Võõrast usust omausuks

Setude usuelu käsitleti laiemas eesti rahvausundi kontekstis ja õigeusk sinna ei kuulunud.

KRISTIINA TIIDEBERG

Setumaa õigeusu ajalugu on olnud ülejäänud Eestist erinev. Kui Eestisse ja eesti rahva sekka jõudis õigeusk valdavalt XIX sajandil usuvahetusliikumise käigus, siis Setumaa on õigeusu kultuuriruumi kuulunud märksa kauem.

Setumaa seotust õigeusu kultuuriruumiga võib tinglikult arvestada alates X sajandi lõpust, mil Venemaal võeti vastu ristiusk. Arvatakse, et keskne osa setude ristiusustamisel oli XV sajandi lõpus asutatud Petseri kloostril, eriti selle XVI sajandil tegutsenud kloostriülemal Korneliusel. Seda arvamust toetab nii kloostri enda kui setu rahvapärimus.¹ Oma mõju setude ristiusustamisel võis olla ka teistel Pihkvamaa kloostritel. Ometi on ka neid, kes usuvad, et õigeusk hakkas setusid rohkem mõjutama alles XIX sajandil.

Paganad või õigeusklikud?

Setude kuulumisse õigeusu kultuuriruumi on eri aegadel suhtutud erinevalt. Eestlased avastasid XIX sajandi keskpaigas Setumaa kui suurepärase rahvaluule varaaida. Muide, esimest korda mainitakse kirjasõnas mõistet „setu” 1860. aastal, kuid kuni XX sajandi alguseni räägiti põhiliselt Pihkva- või Petserimaa eestlastest. Kirjandusteadlane Jürgen Beyer on tähelepanu juhtinud, et eestlaste rahvaluulekogumine lähtus vaikimisi neljast eeldusest: tõeline rahvaluule on suuline, ruraalne, etniline ja paganlik.² Setude õigeusk oli selles mõttes topelt vale: esiteks oli see kristlik ja teiseks vene. See tõi endaga kaasa kristliku pärimuse ignoreerimise nii Eestis kui ka Setumaal.

Esimeste seas käis setude seas rahvalaule korjamas Friedrich Reinhold Kreutzwald, kellelt 1848. aastal ilmus Õpetatud Eesti Seltsi väljaandes artikkel Pihkvamaa eestlaste rahvalauludest (Kreutzwald 1848, ee 1953). Setude laulutraditsioon oli Kreutzwaldile inspiratsiooniallikaks eesti rahvaluulega tegelemisel ja oma sõnul sai ta just setude hulgast olulist materjali „Kalevipoja“ kirjutamiseks.

Setude usu kohta arvas Kreutzwald, et setud on õigeusklikud üksnes vormiliselt: „Kuigi nad on ortodokslikku kreeka-katoliku usku ja kauemat aega vene elemendi mõju all, on nad ometi tervenisti alal hoidnud oma riietuse, keele, kombed ja rahvuse; ebausu poolest võiksid nad võistelda oma esivanematega kuuesaja aasta eest, nõidade tagakiusamise sisseviimine nende juurde oleks kerge asi!“

Usuline harimatus oli Kreutzwaldi arvates tingitud setude halvast vene keele oskusest. Pihkva eestlaste seas olevat iga kahekümne mehe kohta vaevalt üks, kes end selles keeles arusaadavaks võib teha.³

Üldine vaatenurk setude vähesest usulisest haridusest jäi kauaks kestma. Obinitsa preester Karl Ustav kirjutab 1904. aastal: „Kuidas on lood Pihkva eestlaste vaimlise eluga praegu? – Usust arusaamine ja tema juhatuse järele elamine on Pihkva eestlaste juures ainult välispidine. Jumalateenistust vaatavad nad nagu usklikku näitust nagu ilust vaatepilti, mida nad häämeelega vaatlevad. Kirikuteenistus ja talitused loetakse tegudeks, mille läbi Jumala armu ja abi kätte saadakse. Paastud ja kombed arvatakse kasulikuks ja õnnistavaks juba sellepärast, et neid peetakse: südamliku osavõtmise ja mõistmise järele ei küsita. Paastusid peetakse väga kõvasti, sest need on kästud. Pihkva eestlase usk ei ole muud, kui ainult välispidiste kommete ja talituste summa.“

Peale Petseri kloostri ja kirikute olid setude usuelu keskusteks külades asuvad õigeusu kabelid. Õigeusu kabelit nimetavad setud tsässonaks, mis tuleneb venekeelsest sõnast часовня (’kabel’) ja viitab sellele, et neis peeti tunnipalvusi (vn час – ’tund’). Õigeusu kabelid kujutasid endast kohaliku usuelu keskust. Iga kabel on pühendatud kristlikust traditsioonist pärinevale pühakule või kirikupühale ning vastavatel tähtpäevadel toimuvad kabelites jumalateenistused. Kabelite juures tegid peatusi ka suured ristikäigud. Kabelites hoiti surnuid enne matmist, nende juures mõisteti õigust ja seal käidi nii ühiselt kui ka üksinda.

Ajaloolise Petseri maakonna territooriumilt on kogutud andmeid enam kui 150 õigeusu kabeli kohta,⁴ mis tähendab, et kui mitte igast külast, siis iga mõne kilomeetri tagant võis leida väikse pühakoja. Enamasti olid need (ja on) tagasihoidlikud aida- või saunalaadsed puidust või ka kivist ehitised. Mõnes külas võis kabeleid olla mitu. Tänapäeval on Setumaa Eesti-poolel kokku 25 kabelit.⁵ Vaatamata külakabelite suurele hulgale mainitakse neid kirjutistes harva. 1920. aastatel tegeles setu teemaga soome etnograaf Ilmari Manninen, kellelt on ilmunud setu etnograafia käsitlusi, näiteks kaheosaline artikkel „Setude ehitised“ (1924–1925) ja ka käsitlus setude matusekommetest (1924). Külakabeleid ei mainita neis kummaski. Tuntud maakonnakogumikus „Setumaa“ (1928), milles on iga kihelkonna juures ka peatükk kirikutest ja kabelitest, on terve Petseri maakonna peale mainitud vaid paari külakabelit.

Setude usuelu käsitleti laiemas eesti rahvausundi kontekstis ning õigeusk sinna loomulikult ei kuulunud. Kultuuriuuringutes pöörati tähelepanu vaid paganlikule või paganlikuna tõlgendatud nähtustele, maastiku kirjeldustes olid esil ohvrikivid ja pühapuud. 1930. aastatel jõudis setude rahvaliku õigeusu lähema vaatluseni küll folklorist ja usundiloolane Oskar Loorits, kuid alustatud töö katkestas Teine maailmasõda. Rootsi põgenenud uurijale jäid koos Setumaaga raudse eesriide taha nii Tartu rahvaluulekogud kui ka setu rahvausundit käsitleva uurimuse käsikiri.⁶ Esimeseks tõsiseks setu õigeusku käsitlevaks artikliks võib pidada Oskar Looritsa 1959. aastal juba väljaspool Eestit ilmunud artiklit setude usulisest meelsusest („About the religious concretism of Setukesians“).

Õigeusk ja venestamisoht

Kui 1920. aastal sõlmitud Tartu rahuga läksid setu külad vastloodud Eesti Vabariigi koosseisu, muutus õigeusu kiriku ja vene rahvastiku küsimus kiiresti poliitiliseks. Vene usku ja vene kirikut hakati nägema ühe võimaliku venestamise allikana. Toonases Petseri maakonnas elas umbes pool Eesti venelastest ning kokku moodustasid nad umbes kaks kolmandikku maakonna elanikest.⁷ Eestlaste-setude osakaal küll aeglaselt kasvas, kuid 1939. aastal moodustasid nad Petserimaa elanikkonnas ikkagi vähemuse.

Õigeusu kiriku arvele pandi ka setude vähene kirjaoskus ja üldine kultuuriline mahajäämus. Näiteks kirjutab Tartu ülikooli arstitudeng Friedrich Eugen Paas oma 1927. aastal kaitstud magistritöös „Sega-abielud ja nende mõju rahvusesse piiriäärsetes maakondades Eestis”: „Kultuuriline tasapind on nii setudel kui [Petserimaa – K. T.] venelastel kaunis madal. Suurelt osalt tuleb see muidugi vene kooli ja vene kiriku arvele kirjutada. Nende arvele tuleb panna ka rahva seas lokkavat ebausku. Viimasel ajal on aga, tänu tihedale omakeelsele [siin on mõeldud eesti keelt – K. T.] koolivõrgule ja korraldusele, et jumalateenistused kirikutes rahvale arusaadavas keeles sünnivad, suurt pööret paremusele märgata.“⁸

Riigi tasandil sai üheks eesmärgiks Petserimaa kirikuelu ümberkorraldamine rahvuslikul printsiibil – setude ja venelaste kogudused lahutati. Segakogudusi peeti tõsiseks ohuks setude jätkuvale venestumisele, kuna paljud preestrid ei osanud eesti keelt ja väidetavalt ei olnud neil pahatihti ka tahet see ära õppida. Ajaloolane Kalle Lõuna on osutanud, et kui eri koguduste reformi puhul on avaldatud arvamust, nagu oleks see puudutanud tugevalt venelaste eneseväärikust, andes märku, nagu ei tohiks nad enam eestlastega ühte kogudussegi kuuluda, siis tegelikult lõi reform pigem sassi setude usukombed.

Teostati ka vastuseisu tekitanud kalendrireform, millega sunniti petserimaalasi sarnaselt teiste eestlastega pidama pühi uue kalendri järgi. Petserimaal viidi sisse ka eestikeelsed jumalateenitused ja eestikeelne kooliharidus.

Setude õigeusukombed tekitasid luteri usku eestlastes vahel lihtsalt mõistmatust. Folklorist Andreas Kalkun on tähelepanu juhtinud sellele, kuidas luterlased ei mõistnud õigeusklike kommet paastuda ning seda kirjeldati kui arusaamatut ja tervistkahjustavat tava. Kiriku- ja külapühadega kaasnevaid pidustusi käsitleti kui lärmakaid ja väärtuslikku tööaega raiskavaid üritusi, millega käisid kaasas kaklused ja joomingud.⁹

Vene kultuuri kahjulikku mõju setudele nähti kohati nõnda värvikana, et mõnes kirjelduses omistati setudele kangelasstaatus, et nad vene kultuuri kahjustava löögi on eestlaste eest enda peale võtnud. Postimees kirjutab 1921. aastal esimese setu kongressi puhul: „Aastasadade jooksul on väikene Setu rahvas pidanud Vene rahvuskultuurilisele pealetungimisele vastu seisma. Tema on olnud nagu eelväesalk, kes Eesti rahvuslise iseolemise kaitseks saatuse poolt vahikorrale oli seatud ja võõra ülekaalu tõukeid vastu võtma pidi. [—] Küll aga tuleb imeks panna seda, et setud kõigest hoolimata on jaksanud nii kaua aega vastu pidada. Nad ei ole oma rahvuslist iselaadi mitte täiesti kaotanud, vaid koguni ülirikkalikku varandust alles hoidnud. Nad on suure Vene laine vastu võtnud, kinni pidanud ja ei ole teda mitte lasknud pääseda Eesti oma kultuurat ära uputama. Kui suur väärtus selle poolest Setu väiksel, umbes paarikümnetuhandelisel rahvarühmal Eesti rahvuslise arenemise kohta on, peab selge olema.“

Setud ja õigeusk pärast Eesti taasiseseisvumist

Ilmselt ei ole liialdus väita, et viimasel paarikümnel aastal on toimunud suhtumises setude õigeusku pööre. Pärast Nõukogude perioodi, mil jumalateenistused kabelites olid keelatud, kabeleid rüüstati ja võimude survel ka lammutati, on õigeusu traditsioonide taastamisel ja hoidmisel olnud tähtis osa setu liikumises ning setude eneseteadvuse kujundamisel. Tõsi, religioonil on oma osa ka turismitööstuses – see on osa Setumaa omapärast ja eksootikast, mis müüb.

Setude õigeusk on jõudnud ka teadlaste huviorbiiti. Viimase kümmekonna aasta jooksul on ilmunud uurimusi külakabelitest ja -kalmistutest. 2011. aastal ilmus Tapio Mäkeläineni ja Ahto Raudoja eestvõttel kogumik-kataloog „Setomaa tsässonad”, kuhu on esimest korda koondatud meieni säilinud teave endise Petseri maakonna piirides asunud ning asuvate õigeusu kabelite kohta. Populaarsesse raamatusse „101 Eesti pühapaika“ on jõudnud koguni kolm tsässonat.

Viimase kahekümne aasta jooksul on remonditud suur hulk külakabeleid ja ehitatud ridamisi uusi. Seitse tsässonat (Laossina, Rõsna (Suurõ-Rõsna), Võõpsu, Väike-Rõsna, Podmotsa, Treski ja Säpinä/Matsuri) on 1997. aastast ajaloomälestisena muinsuskaitse all. Külakabelitest huvitutakse ka seoses setu traditsioonilise maa-arhitektuuri uurimisega, sest tegemist on piirkonna vanemate puithoonetega, millest vanimate ehitusaeg ulatub XVII sajandi lõppu, XVIII sajandi algusesse.

Hoopis tähtsam on aga religiooni kui kogukonna siduja roll. Kogukonna teema on vaieldamatult religiooniküsimustes setude puhul olulisel kohal. Küla- ja kirikupühadel saavad kokku sõbrad ja sugulased, haudadel söömise komme aitab hoida sidet kadunud esivanematega. Kogukonna tähtsus tuleb suurepäraselt välja külakabelite puhul. 1990. aastate alguses alanud püüd taastada tsässonate seniseid funktsioone on tihedalt seotud kogukonna ja kogukondlikkusega. Tänapäeva tsässona-diskursuses on sees teadmine, et külakabeleid ei ole Setumaal ehitanud mitte (niivõrd) kirik, vaid kohalik (küla)kogukond. Õigeusu kabel on suuresti kogukonna tugevuse indikaator: kui küla sureb välja, ei ole ka pühakoda/-kohta kellelegi vaja ja heal juhul taandub see turismiobjektiks. Seda Setumaal õnneks ei näe, pigem on suund vastupidine. Kuigi külakabeleid on taastatud ja ehitatud projektiraha eest, ei oleks seda saadud teha ilma kohalike eestvõtteta. Mitme tsässona juures on loodud võimalus koosolemiseks ja ajaveetmiseks, on rajatud külaplatse, toimuvad külapeod.

Teisalt on setu õigeusu kabelite temaatika pildile tulek saanud teoks teatava tähendusenihkega. Tsässonad on ennekõike setuks olemise ja setu kultuuri nähtus. Seda peegeldab mõneti ka tsässona termini juurdumine eesti teaduskeeles. Kui 20 aastat tagasi oli tegemist veel tundmatu murdesõnaga, siis nüüd on tsässon saanud omaette mõisteks, tähistades õigeusu külakabelit Setumaal. Näiteks mõne aasta eest ilmunud Jaanus Plaadi koostatud mahukas kõiki õigeusu pühakodasid hõlmavas raamatus „Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis” käsitletakse kolme liiki hooneid – kirikuid, kabeleid ja tsässonaid. Sõna on laialt kasutuses ka akadeemilises teaduskeeles.

Ilmselt on setude õigeusk õigeusu­teemade raames ohutum ja kergemini omaksvõetav, kui seda on vene õigeusk ja sellega seotud teemad mitmel pool mujal Eestis. Tsässona termini kasutamine on justkui kattevari, mis võimaldab distantseeruda meile „võõrast“ vene õigeusust.

1 Piho, Mare 2011: Setode usk ja Setomaa tsässonad. – Rmt-s: Raudoja, A. ja T. Mäkeläinen (toim) Setomaa tsässonad. Obinitsa: Setu Kultuuri Fond, lk 15.

2 J. Beyer. Kas folkloristid uurivad rahva jutte? Vikerkaar, 2011, nr 26(1/2), 52–65.

3 Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1953. Maailm ja mõnda. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

4 Setomaa tsässonad. Koost. Ahto Raudoja ja Tapio Mäkeläinen, toim Helen Alumäe. SA Setu Kultuuri Fond, 2011.

5 Lisaks „Setomaa tsässonate“ kogumikus loetletud 24 kabelile on üks vahepeal ehitatud Härma külla.

6 O. Loorits. About the religious concretism of Setukesians.– Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja. Helsinki, Suomalais-ugrilaisen Seura, 61(5), 1959, lk 9.

7 Kalle Lõuna. Petserimaa integreerimine Eesti Vabariiki 1920–1940. Tallinn, 2003.

8 Paas, Friedrich-Eugen 1928. Sega-abielud ja nende mõju rahvusesse piiriäärsetes maakondades Eestis. Eesti Kirjandus 6, lk 298–299.

9 Kalkun, Andreas (2014). Religioossed paastud ja pidustused seto kultuuri representatsioonides. Keel ja Kirjandus, 1, 1–23.