Poliitika muudetud mängureeglid

Millised reeglistikud kehtivad uute demokraatiavormide puhul? Miks on demokraatia põhimõtted muutumas?

EBE PILT

Kuidas saab iga inimene, grupp või kogu rahvas mõjutada seda, mida otsustatakse, kuidas otsustatakse ja mille üle otsustatakse? Millised on demokraatlikus ühiskonnas levinud võtted, meetodid ja reeglistikud? Miks on demokraatia põhimõtted muutumas? Mis on nügimine või müksamine ja kuidas võiksid seda uuendusliku võttena kasutada kodanikualgatajad, aga miks mitte ka rahvasaadikud? Mõtteid vahetavad demokraatia ning kodanikuühiskonna poliitika ekspert Hille Hinsberg ja Tartu ülikooli afektiivse psühholoogia vanemteadur Andero Uusberg.

Hille Hinsberg: Räägime teadliku provokatiivsusega demokraatia mängureeglitest.

Andero Uusberg: Vaatenurk, mida võiksime valgustada, on seotud mängu mõistega. Minu meelest haakub see esmalt psüühikaga, küsimusega: miks inimestele meeldivad mängud? Tundub, et mängudesse on kätketud inimese tahte printsiibid – mängud jälgivad üldjuhul väga hästi motivatsioonimehhanisme.

Kui mängu käigupealt määratleda, siis see on miski, millel on selged eesmärgid ja nende poole liikumise vahendid. Tihtipeale on need selgemad, kuigi mitte tingimata lihtsamad, kui on päriselus. Nüüd võime enesele lubada uitlust, et esindusdemokraatia on justkui pealtvaatajatega mäng, jalgpallimatš näiteks. Meie oleme publik, kellele meeldib vaadata, kuidas professionaalsed poliitikud palli taga ajavad. See on lihtne ja tuntud idee, aga sellel on hästi huvitavaid järelmeid.

Võime küsida, et kui poliitik on „jalgpallur“, siis kas ta peab olema moraalne. Mängu metafoori perspektiivist on vabastav mõelda, et poliitikute käitumist ajendab mingisugune mängureeglistik. See aitab hõlpsamini mõista, miks nad vahel käituvad, nagu nad käituvad.

Seejuures ei tähenda esindusdemokraatia mänguks pidamine täielikku moraalset nihilismi. Demokraatiamäng peab olema üles seatud nii, et mängijad loovad justkui kogemata, peaaegu tahtmatult ühiskonna heaolu. Korvpallurid ja jalgpallurid loovad rõõmu, kujundavad eeskujusid noortele, propageerivad sportlikku eluviisi. Nad on platsil küll selleks, et võita, aga nende tegevuse kaasnähuna tekivad soovitud tulemused.

Kaido Ole. Balti matš. Õli ja akrüülvärv lõuendil, 2016.

Hinsberg: Räägime reeglitest, normidest, rituaalidest, mingitest protseduuridest, aga vabas ühiskonnas oleme need ju ise vabatahtlikult kehtestanud.

Samuti ei räägi me ju ainult esindusdemokraatiast, vaid väga laiast valdkonnast, mis järjest rohkem suundub otsedemokraatia, osaleva ja arutleva demokraatia, sealhulgas rahvaalgatuste ja kollektiivsete pöördumiste või muude vormide poole. Need suunad on olemas sõltumata sellest, mida esindusdemokraatia parasjagu teeb.

Kas ja millised reeglistikud kehtivad uute demokraatiavormide puhul? Kas siit on võimalik leida mingi ühisosa? Minu meelest on see ühisosa mõttes, mille leidsin äsja Müürilehte lugedes, et on olemas võimestavad piirangud. Normid ja reeglid peavad olema nii täpselt timmitud, et need liigselt ei piira, vaid soodustavad kõige mõistlikumat tegevust. Näitena tulevad meelde Voldemar Panso sõnad, et improviseerima on võimalik hakata ainult siis, kui tekst on peas ning koreograafia selge. Head protseduurireeglid ei võta üle sisu, need toetavad heas toonis ja hästi informeeritud arutelu pidamist ning võimaldavad loovust ehk nutikate lahenduste leidmist. Liigne valikuvabadus ei ole ka võib-olla väga hea. Kui raame ja reegleid üldse ei seata, läheb arutelu üle lahmimiseks või lihtsalt hajub, ilma et sünniks mingitki kasu.

Miks need mängureeglid on praegu muutumas? Kas mäng on tervikuna muutumas? Kuidas sina näed seda inimestes, nende hoiakutes ja motivatsioonis või ühiskonnas tervikuna?

Uusberg: Vastuseid on muidugi mitmeid, aga esimesena liigub mõte muutunud infoväljale. Kasutame selle mõistmiseks jälle üht metafoori ja räägime meediadieedist. Mõni aeg tagasi oli võimalik informatsioonist n-ö söönuks saada kindlates „restoranides“, s.t mõne kindla ajalehe, raadio- või telekanali kaudu. Praegusest meediadieedist ei ole need „restoranid“ kuhugi kadunud, aga seal käiakse palju harvem. Neile on lisandunud sõprade ja tuttavatega ühise laua taga – ühismeedias – võileiva nosimine.

Liberaliseerunud meediatoitlustusturul pakutakse seetõttu rohkem rämpstoitu. Siin toimib tähelepanumajanduse nõudluse-pakkumise loogika. Inimeste tähelepanu haarab enam emotsionaalselt intensiivsem eneseväljendus. Nii hakataksegi meediapaladesse üha rohkem emotsionaalseid maitsetugevdajaid lisama. See valab ajapikku õli tulle pinnapealsusele ja polariseerumisele.

„Rämpstoiduturul“ avanevad uued nišid ka poliitmängus edu saavutamiseks. Poliitikud võivad viha, hirmu või ülekohtutunnet üles kütta ja meedias jõuab nende võtetega kaugemale kui varem.

Hinsberg: Kas siit leiame ühe ebameeldivuse vaba ühiskonna avaliku arutelu ruumi kohta, et sotsiaalmeediakogukonna poolt innustatuna on koos „maitsetugevdajatega“ jõudnud nn triksterid valitsustesse üle terve ilma?

Kuidas selline asi tekkis? Seda on küll analüüsitud, aga tagasiteed pole leitud. Tasub ilmselt hoolega tähele panna, milliste meetoditega ja kelle poolt sellised tüpaažid tähelepanumajanduses on esile kutsutud. Võib arvata, et nende eesmärk on eelkõige võit „korvpalliplatsil“ ja võimu võtmine. Need tüübid ei kasuta mõjutusvõtteid mitte selleks, et lahendada kliimaprobleeme või muid küsimusi.

Uusberg: Ma formuleeriksin selle küsimuse mängu metafoori tagasi. Esindusdemokraatia ideaalne seis võiks olla selline, et korvpallurid möllavad võidu nimel, aga seejuures kohtunik ohjeldab neid. Niipea kui nad vea teevad, siis vilistatakse ja mängijad alluvad sellele.

Probleem on muidugi selles, et poliitmängus ei ole reeglid nii selged kui korvpallis. Need on sätestatud kirjutamata reeglitena, mida mängijad omal initsiatiivil järgivad. Mõned mängijad panevad sellised reeglid aktiivselt proovile. Näiteks üks strateegia on kurta, et mõni varasem reegel on olnud ebaaus, mis justkui annab voli ka teisi reegleid rikkuda.

Hinsberg: Mõtleme mõistele „loov lõhkumine“. Seda kasutatakse tihti innovaatorite tegevuse kirjeldamisel. Kõik, kes tulevad välja mõne uue meetodiga, peavad end mitu korda rohkem tõestama kui need, kellel on mandaat või mingisugune positsioon.

Erinevate demokraatiavormide juures kasutatakse eri võtteid. Näiteks Prantsuse kodanikualgatuse käitumisviiside hulgas on sellised vahendid nagu tänavarahutused, lõhkumine, kaose tekitamine – pöörame autosid ümber ning paneme need põlema. Õnneks meie komberuumis sellist tüüpi lõhkumist ei ole. Ja mul on kahtlus, et see ei ole ka väga loov.

Teises skaala otsas on rahulikud, läbipaistvate reeglitega, kaasavad ja läbi mõeldud ning hästi üles ehitatud aruteluvormid. Prantsusmaal soovis midagi sellist esile kutsuda president Emmanuel Macron, kui ta kuulutas välja suure arutelu, kus mitmete meetoditega kutsuti rahulolematuid gruppe üles esitama oma ettepanekuid. Selle avaliku arutelu käigus laekus ligi kaks miljonit ettepanekut. Kujutage ette, kuidas sealt rahva hääl välja sõeluda õnnestus. Prantslased kasutasid teadlikult ülestikku laotud analüüse, mitmesuguseid filtreerimisvõtteid, nii et lõpuks jõuti vähemalt mingisuguste konkreetsete tulemiteni.

Rahvakoguga1 sarnaseid minirahvaesindusi on maailmas palju loodud. Äsjane OECD kokku loetud statistika näitab, et neid on maailmas umbes kolmesaja ringis, nt Austraalias, USAs, Euroopas tekib järjest juurde jne. Nii OECD kui ka Euroopa Komisjon üritavad leida võimalusi selliste rahvakogude püsivaks muutmiseks. Need on märgid, et ollakse jõutud eksperimenteerimisest kaugemale, et mingisugune juurdumine on juba toimunud.

Selliseid meetodeid võiks järjest rohkem tulla, kuigi neid kritiseeritakse kohutaval kombel. Praegu on selline tunne, et meie oma rahvaalgatusveeb on tõesti nüüdseks nii levinud, et seda enam hambapastana tuubi tagasi ei lükka. Eestis on 2014. aastast ka kollektiivsete pöördumiste seadus, millele rahvaalgatusveeb toetub.

Hille Hinsberg ja Andero Uusberg

Timo Korv

Uusberg: Kui jagada professionaalne riigijuhtimine poliitikaks ja avalikuks halduseks, kas siis need algatused paigutuvad ennekõike avaliku halduse initsiatiiviks?

Hinsberg: Enamik neid näiteid on rahva, vabaühenduste ning mingite gruppide, sh lobigruppide, algatused. Mitmed on ka mõne linna, piirkonna või regiooni poliitilise otsustusjõu toel saanud võimaluse tegutseda koos lubadusega, et publikult saadud resultaat võetakse otsustamisel arvesse. Rahvakogu meetodi puhul peab piirkonna elanikest tekkima esinduslik valim. Samuti peab olema väga selge, kes on protsessi neutraalne juht ja arutelude kavandaja.

Inglismaal toimub põhjalik kliimameetmete protsess, mida oli valmistatud ette aastaid. Mõeldi väga täpselt läbi, mida küsida, mida arutada, mis moel valikud ja valusad loobumised üldse välja tuua. Väga palju töötati protseduuridega: millisel juhul on tagatud läbipaistvus, eri huvide ja gruppide esindatus, samuti see, mil viisil kaasata asjatundjaid jne.

Uusberg: Selge eesmärk ja protseduuride paika panemine on väga sarnased sellega, mis iseloomustab mängu. Kui tekib risk, et protsessis on liiga vähe mängulisust – seal on liiga palju ebamäärasust ja liiga palju ennustamatust –, siis see on rohkem nagu elu, mitte mäng.

Ei tea, kas inimesed tahaksid korvpalli mängida ja jälgida, kui reeglid oleksid lahtised – et mängu käigus vaatame, kas loeme punkte või hindame hoopis, kes on ilusam. Kindel on, et mängu elemendid motiveerivad inimesi. Kui tahame seda motivatsiooni rakendada osalusdemokraatia protsessides, siis tuleks eeskuju võtta just mängude disainimise printsiipidest.

Hinsberg: Mängustamise võtteid ja printsiipe rakendavad ettevõtmised ja algatused on popid ning levivad hästi. Üks selline on Hispaanias Madridis praktiseeritav platvorm Decidim, mis on informeerimise, konsulteerimise, koos otsustamise, regulatsioonide koosloome ja ka eelarve kujundamise koostöö koht. Hispaanlased teevad ka väga kihvti tänavakampaaniat. Platvorm on Consuli nime all edasi levinud teistesse linnadesse ja piirkondadesse.

Kuidas sulle tundub, kas need oskused on meil Eesti ühiskonnas olemas, et inimeste käitumist muuta, tavasid, norme ja reegleid üle vaadata või nihutada nii, et inimestel oleks nendega mugav kaasa tulla. Kas selliseid oskusi on meil piisavalt?

Uusberg: Neid oskusi on väga palju. Võib-olla on need pisut peidus, sest neid tähistatakse väga erinevate terminitega. Mina tegelen sellise valdkonnaga, mida on ühe ingliskeelse raamatu eeskujul hakatud müksamiseks nimetama. See seisneb mõjutamispsühholoogiliste printsiipide rakendamises otsustusolukordade kujundamisse nii, et inimene selles olukorras teeks talle soodsama valiku, näiteks käiks trepist, peseks käsi jne.

Müksamisega tegelejaid on Eestis veel vähe, aga see ei tähenda, et meie oskusteave oleks kuidagi eksklusiivne. Kommunikatsiooni, turunduse ja reklaami valdkonnas on väga palju oskusteavet. Erinevus on selles, kui palju teaduslikku meetodit rakendatakse.

Hinsberg: Kas midagi sellest oskuste pagasist võiks jõuda ka riigikogu tegemistesse ja reeglistikku?

Uusberg: Jah! … Võime mõelda poliitikakujundamisest kui ülesandest luua nii füüsilises kui ka sotsiaalses mõttes keskkond, kus inimene käitub. Sageli on seda keskkonda luues üheks eesmärgiks soodustada mingeid käitumisviise ja vähem soodustada teisi, nt kuidas liiklust seadustega reguleerida nii, et kiirust ei ületataks jne. Käitumisteaduste abil on võimalik selles protsessis lisaväärtust luua vähemalt kolmel moel. Esiteks võib käitumisteadust kasutada selleks, et luua mudeleid inimese käitumise mõistmiseks, teiseks töötada välja vajalikke mõõdikuid ja kolmandaks samuti ka mõjutusvõtteid.

Üheks kasulikuks käitumisteadusliku mudeli näiteks võib pidada teadmist, et inimmõistus alahindab alles tulevikus ees ootavaid või muus mõttes abstraktseid tagajärgi. Seepärast on näiteks pensionipoliitika kujundamisel mõistlik eeldada, et inimesed ei säästa omal algatusel piisavalt.

Käitumisteadusliku mõõtmise kasulikkus puutub kõikvõimalikesse nn sotsiaalsetesse sensoritesse, mida riik on ühiskonda justkui välja riputanud. Pean silmas küsitlusi, millega jälgitakse ühiskonna hoiakuid ja harjumusi ning mille põhjal tehakse otsuseid. Küsitluste kvaliteeti saab käitumisteadlaste abiga parandada või arendada. Näiteks rahandusministeerium teeb head koostööd hasartmängijaid uurinud psühholoogidega, et mõõta täpselt ja usaldusväärselt hasartmängusõltuvuse levikut.

Kolmas käitumisteaduste kasutus­ampluaa on psühholoogiliselt realistlik mõjutamine. See ei ole psühholoogiliselt realistlik, et inimesed suudaksid nõuandeid integreerida puhtalt verbaalse info põhjal.

Seepärast on müksamise võtted tõhusad. Näiteks tuludeklaratsiooni juures annetusvõimaluse loomine on hea näide mõtteviisist, mis vastab müksamise ideele. Selles on väga empaatiliselt arvestatud, millal tekivad inimeste loomulikul kulgemistrajektooril hetked, mil nad võiksid teha teatud tüüpi otsuseid.

Tuludeklaratsiooni täitmise hetkel on Eesti kodanik oma riigiga väga intiimses kontaktis. Seal saaks väga palju ära teha. Näiteks muretseb riik sellepärast, et eluasemeregister on korrast ära, aga inimestel ei ole huvi seda uuendada. Tuludeklaratsiooni juures võiks olla küsimus eluaseme kohta ning andmed uueneksid üsna lihtsasti. Selliseid võimalusi on just e-riigis hästi palju ja Eestis mõeldakse üha rohkem nende võimaluste kasutamise peale.

Hinsberg: Empaatia on käitumisteadustes oluline, samuti teenuste disainis ja digisuhtluses. Saame seda kasutades luua nn kasutajaliideseid, s.t riigi ja inimeste vahelisi vahelülisid, mis hõlbustavad riigi ja kodaniku omavahelist suhtlemist.

Sellesarnased empaatia kasutamise võimalused on kodanikualgatajatel – nendel, kes oma pundiga soovivad midagi ette võtta ja kujundada mingi teema sedavõrd pakiliseks või oluliseks, et see tõmbaks kaasa mitte ainult noogutama, vaid ka rääkima-arutama ning lõpuks tegudele. Kodanikel tuleb neid oskusi samuti arendada, et demokraatiavorme paremini praktiseerida ja tulemusi saavutada.

Uusberg: Arvan, et mängustamine ongi väga empaatiline meetod. See aitab mõista, kuidas kujuneb inimese motivatsioon. Inimese tahe sünnib alati mingil konkreetsel hetkel. Kui tahame, et inimene hooliks mingisugusest teemast või tuleks mingis protsessis osalema, siis tuleb mõelda, kuidas viia teema tema hetkedesse. Mänguvõtted aitavad seda teha. Minu viimane kogemus oli kaasava eelarve teemal, kui Tartus olid kaarsillal väljas kaasava eelarve projektid. See oli pisike, aga väga tänuväärne nüanss, mis tõi olulise teema minu hetke kohale.

6. märtsil 2020 tähistas Eesti koostöö kogu2 juures tegutsev rahvaalgatusveeb3 neljandat aastapäeva. Sel puhul toimus teaduste akadeemias „Ööülikooli“ avalik loeng „Demokraatia muutuvad mängureeglid“, mida tervikuna saab varsti kuulata Vikerraadios.

1 2013. aasta kevadtalvel Eestis toimunud rahvakogu eesmärk oli osalusdemokraatia võimalustega lahendada erakondades tekkinud probleeme ja nendest sündinud usalduskriisi ühiskonnas. Vt täpsemalt: https://rahvakogu.ee/2013-rahvakogu/

2 Eesti Koostöö Kogu on vabariigi presidendi otsusega 2007. aastal asutatud mõttekoda, mis seirab Eesti pikaajalist arengut mõjutavaid ühiskondlikke teemasid; arendab riigi pikaajalisest arengust huvitatud valitsusväliste organisatsioonide koostööd ja võrgustikku; töötab koostöövõrgustiku ja strateegiliste partneritega välja ettepanekuid, poliitikasoovitusi ja uusi algatusi; edendab avatud valitsemist ja kodanikuühiskonda. Koostöö kogu on Eesti inimarengu aruande väljaandja. Vt lähemalt: https://www.kogu.ee

3 Rahvaalgatus.ee on riigikogule kollektiivsete pöördumiste koostamise, saatmise ja algatuste menetlemise jälgimist võimaldav osaluskeskkond. Vt lähemalt: https://rahvaalgatus.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht