Ühest õigusealasest koolist ei aita

Just protsesside võistlevuse ja igakülgsuse nimel ei tohi ära kaduda vähemalt kahe juriidilise kooli loomupärane konkurents.

IGOR GRÄZIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Praegu käib vaidlus selle üle, kas õigusteadust tuleb õpetada mitmes kõrgkoolis1,2 – Tallinnas kahes ja Tartus ühes – või tuleb kogu juriidiline haridus viia kokku ainult Tartusse. Dispuut on seda hullem, et mõned vaidlevad juristid teevad seda nii, et rikutakse õigusriigi aluspõhimõtet – võimude lahusust. Jurisprudents kuulub aga nn vabade kutsete hulka nagu kunstid, teadus, religioon. Need teadmised ei tohi kuuluda riigi kontrolli alla. Seega pole õige, kui sellest, kus ja kuidas õigust õpetada räägivad riigikohtunik ja õiguskantsler,3 kelle võimuses on riiklikult käskida. Akadeemilist haridust riiklikult käskida ei tohi. Kas me oskame ette kujutada olukorda, kus USA justiitsminister, k.a peaprokurör, või riigikohtunik hakkaks seletama Harvardi või Yale’i ülikoolile, kuidas nood peavad õpetama, või käskima neil oma õigusteaduskond lihtsalt kinni panna! Aga et Eesti ülemkohtu esimees seda teeb, ei pane me tähelegi.

Kahjulik reform

Käimasolevas pealesurumises Tallinna õigusõppe likvideerimiseks unustatakse, et meie akadeemiline haridus ja eeskätt juura langes aastate eest nn ühendreformi alla, milles haridus jagati bakalaureuse- (kolm aastat) ja magistriõppeks (kaks aastat). See tähendab, et tegelikku juurat õpiti vaid kaks viimast aastat, mis sundis õiguse õpetamisest välja jätma oma paarkümmend ainet: arbitraaži, rahandusõiguse, väärtpaberid, raamatupidamise, kohtustatistika, panga vahendatud tehingud (secured transactions ja siis ka UCP 500), kriminalistika, kohtumeditsiini, üld- ja kohtupsühholoogia, kohtu- ja prokuratuuri korralduse, valitsusväliste organisatsioonide õiguse, sõna- ja trükivabaduse, digitaalõiguse, maa- ja kinnisvaraõiguse … kui nimetada vaid mõnda. Ma arvan, et see ajab mõnelgi kananaha ihule, kui saadakse teada, et neid distsipliine ülikoolis ei õpetata. (Rõhutan, et kõigis nendes ainetes on meil õpetajad olemas. Tänu sellele, et nad on õppinud välismaal. Sageli on mõnes aines ainult üks õppejõud, kelle sünnituspuhkusele jäämisel, minema kolimisel või surma korral kaob ka selle aine õpetamine. Kui Nõukogude ajal oli iga aine kohta kolm-neli õppejõudu, näiteks tsiviilõiguses Endel Ploom, Lembit Saarnits, Peeter Kask, Jenny Ananjeva, Paul Varul, õigusteoorias ja -filosoofias Advig Kiris, Peeter Vihalem, Eerik-Juhan Truuväli, Igor Gräzin, Jüri Jegorov, Leo Leesment ja Raul Narits, siis nüüd on üks õppejõud kolme-nelja kohta.)

Idee üle minna tasuta õppele oli rumal ja baseerus iga rektori veendumusel, et just temal on parimad suhted ministriga ja seega suurimad šansid saada temalt senisest rohkem raha, lisaks oli tollase IRLi ministri peas soov allavett minevale erakonnale noortelt hädavajalikke hääli korjata. Mõlemad kaalutlused on tänapäeval osutunud mõttetuks, aga tasuta ja nigel ülikooliharidus on jäänud, s.t juristide õpe kestab kaks aastat nelja ja poole asemel ja raha õppe-teadustööks ikkagi ei ole.

Minu praegused Helsingi-tudengid, kelle õpe on tasuline, ei ole eesti kaasvõitlejaid suuresti ületavad geeniused, vaid inimesed, sealhulgas ka juriidilistel ametikohtadel töötajad, kes tahavad oma raha eest midagi vastu saada. Ja ära õppida. Kusjuures meilegi pole a priori selge, et Tartu on õiguse õpetamiseks parim ja ainus koht: eraülikoolide akrediteering ja õppetöö edukus Helsingis kinnitavad, et nii ei pruugi see olla (aga võib ka olla, kuid see ei oma tähtsust!). Käskivas toonis peetav dispuut avab meie riigile tee diktatuuri, likvideeritakse seegi vähene akadeemiline vabadus, mis ülikoolidele on veel jäänud. Ma pean ülivajalikuks, et õiguskantsler ja kohtunikud loeksid läbi meie silmapaistvama juristi-demokraadi Jaan Krossi raamatu „Mesmeri ring“ (Kupar 1995), kus kujutatakse üliõpilaskonna protesti Kaarel Eenpalu vastu, kes vaid õhkõrnalt püüab ülikooli autonoomiat ahistada, kuna reguleeritakse vaid rektori valimist ja korporatsioonide korda. Kõigi nende kuue Helsingi-aasta jooksul, mil olen õpetanud Tallinna ülikooli Helsingi koolis, pole ma kordagi tunnetanud Soome valitsuselt mingisugustki, ka kaudset, ahistamist.

Tallinn ja Tartu

Justiitsminister Maris Lauri ütles4 õigesti, et Tallinna-Tartu kõrgel positsioonil juristide vastandumine on vaidlus raha ja selle pärast, et Tallinna ülikoolidest juurahariduse andmine Tartusse ümber tõsta. Mõistagi tähendab see raha äravõtmist kõigilt teistelt peale Tartu ülikooli, kus õpetamise tase on sama mis mujal. Kui aga ülikooli raha oleneb ministri tujust, siis on loogiline soov kujundada ülikool ümber mitte akadeemiliste huvide, vaid riigile meeldimise järgi. On veel üks nüanss, mida juriidiliste kutsekodade esimehed ei näe ega mõista: ülikoolide õigusteaduskonnad annavad lõpetajatele diplomi akadeemiliste kraadide kohta (bakalaureus, magister), aga mitte kutse. Kutse annavad kutsekojad. Just kutsekojad ehitavad ülikooli kraadi peale erialased praktilised oskused, kusjuures näiteks USAs kukub advokatuuri esmakordsel eksamil läbi kolm neljandikku sooritajatest. Mäletate komöödiast „My Cousin Vinni“5 – kolm on kohtu seadus (for me three times was charm)? Filmist jookseb läbi detail: kogu protsessiõiguse õpetamine lasub ainult advokatuuril. USA advokatuuri eksamitel on läbi kukkunud Franklin D. Roosevelt, John Kennedy (kaks korda), Bill ja Hillary Clinton, praegune asepresident Kamala Harris ja teisigi kuulsusi. Kennedy oli lõpetanud Harvardi ülikooli ja ega keegi tema topelt läbikukkumisest ei järelda, et Harvardi õiguskool oleks vilets. Hinnanguliselt on advokatuuri eksamil läbi kukkunud ligi 100 000 juristi.

Seda öelnult vaadelgem nüüd Tallinna ja Tartu õigusõppe vahekorda.

Üks põhjus, miks Tallinnas on õiguse õppimine parem ja tulemuslikum, on see, et erinevalt Tartust asuvad Tallinnas kõik valitsusasutused, parlament ja enamiku firmade peakorterid. Kui Tartus hööveldatakse laudu, siis Tallinnas aetakse nende Tartus kruvidega kinnitatud kaupadega äri. Teine moment veel: just Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituut võtab õigusteaduse alale vastu ohtralt välistudengeid üle Euroopa ja õpetab neid ka Helsingi filiaalis. Sellest ei järeldu, et Tartu ülikool peaks õiguse õpetamise sulgema, ei, hoopiski mitte, sest sealgi on omad eelised kas või riigikohtu näol, kust ülikool võib kutsuda endale õppejõude. Aga see vastuolu pole veel kõik.

Meil on praegu mitu niisugust kohtuasja, mis pakuvad huvi ajakirjanikele ja üldsusele. Oleme juba hakanud ekraanilt ära tundma kohtunike, prokuröride ja advokaatide nimesid ja nägusid. Alles hiljuti märkis üks tuttav, et näinud „Aktuaalses kaameras“ mingit istungit, kus kas või pildi serval ei olnud Aivar Pilve ega Paul Kerest, sai ta aru, et ilma nendeta pole see protsess justkui kaalukas. Ja mis veel tähtsam: me kõik oleme nüüd selgeks saanud, et kohtuprotsessis saavad omavahel kokku vähemalt kaks vastandlikku tõde – süüdistaja/hageja ja süüdistatava/kostja oma. Kumbki neist tõdedest pole lõplik, enne kui kõrgem kohtuinstants on leidnud oma tõe, mis kaldub ühe või teise esimese astme tõe suunas.

Toon lihtsa näite ühest kuulsast kohtuasjast, vendade Voitkade omast. Vennaksed elasid mäletatavasti metsavennaelu 14 aastat: ehitasid punkreid, varjusid inimeste eest, varastasid ja röövisid, sh politseinikelt relvi. Kui nad 2000. aastal tabati ja kohtu alla saadeti, ilmnes asjaolu, et avalik arvamus oli nende kui metsavendade poolt. Nad esindasid ja kehastasid kõike seda romantilist, mida metsavendluse legendid endast kujutavad. Teistpidi olid nad aga tavalised kriminaalid, kes röövisid kauplustest toiduaineid, bensiini, masinaid, isegi loteriipileteid. Ja sellistena oli nende kohus minna vanglasse. Siin ongi tegemist õigusteoreetilise konfliktiga: nn positiivne ehk tähttäheline õigusteadus nõudnuks üksüheselt varaste vangi panemist, õigusfilosoofiline juura aga andnuks neile kui metsavendadele, ühiskonna vastu protestijatele kas vabaduse või tingliku karistuse. Ühesõnaga: üks lugu, kaks tõlgendust. Mõlema poole juristidele oli vaidluse sisu selge, aga käitumine selles moraalne ja seega vaieldav.

Mida tähendab sel juhul juristiharidus? Mida tähendab moraalsete tõekspidamiste kogum? See, mis kujuneb õigusteadust õppides ja hiljem juristina töötades. Elu näitab, et mõttelaade on erinevaid: kas või advokaadibüroode vaated, stiilid ja suhtumised on erinevad, kuigi on õpitud samas Tartu ülikoolis ja samade õppejõudude juures. Ja vastupidi: oleks äärmiselt halb, kui kõik juristid arvaksid üht- ja sedasama: no milleks siis kaks poolt ühes protsessis? Eestist veidi suuremas USA osariigis Indianas õpetatakse osariigi juurat viies variatsioonis. Seetõttu on loogiline, et protsessis satuvad vastakuti eri koolide lõpetajad. Neil on kõik erinev – esinemise stiil, suhtumine tõenditesse, juriidiline maailmavaade. Ning just see tagabki protsessi võistlevuse, tõe läbivalgustamise igast kandist kuni kohtuasja lõpliku lahenduseni.

Just protsesside võistlevuse ja igakülgsuse nimel ei tohi ära kaduda vähemalt kahe juriidilise kooli loomupärane konkurents. Kusjuures – pangem tähele – see konkurents ei ole samane võistlusega teistes õpivaldkondades. Füüsik, geograaf, anatoom ei konkureeri omavahel pärast ülikooli lõpetamist muidu kui erialase töökoha ja teaduslike grantide pärast. Matemaatik Princetonis ja Moskvas (vastavalt Einstein ja Kolmogorov) tegelevad samase probleemiga ja aitavad teineteist takistustest üle, kui need uurimistöö käigus tekivad. Juristidel on konkurents teine ja saab alguse alles siis, kui karjäär on alles alanud. Keemik läheb maailma selleks, et töötada harmoonias teise keemikuga, jurist läheb tööle selleks, et võita kohtuasju. Kümme ja enam füüsikakeskust võivad kokku panna oma raha ja võimalused, selleks et ehitada üks ja ühine kallis seade, nt CERN, ja asendada intellektuaalne võistlus sünergiaga; juristide elu on aga konkurents kõigis vaadeldavates kohtu- ja muudes asjades. Õigusteadus ei ole rahaliselt kallis: paarkümmend ja pluss õppejõudu, näpuotsaga raamatuid, ja ongi kõik. Enamgi veel, kordan oma ütlust kümneid kordi, olles ühe hariduse järgi puhas filosoof: õigusteadus ei ole rangelt võttes üldse teadus, vaid vaimne käsitöö. Alles mõne sajandi eest, aga Ameerikas palju hiljem, hakati õigust õpetama ülikoolides, enne seda olid tavalised keskharidusega kutsekoolid (law schools). Juristi haridus seisneb selles, et osata otsida ja leida seaduste tekste, neist aru saada ja kõrvutada neid kohtulahenditega samasugustes asjades. Ime siis, et paljudel juristidel juriidiline haridus üldse puudus (maailmakuulus õigussotsioloogia rajaja Roscoe Pound oli botaanik) ja juriidilise haridusega inimesed tegelesid muuga. Pjotr Tšaikovski hakkas heliloojaks, Vassili Kandinsky maalikunstnikuks jne. Vaat see ongi põhjus, miks õigusteadus teaduse mõttes ei oma tähendust kõrgkooli mõttes. Maailmakuulsas Peterburi juriidilises koolis õpetati XIX sajandi lõpul ka tantsimist, ratsutamist, muusikat ja poeesiat. Lõpetajatest said seltskonnas käituda oskavad inimesed. Niisamuti nagu ka merekooli lõpetanutest.

Nii Tartus kui ka Tallinna õigusõppes tehakse teadustööd, aga ühevõrra suhteliselt ebaolulist – teemadel, mis Eestisse ei puutu. Puht Eesti-ainelisi analüütilisi kirjutisi välismaal avaldada ei ole võimalik. Kümne aasta jooksul avaldasin USAs 17 teadusartiklit ja neist vaid kolm olid seotud Eestiga tänu sellele, et 1990ndate aastate algul oli tegemist populaarse regiooniga: ingliskeelseid juriste huvitas, et mis seal Baltimaades toimub. Sellepärast arvangi, et teadustöö (mis tegelikult teadustöö ei ole) ei ole õigusõppe kvaliteedi näitaja ja rahvusele oluline tegevus. See oli 1936. aastal, kui Fred Rodell kirjutas kuulsa artikli „Hüvasti, juriidilised ajakirjad!“, kus ta tõestas, miks õigusteaduse pretensioonid teaduslikkusele on alusetud. Tavaline juura teadusartikkel kujutab endast mingi seadusandliku akti ümberjutustust, võrdlemist mõne teise seadusega, mille leidmine võtab arvutis aega 3–5 minutit, antud seaduse kommenteerimist, ja ongi kõik. Mul on mitukümmend kolleegi, kes kirjutavad juriidilist „teadust“, aga vaid haruharva kohtan kedagi, kes neid artikleid on lugenud. Juriidilisel teadusartiklil on peale autori kaks lugejat: artikli toimetaja ja autori ema. Mõnikord juhtub, et artiklit tsiteerib advokaat või prokurör oma kohtukõnes. Kuna neid tsitaate niikuinii keegi ei kontrolli, on need suures osas välja mõeldud.

Ja vaatamegi siis kommenteerimist kohtus. Ühte ja ainukest tõlgendust ei saa olla siis, kui poolte vaated ja arusaamad on erinevad – nii sünnib tõde. Ja erinevused on seda määravamad, mida erinevamad on vaated ja veendumused eri ülikoolidest tulnud juristidel. Kui muud teadlased võivad ka mitte vaielda, siis juristid peavad vaidlema. Meil kehtiv protsess kannab nimetust võistlev. Võistlus on mehhanism, mille abil jõutakse juriidilise tõeni. Sellepärast on meil vedanud, et juriste on koolitatud mitmes ülikoolis, kelle vahelise konkurentsi loob või likvideerib mitte riik, vaid kohus, kus need juristid esinevad. Juristide koolitamine üksnes ühes koolis toob kaasa protsessi võistlevuse kadumise. Kui kohtunik, prokurör ja advokaat on ühe ülikooli vilistlased, siis nendevahelise diili sünnist saab reaalne oht. Muide, kui kõik kolm protsessi osalist – kohtunik, süüdistaja/hageja ja kaitsja (kostja) – on kõik ühesugused turakad, siis võidutseb … misasi? Õige! Siis võidutseb õiglus. Kui aga kõik on professionaalid, siis omab tähtsust nende hariduslik taust. Kuna olen sellest riigikogus ja meedias palju rääkinud, siis toon siin ähvardava näite, kuidas prokuratuuris kujunes ajapikku sõbrataride kooslus. Pangem tähele, erinevalt teistest asutustest ei ole prokuratuuris olnud ühtegi vallandamist ega töötaja suhtes algatatud kriminaalasja. Igal pool mujal – ministeeriumides, pankades, kirjanike ja pilootide hulgas, isegi kaitsepolitseiametis – on mindud kohtu alla ja kinni, aga prokuratuuris, palun väga – ei ühtegi. Kas see on sellest, et tegemist on ainsa üdini ausa asutusega, või on see lihtsalt sõprade omavaheline asi? Seda olukorras, kus konkurentsi ei olnud ja kus keegi kedagi ei kontrollinud.

See ongi põhjus, miks meil peaksid alles jääma mitu ülikooli, kus õpetatakse juriste, kes vaidlevad selle nimel, et tark õiglus võidutseks.

Igor Gräzin on õigusteaduse doktor, professor.

1 Madis Ernits, Saja-aastane monopol – kas too big to fail? – Sirp 28. V 2021.

2 Gaabriel Tavits, Monopol, konkurents ja keskused õigushariduses. – Sirp 11. VI 2021.

3 Õigusteadlased: riik peaks rahastama akadeemilist õigusharidust vaid ühes ülikoolis. – ERR 7. VI 2021.

4 Ode Maria Punamäe, Eksperdid on õigushariduskriisi lahenduses eriarvamusel. – ERR 11. VI 2021.

5 „My Cousin Vinni“, Jonathan Lynn, 1992.

Saja-aastane monopol – kas too big to fail?

Monopol, konkurents ja keskused õigushariduses

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht