Algus on ilus

Publikut jagub! Saalid olid jaanuaris pilgeni täis ja see on praeguses kõledas majandusolukorras ääretult südantsoojendav.

KAI KIIV

Võiks arvata, et pärast traditsiooniliselt kõiksugustest kultuuriüritustest üle­küllastunud jõulukuud on uue aasta algus rahulikum, aga äsja lõppenud jaanuar tõestas ilmekalt, kui rikkalik on ürituste arvult, žanridelt ja ampluaalt pealinna kultuurielu ning kui palju on meil suurepäraseid tegijaid, nii esinejaid kui ka korraldajaid. Mis aga kõige tähtsam: publikut jagub! Vähemasti neil kontsertidel, mida mina külastasin, olid saalid pilgeni täis ja see on praeguses kõledas majandusolukorras ääretult südant­soojendav.

12. jaanuaril astus Estonia kontserdi­saalis üles maailmakuulus vokaal­ansambel The King’s Singers. Nagu kontserdi pealkiri „Põhjala valgus. Virmalised“ aimata laseb, olid kavas peamiselt Skandinaavia ja eesti heliloojate teosed, millega sooviti läbi briti kerge huumori pakkuda „sooje tundeid külma kliimasse“. Tõesti, nii neetult halli ilma, millega meid sel talvel on „õnnistatud“, kulub igasugune soojus ära! Kava oli jagatud eri peatükkidesse, kus tehti sümboolne kummardus rootsi heliloojale Hugo Alfvénile, kelle sünnist möödub sel aastal 150 aastat, Rootsis senini tegutsevale vokaalansamblile The Real Group ning Veljo Tormisele, kelle teosed – elu pidevat kulgemist sümboliseeriv, rütmiga meisterlikult mängiv „Ratas“ „Bulgaaria triptühhonist“ (1978) ning The King’s Singersile 1992. aastal loodud „Piiskop ja pagan“ – tulid ettekandele kontserdi teises pooles.

Tabasin end mõttelt, et kui mina oleksin koorijuht, võtaksin Alfvéni laulud küll oma koori repertuaari, sest tema seaded (sel õhtul kuuldud Gotlandi rahva­laul „Uti vår hage“ ehk „Metsas kord käia“ ja „Och jungfrun hon går i ringen“ ehk „Punapaela laul“) on kerged, rõõmsad ja vaimukad. Eriliselt võluvalt kõlasid aga Alfvéni enda (mitte seadena) kirjutatud „Aftonen“ ehk „Õhtu“ (1942) ja Waldemar Åhléni (1894–1982) „Sommarpsalm“ ehk „Suvepsalm“ (1923–1928), millest on kujunenud Rootsi mitteametlik hümn ja mida sobib iseloomustama vaid üks sõna – imeilus. Sama sõna sobinuks ka kontserdi lõppu, kui lisapalana esitatud Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“ peale tõusis kogu saalis viibinud publik püsti ning laulis ansambliga kaasa – esiti mõned üksikud hääled, aga mida salm edasi, seda julgemalt. Naljaga pooleks võin nüüd minagi väita, et olen laulnud koos The King’s Singersiga! Kindlasti mitte nii kõlavalt kui rida tagapool istunud Eesti Rahvusmeeskoori bassirühma liikmed, aga siiski.

Ansambli esituse asjus olen aga natukene nõutu, sest maailmakuulsat The King’s Singersit kritiseerida tundub vaat et pühaduse teotusena. Jäi mulje, et kõik parimate kavatsustega tehtud austusavaldused põhjamaisele muusikale jäid lauljaile natuke võõraks ning ansambli hiilgus pääses täielikult esile peamiselt nende n-ö stamprepertuaaris, mida on viimaste aastate jooksul koosseisus läbi tehtud arvestatavale noorenduskuurile vaatamata palju lauldud. Ehk ei olnudki sestap küsimus muus, kui et uus kava nõudnuks rohkem sisselaulmist, aga ootused kontserdile olid suured?

Laulud originaalkeeles

Tõeliselt õdusaks kujunes 13. jaanuari õhtu džässiklubis Philly Joe’s, kus esines trio Helin-Mari Arder (laul, klaver), Mart Soo (kitarr) ja Ara Yaralyan (kontrabass). Ma ei ole väga sage džässikontsertidel käija, mistõttu võrdlusi teiste samalaadsete kooslustega on vähe. Söandan siiski arvata, et nii heas balansis ja üksteist poolelt sõnalt või isegi sootuks sõnatult mõistvat ansamblit saab kuulda harva. Seda enam et repertuaarivalik oli mitmekülgne ja hõlmas selliseid maailma džässi­klassikasse kuuluvaid teoseid, nagu viimase lisapalana kõlanud Antônio Carlos Jobimi (1927–1994) „Garota de Ipanema“ ehk „Tütarlaps Ipanemast“, aga ka meie oma Raimond Valgre teiste lauludega võrreldes mitte nii tuntud, ent kindlasti taas avastamist vääriv „See, keda armastasin, kuulub teisele“ ja rangelt võttes üldse mitte džässižanrisse kuuluva Arnold Golandi (1928–2001) laul („It Hurts to Say Goodbye“), mille prantsuskeelse versiooni „Comment te dire adieu“ laulis 1968. aastal kuulsaks prantsuse lauljatar Françoise Hardy.

Kõik laulud kõlasid sel õhtul originaalkeeltes, sest peale prantsuse keele õpingute Tartu ülikoolis on Helin-Mari omandanud ka teisi võõrkeeli ning neis laulmine õnnestub tal tõepoolest suurepäraselt. Väga sümpaatsed olid ka Helin-Mari enda, poetesside Eeva Pargi ja Airis Erme luuletustele loodud laulud „Talve esimene hommik“ ja „Igaühel on oma“, millest igaüks oli justkui pisike omanäoline maailm. Näib, et Erme sõna on Arderile ja Arderi muusika Ermele nii omane, et orgaanilisemat koostööd on raske ette kujutada.

Tõeline Gesamtkunstwerk

Erakordselt õnnestunud oli ka 19. jaanuaril esietendunud, Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi koostöös ilmavalgust näinud ning mõnede kriitikute arvamuse põhjal juba aasta teatrisündmuseks tituleeritud William Shakespeare’i „Macbeth“, mille lavastajad, lava- ja videokujundajad on Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Lavastuse lahutamatu osa oli ERSO esituses ja Olari Eltsi juhatusel kõlanud Lepo Sumera muusika: „Pikseloits“ (1983) ning katkendid sümfooniatest nr 1 (1981), nr 2 (1984), nr 3 (1998), nr 4 (1992), nr 5 (1995) ja nr 6 (2000).

Mõnevõrra häiris, et enne esietendust nimetati kommunikatsioonis ERSOt ja Sumera muusikat lavastust võimendavaks. Minu hinnangul on tegu tõelise draamat, muusikat, filmi, valgust ja kujundust ühendava Gesamtkunstwerk’iga, kus kõigil neil elementidel on võrdselt kandev roll ning mida seetõttu võib selles kontekstis vabalt võrrelda näiteks ooperiga. Kui ooperi puhul öeldaks, et soliste ja koori võimendas orkester, kõlaks see pentsikult, ehkki mõistan, et Shakespeare’i teksti ja Sumera muusikat lahutab 500 aastat ja et nende teoseid poleks ilma Ojasoo, Semperi ja Eltsi „sekkumiseta“ tõenäoliselt, ja piltlikult väljendudes, kunagi ühte patta pandud. Ent see üheks liitmine oli tehtud nii peenelt ja oskuslikult, et tekkis orgaaniline sümbioos.

Veelgi nauditavam oli aga näitleja­töö: praegu ei turgatagi pähe ühtegi teist draamalavastust, kus oleks korraga laval selline hiilgevormis näitlejate plejaad! Palun ärge saage minust valesti aru: seda, et Mait Malmsten on väga hea näitleja, teame kõik. Siin pole midagi uut ega üllatavat. Aga et nii hea? Vägisi meenub ühe kunagise viiuli­pedagoogi ütlus „saab ka paremini“, mida ta armastas oma õpilastele korrata isegi pärast õnnestunud esinemisi, mis vääri­nuks ehk natuke toetavamat ja kiitvamat õlale­patsutust. Aga näe, Malmsten tõestab, et see ongi võimalik: saabki ikka paremini ja paremini ning inimvõimetel vist ei olegi piiri.

Aga Macbethist poleks saanud see, kes temast sai, ilma leedi Macbethita. Neis rollides, mida mul on varem õnnestunud Helena Lotmani esituses näha, on ta kehastanud edasipüüdlikke tublisid tüdrukuid või sirgjoonelisi tänapäeva noori naisi. Sestap on tohutult hea meel, et lavastajad olid temas näinud midagi sootuks muud. Sest Lotmani leedis pole tubli tüdruku varjugi: on lihast ja luust, mitte millegi ega kellegi ees, ka oma mehe mitte, risti lööv naine. Ja see tema hullumisstseen …

Kuna moe-show’de catwalk’e meenutav lava on toodud otse saali publiku keskele, siis sünnib kogu see ime otse vaataja silmade kõrgusel ja käesirutuse kaugusel. Mäng toimub meie endi keskel ja meie endiga, sest võimuiha, mille nimel ollakse valmis reetma ja tapma ning kus kannatajaiks sootuks süütud, pole kuhugi kadunud. Viimane aasta on seda tõestanud ja seepärast raputab see lavastus läbi nii, nagu mitte miski enne seda. Kohutavalt raske on naasta tavaelu triviaalsusse.

Kontsertmeistriga kontsertlahingus

Sõjast ja lahingust, siiski märksa kergemast ja humoorikamast, ei olnud pääsu ka 21. jaanuaril Muba saalis, kus sarjas „Kontsertmeistrid“ musitseeris koos Tallinna Kammerorkestriga viiuldaja Hans Christian Aavik, kes Carl Nielseni nimelise rahvusvahelise konkursi I preemia võitjana tõusis publiku orbiiti möödunud aastal. Selles kontserdisarjas mängib orkester ilma dirigendita ja teosed on külaliskontsertmeistri valida ning peab ütlema, et Aaviku valik oli väga huvitav, sest vastukaaluks kuulsale ja palju mängitud Haydni „Lahkumissümfooniale“ esitati ka kaks palju vähem tuntud teost.

Nii kõlas avaloona Heinrich Biberi (1644–1704) „Battalia“ ehk „Lahing“, mis erinevalt paljudest teistest nii varem kui ka hiljem loodud n-ö lahinguteostest pole pateetilis-patriootlik, vaid, vastupidi, humoorikas ja groteskne, millest annavad tunnistust juba osade peal­kirjad: „Die liederliche Gesellschaft von allerley Humor“ ehk „Kõiksuguse huumori kõlvatu seltskond“ (II) ja „Der Mars“. Ning kui sõjajumal ise on juba sekkunud, tuleb paratamatult „Die Schlacht“ ehk „Lahing“ (V) ja seejärel „Lamento der verwunderten Musquertier“ ehk „Haavatud musketäride itk“ (VI). Lament, muide, kestis tunduvalt kauem kui lahing ise, mis näis olevat tõeline Blitzkrieg. Aga eks see ole elus ikka nii: haava lüüa on lihtne, aga katsu sa sellest paraneda …

Nali naljaks, ent tegelikult oli lugu äärmiselt huvitav: kui ei teaks, et see on pärit 1673. aastast, võiks selle huupi paigutada märksa hilisemasse aega, arvates, et tegu on näiteks mõne XX või XXI sajandi helilooja süidiga „vanas stiilis“. Sedavõrd tänapäevane on helikeel ja ka mõningad mänguvõtted (paberiga ettevalmistatud keeled, poogna col legno). Sisulisele huumorile ja groteskile vaatamata on mängutehniliselt tegu komplitseeritud, virtuoossust ja head koosmängu nõudva teosega, aga TKO sai muidugi kõigega hiilgavalt hakkama.

Järgmisena kõlanud Olli Mustoneni (1967) teose „Nonett keelpillidele nr 2“ kohta võib väita hoopis vastupidist: see 2000. aastal kirjutatud teos meenutab hoopis varasemat epohhi. Nõnda ootamatult heakõlaline on selle helikeel ning kõigist osadest on kuulda justkui sümboolset austusavaldust mõnele möödaniku suurele heliloojale: I osa (inquieto) algus meenutab Vivaldi „Aastaaegade“ „Talve“, II osa (allegro impetuoso) oma läbivalt punkteeritud rütmikaga mõnda Schuberti keelpillikvartetti. III osa (adagio) on justkui eelmise osa õrnem ja aeglasem variatsioon, see-eest IV osast (vivacissimo) kumab kohati läbi Soome suurim sümfonist Jean Sibelius ise.

Ametliku kava viimase loona (ütlen ette, et publik meelitas orkestrilt välja veel tervelt kolm lisalugu!) kõlas juba eelmainitud Joseph Haydni sümfoonia nr 45 fis-moll. Midagi pole öelda: Tallinna Kammerorkester on Eestis võib-olla ainuke orkester, kelle ühtsus – see tihti tabamatuks jääv ühine taipamine ja hingamine ilma mängijaid anonüümseks massiks muutmata – on laval olles tunda ja kuulda. Sel aastal 30. tegevusaastapäeva tähistava kollektiivi tuumik ongi täpselt nii kaua koos mänginud ja kindlasti tuntakse üksteist läbi ja lõhki. Aga selles, et ka uuemad liikmed on nii hästi integreerunud, on kindlasti oma osa mängijate õnnestunud valikul ja kindlal ettekujutusel just sellele orkestrile omasest kõlast, mida omakorda on mõjutanud ja kujundanud terve plejaad suurepäraseid välis- ja kodumaiseid dirigente, kes on TKOga aastate jooksul koostööd teinud.

Raketisõit

Sootuks teistsugustel kõlamaastikel rändasid 25. jaanuari õhtul Mustpeade maja keldrisaalis Tencu (Andres Tenusaar) ja eleOnora (Eleonora Kampe). Tencu on kõlaga eksperimenteeriv videokunstnik ja animafilmide lavastaja, eleOnora aga arhailisi, vokaalfüüsilist võimekust nõudvaid tehnikaid miksiv avangardvokalist. Nad ise on oma projekti iseloomustanud kui modulaarsüntesaatori ja abstraktse inimhääle kohtumist, aga mulle kui klassikalise muusikaga üleskasvanule näis, et neist kaanonitest ja reeglitest olin sattunud küll valgusaastate kaugusele.

Kui laenata üht mällu talletunud fraasi „Macbethist“, siis „ma räägin, mis ma nägin, kuid ma ei oska rääkida“: ehkki Tencu loodud heli ja visuaal olid nii omavahel kui ka eleOnora häälemängudega mõnusas sünteesis, mõjusid kõik komponendid põhjamaiselt hillitsetuna. Need ei matnud kuulajat-vaatajat enda alla ega sundinud end ka lakkamatult jälgima. Nii et kui lasin kinnisilmi helidel endast üle ja läbi voolata, lubasin neil ja ühtlasi endal lihtsalt minna, võisin end tunda nagu raketis, mis tuhiseb parasjagu vähem või rohkem hullumeelses tempos läbi kosmose. Emake maa jäi igal juhul kaugele maha!

Heas mõttes sama hullumeelset lendu ennustan kõigile projektidele, mis saavad helilooja Taavi Kerikmäe initsiatiivil uue muusika loomise, esitamise, arendamise ning koostöö hõlbustamise nimel värskelt loodud Eesti Nüüdis­muusika Keskusest tuule tiibadesse.

Kolleegid lõunamaadelt

Kui 28. jaanuaril taas Estonia kontserdi­saalis maandusin, astus „MustonenFesti“ raames ja Andres Mustoneni juhatusel üles Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos Sinfonietta Rīga ja solistide Mario Brunello (tšello), Siret Sui (flööt) ja Iris Ojaga (alt). Kontserdi pealkiri „Lootus“ viis mõtted Ukraina sõjale, seda enam et kavas olid Valentin Sõlvestrovi „Ukraina palve“ tsüklist „Maidan 2014“ koorile ning „Stille Musik“ ehk „Vaikne muusika“ kammerorkestrile (2002).

Ka Leonard Bernsteini (1918–1990) „Halil“ flöödile ja kammerorkestrile (1981) on kantud sõja ja surma teemast, sest teos on pühendatud 1973. aastal Jom Kippuri sõjas 19aastaselt hukkunud Iisraeli flötistile Yadin Tenenbaumile. „Halil“ pole lugu võimuihast. Ka ei tehta siin nalja surmaga. „Halil“ on enesesse pööratud ja intiimne ühe inimese lugu, mida (keda) esitab sooloflööt – aplaus Siret Suile! – hingestatud dialoogis orkestri ja selle solistidega (kontsertmeister, vioolarühma kontsertmeister, I flööt). Teenides siinkohal kardetavasti ära kodumaiste orkestrantide pahameele, olen korduvalt omaette imestanud, et ehkki Riia jääb meist napilt 300 kilomeetri kaugusele lõunasse ja kultuuriruum peaks olema valdavalt sama, mängivad sealsed orkestrandid ometi märksa intensiivsemalt ja vähem vaoshoitult, sealjuures koosmängu täpsuses ja kõlakvaliteedis grammigi alla andmata. Sinfonietta Rīgat on nauding kuulata, aga ka vaadata!

Tõeline tulevärk vallandus aga Joseph Haydni (1732–1809) tšellokontserdis nr 1 C-duur, mille Mario Brunello mängis ebaharilikult ja võib-olla isegi ebahaydnlikult elusaks. See ei olnud üks neist filigraanselt esitatud väljapeetud klassikalistest konservidest, vaid äärmiselt elus esitus oma elurõõmust pulbitseva I osa, dramaatilise II ning pööraselt virtuoosse III osaga. Harva olen näinud solisti, kellele on laval musitseerimine selline rõõm! Ja kui nii mõnigi kord olen suhtunud ebalevalt orkestritesse, kes kipuvad mängima ilma dirigendita, siis see, kuidas Brunello oma partiile lisaks orkestriga suhtles ning neile õigel ajal ja õigetes kohtades vajalikke impulsse andis, viis vägisi ketserlikule mõttele (andku maestro Mustonen mulle siinkohal andeks!), et see oleks võinud nüüd see ilma dirigendita esitus olla küll. Igatahes braavo, Mario Brunello, braavo!

Kontserdi lõpus esitatud kolm osa Johann Sebastian Bachi (1685–1750) missast h-moll sõjale mõeldes selgitamist ei vaja: „Dona nobis pacem“ ehk „Anna meile rahu“.