikit värsid, vaimustavalt paljutähenduslikud, meie otseütlevale ja kalgile ajastule ehk liigagi tundeküllased, panid küsima, kas muusika üldse mahub veel siia. Vastuvõtjana olen noil puhel juba üksnes poeesia puudutusest nii oimetu, et helid ajavad suisa üle ääre. See mõjub õhuaukudeta kõlavoona, üleni enda alla matva illusioonina, nii et näib, nagu kuulaksin muusikat tagant­järele, kaja, mälestust, mille aju peab enne läbi sõeluma. Ja elamus kokku oli siiralt joovastav (kui see vaid ei näiks sõnus nii kohmakalt klišeelik)!

Ülestõusmine“2

Mahleri teine polnud mitte üksnes õhtu põhiteos, vaid on aukartustäratav raske­kaallane kogu sümfonismi kullavaramus, seda nii mahu kui ka sisu poolest, ei teagi, kummas järjestuses. Kui tänapäeva kuulaja on oma ajajärgu orkestrimuusikas harjunud mahlerliku mõõtkava mõttes miniatuuridega, siis eelmisse sajandivahetusse tagasi minnes olgu vaim valmis säet vähemalt maratoniks. Poolteist tundi draamat, mis ajuti lubab ka leevendust, ent nõuab kogu ülejäänud aja täit tähelepanu. Kujutlesin end orkestrandi rolli, aimamata, kas säänse muusika intensiivsus ise toniseerib niivõrd, et pead tahes-tahtmata kõndima kui sütel, või nõuab Mahleri vooseisundiga kaasa hulpimine peaaegu üleloomulikku keskendumist.

Annely Peebo fraasikaarte ühtesula(ta)mine pillide soolorepliikidega oli nii ideaalne, et võis vaevu eristada ühe hääbumist ja teise tõusu. Annely Peebo pälvis 12. mail Austria ja Saksamaa kõrgeima ooperilaulja tunnustuse, kammersängerin’i tiitli.

Heikki Leis

Luurates teose kohta eelinfot, leidsin vastandlikke arvamusi, kas sümfoonia raskustelg on ava- või lõpuosas. Ise möönsin, et sel vaagimisel pole suurt mõtet: vähemalt mulle mõjus teos kahe võrdselt olulise väesamba vahel võnkumisena. Autori soov kujutada esimeses osas omaenese matuseid loob uskumatult paljukihtse helimaalingu, finaal kõlab aga lootusele avat kreedona. Ajuti imestan, kui lennukalt ületab hilis­romantikute pitoresksus ilma igasuguse visuaalse, ruumilise, elektroonilise ja publikut interaktiivsusele togiva abita tänapäeva kujundusmuusika.

Sümfoonia teine ja kolmas osa peavad pompoosse terviku kontekstis paratamatult pisut taanduma, hoolimata oma ohtraist siserikkusist. Skertsoliku vahemärkusena: hmm, kui „puritaanlik“ võiks näida kolmas osa, tundmata Berio „Sinfoniat“3? Üleminek neljandasse ossa („Ürgvalgus“) oli taas tänu Peebole ebareaalselt lummav. Juba esimese fraasiga sünnitas see kurbharva tunde, nii et hing ilust tumm. Kõik muugi jättis üliküllusliku, arutult priiskava mulje: orkester nii suur-suur, häälte liine nii hõlmamatult palju. Kuis suudaks kõike jälgida?!

Joviaalne täius oli peaaegu otsatu, kuid õnneks on toonases muusikas süüvimiseks aega ja ruumi. Idee kulgu ei püüta kiireks, allaneelamatuks klombiks sõtkuda ega tänapäevaselt tihkeks kontsentreerida. Muidugi sisaldab Mahleri-suguse gigandi instrumentaarium lõputult rafineerit vahendeid, millega nii mängijate kui ka kuulajate meeli ergastada. Nagu saal ei tohi märgata esituses vaevarohket eeltööd, vaid naudib tervikut ja igat viivu, nii ei näe me ka helilooja tehnilist arsenali irruli, vaid ihaldusväärselt koondet kujul: kuuleb mahlast harmooniat, meloodiate arabeske, orkestratsiooni, mis paneb ahhetama … ja loendamatult värve! Mulle meeldib uskuda, et mängijad olid teose pikaaegse laagerdumise käigus enda jaoks avastanud enamgi rikkusi, kui nad ehk söandasid eeldada. Mõtlen, et äkki tuli pealesunnit viivitus kasuks, kuna hooaja avakontserdiks plaanitu nihkus ju kevadesse ikka va kurja viiruse tõttu.

Mu koht viiendas reas oli küll kõige hullemate seast, kust võib kaela koogutades jälgida üksnes tšellorühma toolipõhju. (Olgu, ehk tõesti pisut liiga irooniline, kuid kas ei mõju Vanemuise kontserdimajas umbes veerand parteri esiridadest ruineerivalt, sest suurt osa orkestrist lihtsalt ei näe?) Ometi mahenes seegi sundseis, kuna vaateväljas leidus küll piiratud hulk, ent siiski hingest ja ihust musitseerivaid orkestrante. Koorideni ei küündinud vaade ammugi, kuid nende esitus avaldas vägagi muljet. Juba „Rückerti laulude“ a cappella osas imetlesin tummiselt tihket tooni, sümfoonia finaalis täiustus see tänu lisatämbreile veelgi. Kui madalad keelpillid laiendasid koori tessituuri nähtamatu sügavuseni, kui koorihäälte pilvest kerkis soolosoprani imeliselt pillut kõrgeid kiiri – detailid ehk, ent võrratult kaunid.

Hetkeks pelgasin, kas jagub rammu lõpuni hoida pikka ja nii pöörase leegitsemisega alanud apoteoosi, ent mu hirm osutus sündmatuks Mahleri alahindamiseks. Kontrastide äärmuslikkus ja sellele vastukaaluks ühe katkematu liini kasvatamine ei hajunud tähelepanus kordagi. Ühelt poolt vakatushetkil peaaegu paigal seisvad poognad kui hallid venivad tunnid, teiselt poolt sugereerivad tremolo’d, mis lõikavad valutuikeil luuni. Olen ennegi kuulnud Vanemuise orkestrit mängivat väga hästi, kuid see oli senisest veel parem. Pimestav intensiivsus valjus dünaamikas, eufoorilised, ehtmahlerlikud tõusvad eeltaktid ja pianissimo’d olid nii haprad, nagu võbeleks veel üksnes seintelt peegelduv õhk.

Ma ei tea, kas see kõik peitus tõesti üksnes partituuri lehekülgedel või sündis Joosti filigraansest suunamisest, kuid õnnestumine oli peaaegu triumfaalne. „Mis ilmale tulnud, peab kaduma, mis kadunud, üles taas tõusma [—] tiibadel, mis [—] armastusest kuumast kantud [—] Jumala juurde“.4 On õnnelik sellist kunsti sünnitanud ajastu, kus maisele rõõmule lisandub vertikaalse toena usk. Ja on õnnelik, kes kogeb oma elus, kui „olles algul maha surutud, tõstetakse sind seejärel ingli tiibadel kõrgeimatesse kõrgustesse“.5

 

1 Katkend Mahleri meenutustest, Evelin Kõrvitsa koostet kavalehelt.

2 Mahleri sümfoonia nr 2 üld- ja viimase osa pealkiri.

3 Mahleri sümfoonia nr 2 III osas, Berio stiilimäng Mahleriga.

4 Teksti alusena kasutatud Friedrich Gottlieb Klopstocki koraalist, tõlkinud Heli Mattisen.

5 Katkend Mahleri meenutustest, Evelin Kõrvitsa koostet kavalehelt.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht