Aegruum ongi vist muusika

Mängulaua ümber Loojat mängides luuakse helipilte kombineerides uusi ruume, millele lisab kohatist stabiilsust foonina kõlavate instrumentide kõikumine.

GREGOR KULLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Protseduur-mäng „Motell Düskroonia“ 7. II Kanuti gildi saalis. Istutaja Madlen Hirtentreu, aktiveerija Hello Upan, resonaator Liisa Hirsch, rütminaator Tont ehk Siim Kuusemäe, uurimiskeskuse hoidja Alissa Šnaider, ülekirjutaja Kalle Tikas, mediaatorid Eneli Järs ja Kaie Küünal, külalisdoktor Eva Meyer-Keller, uurimiskeskuse tehniline direktor Hans-Gunther Lock.

Madlen Hirtentreu motelli uurimisteema on düskroonia (ingl dyschronia, kus eesliide „düs“ tähendab midagi halba või teistsugust, ning „kroonia“ tuleb sõnast chronos, mis tähendab aega), mis väljendub ennekõike ajalises kogemuses. Hirtentreul tekkis mõiste vastu huvi isikliku impulsi ajel, Aafrikas aset leidvat dokumentaali vaadates. Film uputas kunstniku endasse ning äkitselt asendus olevik komponeeritud linateosega. Filmi vaadates oli Hirtentreul tunne, et ta on justkui ise Aafrikas, ning tal tärkas huvi valikulise ajalise positsioneerimise vastu, millele kunstnik lähenes heli kaudu.

Düskroonia on seega ajaline eraldatus, kus teadlikolek kaob ühes arusaamise ja võimega aega maksimeerida. Eeldus on, et aega tajutakse lineaarsena, punktina või olematusena, oleneb, kustpoolt osatakse või tahetakse vaadata. Sedasi on aeg ühtaegu ruumiline kohalolek ja protsess. Schopenhauer on kirjutanud raamatus „Maailm kui tahe ja kujutlus“: „Seepärast ei ole meil tarvis otsida elueelset minevikku ega surmajärgset tulevikku, vaid me peame tunnistama ainsaks vormiks, milles tahe ilmneb, olevikku: olevik ei pääse tahte käest, aga tahe olevikust ju samuti mitte.“1 Hirtentreu küsib „Motell Düskrooniat“ tutvustavas tekstis, kas lahtilõigatuna ajas triivides saavutatakse koos uus ajatase.2

Madlen Hirtentreu (fotol vasakul) on Liisa Hirschile (fotol paremal), Hello Upanile, Siim Kuusemäele ehk Tondile ja Kalle Tikkale andnud inspiratsiooniks sõna, sündmuse või muu märksõna, millele heliloojad on loonud helipildid.

Alan Proosa

Kui meenutada aastatetagust intsidenti baaris, kus end täis oksendasid, või manifesteerida oma tulevast elu kuuekohalise kontojäägiga või vaadata kas või mõnd dokumentaalfilmi, on selge, et olevik võib koosneda ka minevikust ja/või tulevikust. Vastukaaluks on budismis võimalus, et inimene võib tavapärasest olevikust (teadvusest, reaalsusest) ärgata ehk nirvaanasse jõuda ja näha, et materiaalne maailm ühes säästukonto jäägiga on vaid illusioon, unenägu.

Tõtt-öelda triivime ajas a priori lahtilõigatuna, sest inimese identiteet koosneb kogemustest, mis võivad iga hetk asenduda uutega. Seega tekib ajatase, siinkohal horisontaalne düskroonia, kogemuste järelkaja kestustest: võrdleme kogemuste uute kombinatsioonide (s.o ruumide) kestuste vahet, millest kujuneb ajatase, sest uue ruumiga kaasneb uus aeg. Oksendamist saadab hirm, paksust rahakotist saab unelm ning dokumentaalfilm muutub ruumiks, kuhu öökimise ja finantshirmu eest põgeneda. Terapeudi juures saab oksendamisest väljendusvahend, rahakotist turvatunde tagaja ning dokumentaalfilmist serotoniiniallikas. Kaks eri ruumi, kaks eri aega. Aga kuidas maalida helis vertikaalsemat düskrooniat, mille eesmärk on uppuda Püha Vaimu saalis mängijate (helis) kirjeldatud asupaikadesse?

Hirtentreu on Liisa Hirschile, Hello Upanile, Siim Kuusemäele ehk Tondile ja Kalle Tikkale andnud Google Drive’is inspiratsiooniks sõna, sündmuse või muu märksõna, millele heliloojad on loonud helipildid. Intervjuus väljendab kunstnik lootust, et publik hoomab eri aegruumide kooseksisteerimist. Helipildid ehk sämplid on kindlasti algupäraselt ruumilised, kuid koos kõlades ei taju nende erinevust, vaid kõlab uus kombinatsioon, moodustub uus ruum. Sama kehtib nelja saare ainulaadsete instrumentide kohta, mis jäävad märkamata. Kõrva jääb Siim Kuusemäe biit, kuid skisofreenia, nostalgia ja hüsteeria sulavad üheks.

Eri aegruumide kooseksisteerimist ei saagi (vähemalt helis) tabada ning Kuusemäe vändatud biit jääb ainsana kõrva, sest see on ainus biit. Küll aga on „Motell Düskroonias“ jälgitav ruumimuutus, mistõttu võib viirastuda ka aja paindumine. Aineosakesed, mis isiklikus ajas tähendavad kogemusi, on Hirtentreu teoses helipildid ning need on neli heliloojat koostanud välisteguri, siinkohal märksõna või sündmuse mõjul. Mängu­laua ümber Loojat mängides luuakse helipilte kombineerides uusi ruume, millele lisas kohatist stabiilsust foonina kõlavate instrumentide kõikumine. Sämplid on hästi koostatud, sest katavad suure pindala. Helipildid jagunevad neljaks: on rahulik, abstraktne, kirjeldav ja terav kategooria. Seega leidub sämpleid, mis toovad silme ette kindla pildi, teised soosivad mõttelendu ning kolmandad ajavad kehakarvad turri. Kõlav materjal on eriilmeline ning haarab tundliku kõrva kaasa, kuid mitte kõik kategooriad ei mõjuta aegruumi.

Arusaam, et aeg on eelkõige konstruktsioon, on omane ajateadvuse fenomenoloogilistele käsitlustele. Kantile, Husserlile, Heideggerile, Merleau-Pontyle, Jamesile ja teistele viidates on teadlased piiritlenud fenomenoloogilise ajalisuse mudeli, aja kulgemise ja kogemuse selle kohta, mida nimetatakse olevikuks või praeguseks hetkeks.3 Mudeli kesksel kohal on arusaam, et (isikliku) ajakogemuse ja füüsilises maailmas aset leidvate sündmuste ajalise struktuuri suhe ei ole lineaarne ega järgi kindlat rütmi või pulssi. See, mida kogetakse praeguse või olevikuna, on tajutavate stiimulite (üksikute postsünaptiliste potentsiaalide) lõimimine teadvuses üheks sisuühikuks (seda nimetatakse ajaobjektiks). Ajaobjektid on kuju saanud olemid: nende ülesanne on toita indiviidi võimalikke tahtlikke tegevusi. Näib, et ajaobjektid tekivad neuronivõrgustiku (cell assemblies) ajutisel sünkroniseerimisel üle kogu aju ja kestavad 0,5–3 sekundit.4 Selle üksused võivad olla ühendatud ilma vahedeta või eraldatud eri pikkusega vahedega. Lüngad lubavad ego protsessi kaasata, see aitab teadvuse üksiksisud lõimida inimese sidusa mineviku absoluutse vooluga. Lünkadeta puuduks ego ja elataks igaveses olevikus. See tähendab, et aja voolu kogetakse ainult seetõttu, et meil on mälule teadlik juurdepääs.5

Muusika, mis eksisteerib suuresti mälus, saab seega mõjutada nii nende üksuste pikkust (kui palju noote või muusikaelemente on omavahel seotud) kui ka seda, kas ja kui pikad on nende vahed. Paeluv muusika tekitab kuulajas puhta taju voost sõltuvuse, lubades egol vaid hetkeks kestuse kohta hinnangu anda. Selle tulemusena võib tunduda, et aega pole olemas (kui lünki ei ole), see kulgeb kiiremini (kui kestust hinnatakse harva) või aeglasemalt (kui muusika on igav või ebameeldiv, nii et kestus pälvib sagedamini tähelepanu kui tavaliselt).

Flaherty on välja pakkunud kaks võimalikku aja tihendamise võimalust, mida saab otseselt seostada muusika kuulamisega.6 Kui muusikat kuulatakse juhuslikumalt, siis on kuulaja ajataju üsna automaatne – aeg läheb ruttu, seda ka tagasiulatuvalt.7 Kui kuulajad on muusikast vaimustuses ja sellest haaratud, siis kogetakse seda intensiivselt või ainuomaselt: „olevikus kulgeb aeg aeglaselt, kuid tagantjärele võib olla tunne, et aeg läks väga kiiresti“.8 Kui kogemus on piisavalt tugev, et jätta episoodilisse mällu jälg, tundub hiljem, et kogemus kestis kauem kui tegelikult.

Kui naasta Schopenhaueri sõnade juurde, et tahe avaldub üksnes olevikus, siis avaldub „Motell Düskroonia“ olevikulisus improvisatsioonilisuse kaudu. Nii-öelda juhuslikkuse kaudu iibab ruumiloome ning pelgalt helis paratamatult tekkivad lüngad, mis egole võimaluse annavad, täidetakse mängulaual nelja nupu tõstmisega. Nii sain osa heliloojate maailmast: iga otsus paistab olevat siiras ning kuulaja olevik täitub heliloojate hetke ajel tekkinud tahtega. Holmer Nadesani sõnade järgi kogesin aega hetkes detailselt, ent kui tunnine visiit motelli otsa lõppes, paistis, nagu oleksin taburetile potsatanud 15 minuti eest.

Erutav on kohata etendus- ja visuaalkunstniku loomingus läbimõeldud muusikalist mõtlemist ja muusikute kaasamist. Hirtentreu motell sarnaneb 2020. aasta Eesti muusika päevadel kõlanud Jaanus Sinivälja helimänguga „Deck of Cards – Private Content“ ehk „Kaardipakk. Privaatne sisu“, kus iga mängija pidi arvuti genereeritud kaardi põhjal otsuseid langetama ja punkte saama. „Motell Düskroonia“ on samamoodi üles ehitatud mängulisusele, kuid märksa impulsiivsemalt. Pealegi loodi selle tarvis ka vastav atmosfäär, millele aplodeerisin teose lõppedes tavalisest valjemini. Sada laadi performatiivseid teoseid, kus pearõhk on visuaali asemel puhtal sõnadeta helil, ootan sama pingsalt kui talvel suve. Soovin – ehkki praegu paistab see haaramatu nagu pärlendav kontojääk –, et igasuguses muusikas avastataks nagu „Motell Düskroonias“ ka visuaalne potentsiaal. Muusika justkui superpositsioneerib end kahes ruumis, füüsilises ja vaimses, ning muusika ja tema ruum võiksid ju ometi teineteist mõista.

1 Arthur Schopenhauer, Maailm kui tahe ja kujutlus, I köide. Tlk Toomas Rosin. Ilmamaa, 2018, lk 425.

2 Madlen Hirtentreu, Motell Düskroonia. https://saal.ee/performance/motell-dskroonia-1719/

3 Shaun Gallagher, Husserl and the phenomenology of temporality. – A Companion to the Philosophy of Time. Toim Heather Dyke, Adrian Bardon. Blackwell, Oxford 2013, lk 135–150.

4 Vt Detlef D. Linke, Die Freiheit und das Gehirn. C. H. Beck, München 2005.

5 Thomas Schäfer, Jörg Fachner, Mario Smukalla, Changes in the representation of space and time while listening to music. – Frontiers in Psychology 2013, nr 4, lk 508. https://doi.org/10.3389/fpsyg.2013.00508

6 Michael G. Flaherty, A Watched Pot: How We Experience Time. New York University Press, 1999.

7 Majia Holmer Nadesan, Michael G. Flaherty, A watched pot: how we experience time. – Hum. Stud. 2002, nr 25, lk 259. 10.1023/A:1015592124964

8 Samas.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht