Keskkonnaarutelud on sageli hermeetilised ja vastanduvad, me ei suuda omavahel kokku leppida ega leia vastanduvast kommunikatsioonist väljapääsuteed. Suur tähendus neis aruteludes ja lõpuks ka võimalik lahendus peitub konflikti aegu kõneldud kohakesksetes narratiivides. Seetõttu nõuab kohapärimuse roll keskkonnaaruteludes senisest kriitilisemat käsitlust. Kohalikud konfliktid keskkonnaküsimustes ei rauge, vaid nende arv kasvab järjekindlalt, näiteks on keskkonnakonfliktide andmete kogumise ja uurimisega tegelev ekspertide võrgustik Keskkonnaõiguse Atlas (Environmental Justice Atlas, EJAtlas) üle maailma kirja pannud 4329 keskkonnakonflikti.¹ Need võrgustiku kaudu teada antud juhtumid on vaid väike osa. Kohalike konfliktide kasvu põhjustab esmajoones intensiivistuv majandus- ja arendustegevus niigi süveneva ressursside ülekasutuse ja elupaikade kadumise tingimustes. Balti regioonis on arendustegevus seotud ka julgeolekusituatsiooni halvenemisega. Teisalt tekitavad vastasseise üha rohkem ka reageerimispüüded akuutsele keskkonnakriisile, näiteks on üleminek uutele energialahendustele kaasa toonud uue taristu, tuuleparkide rajamise, ja pikaajalise kahjuliku inimmõju vähendamiseks ökosüsteemidele on suurema hoo sisse saanud ökoloogiline taastamine. Vaatleme Eesti näiteid viimase paari aasta kohta: soometsade taastamisel teisenevad marja- ja seenemetsad,² Nursipalu harjutusala laienduse³ või Rail Balticu ehituse ette jäävad põlistalud, tuuleparkide rajamise tõttu transformeeruvad pärandmaastikud, rannaküla inimesed tunnevad võimaliku tuumajaama arendamise taustal ebakindlust⁴.Kõikide nende konfliktide keskmes on harjumuspäraste maastike või keskkonna kasutusviiside muutmine ja kõigis neis on eri viisidel esil ka kohalikud lood.

Kohalikud narratiivid on keskkonnaga seonduvates aruteludes sageli esil nii Eestis kui rahvusvaheliselt, nende kaudu püütakse oma seisukohti väljendada, neid kasutatakse argumentatsioonis ja nende kaudu avalduvad olulised seosed keskkonnaga (näiteks kohakuuluvus või erisugused maakasutuse viisid). Folklorist Valdimar Hafstein on kultuuripärandi kohta kirjutanud, et see muutub tähtsaks siis, kui seda tajutakse ohustatuna,⁵ samamoodi on kohalike ja kohakesksete narratiividega – sageli aktualiseeruvad need just konflikti keerises. Kohapärimust on Eestis kogutud XIX sajandi teisest poolest ja eraldi uurimissuunaks arenes kohapärimuse uurimine alates 1990. aastatest. Võib tõdeda, et suuresti on kohapärimuse uurimine olnud konflikti ja kohanemise distsipliin. Folkloristid tundsid vajadust süvendatult tegeleda kohakeskse pärimusega, sest maastik ja sotsiaal-majanduslik olukord oli 1990. aastatel põhjalikult muutunud. Edasi on ühiskonnas kohapärimust teadvustatud sageli just avalike konfliktide ilmsiks tulekul, just siis on pöördutud arhiividesse, korraldatud välitöid ja arutletud aktiivselt (loodus)traditsiooni üle. Heaks näiteks on hiiesõjad aastatel 2000–2012 ja 2016. aastast intensiivistunud metsasõda, mõlemas on kesksel kohal eestlaste traditsiooniline suhe maastikuga.

Missuguseid lugusid me konflikti puhul kõneleme, missuguseid eirame? Kohalikud lood ei ole staatilisena konfliktidesse kaasatud, nii et konflikti puhkedes pöördutakse traditsiooni poole ja tuuakse see diskussiooni, vaid konfliktid annavad põhjust kohalike lugude ümbertõlgendamiseks ja uute loomiseks.

Pärimust tõlgendatakse ja kujundatakse sageli konflikti osaliste vajadustest tulenevalt. Hea näide on Haabersti hõberemmelga juhtum: teadupärast varasem talletatud pärimus puu kohta puudus. Ometi algas spontaanne narratiiviloome, remmelgat hakati kutsuma emapuuks, pidama pühaks, siduma temaga rahvuslikke ja poliitilisi sümboleid, ja lõpuks tegema temast käsitöötundides esemeid. Samamoodi on aktiivne narratiiviloome toimunud ka mainitud hiiesõdade või metsasõja kontekstis.

Eestis on folkloor, kohalik pärand ja traditsioon olnud looduskaitseliikumisega põimitud selle algusest peale, looduskaitsjad on traditsioonist tuge otsinud⁶ ja nii võib öelda, et ka Eesti looduskaitse on olnud rahvuslik.⁷ Võib seega tekkida tahtmine väita, et Eesti keskkonnadiskursuses on pärimus tähtis ja arvestataval kohal, ent see on vaid osaliselt tõsi. On vaja kriitiliselt hinnata, kelle pärimust, missuguseid lugusid ja miks neid aruteludes leidub. Sageli tehakse keskkonnadiskussioonides vahet nn usaldusväärsetel ja ebausaldusväärsetel lugudel. Folkloristid on analüüsinud, kuidas kujuneb folkloori autoriteetsus, ja leidnud, et varasemaid kirjalikke allikaid peetakse usaldusväärsemaks ning uuemaid, subjektiivsemaid või traditsiooniga mitte haakuvaid lugusid kiputakse kergemini sildistama kui lora, subjektiivset arvamust või väljamõeldist. Tegelikkuses tuleb kõiki allikaid käsitleda samavõrd tekstikriitiliselt ja arhiivinumber või varasem kogumisaasta ei suurenda loo autentsust, sageli võib olla hoopis vastupidi. Keskkonnaarutelude seisukohalt tähendab säärane vahetegemine peamiselt kahte asja: osa lugudest, kohalikust teadmisest ja pärandist ignoreeritakse ja jäetakse kõrvale, sageli on need väikesed, isiklikumad või alternatiivsemad tõlgendused ning nii jäetakse kõrvale ka osa teadmistest, kogemustest ja seisukohtadest. Kohapärimus ei kätke endas ainult või peamiselt vanu lugusid pühapaikadest, erilistest paikadest, suurtest silmapaistvatest maastikuobjektidest; kohapärimus esindab samahästi mikromaastikku, kohanimesid, mälestusi, teadmisi, kogemusi, mis võivad käia nii mitmesaja-aastase puu kui kodutänava nurga kohta. Põline teadmine (ingl indigenous knowledge), traditsiooniline ökoloogiline teadmine (ingl traditional ecological knowledge) või argiteadmine (ingl everyday knowledge), mille tähtsust teadlased on rõhutanud, väljendub sageli sedasorti väikestes lugudes. Pealegi loob selline alusetu usaldusväärse ja ebausaldusväärse pärimuse eristamine olukorra, kus varasemat, arhiveeritud ja seeläbi „ametlikuna“ tajutud pärimust hakatakse oma argumentide toetamiseks kõrvuti seaduste, määruste jm ametlike allikatega kasutama faktiteadmisena. See on ohtlik tee, sest pärimus on alati subjektiivne, tõlgendav ja muutlik. Põhjus, miks kohapärimust tuleb keskkonnaaruteludes arvesse võtta, ei seisne selles, et see annab meile teadmisi ja kallutab seeläbi vaidluse õigele poolele, vaid et pärimus on olemuselt mitmehäälne, näidates meile, kuidas keskkonnakogemusi on palju ja erinevaid ning mismoodi keskkond ja tõlgendused on ajas muutunud.

Lood lähevad sarnaselt kultuuripärandiga konfliktides ideoloogilise relvana käiku siis, kui nende abil püütakse diskussioone mustvalgemaks sättida.

Miks on kohasidusaid lugusid tarvis keskkonnaaruteludes arvesse võtta? Uurimistöö on näidanud, et kohalikest lugudest on suur abi konfliktide maandamisel ja dialoogi tekitamisel. Miks see nii on? Sest kohapärimust ei käsitleta mitte ainult kultuuritraditsiooni osana, vaid ka osana keskkonnakommunikatsioonist. Teisisõnu, kohalikud lood ei ole pelgalt meie tõlgendus keskkonnast või loodusest, vaid konkreetsetel keskkondadel on suur osa selles, missuguseks kohalikud lood vormuvad või kuidas neid kõneldakse. Nii on meil soode, metsade ja puisniitudega seotud hoopis erinevat laadi pärimus, milles väljendub vastavate koosluste eripära. Kohalikud lood kätkevad endas nii kultuurilisi kui ka mittekultuurilisi, s.t keskkonnaomaseid tähendusi – konkreetsed keskkonnatingimused, ökoloogilised suhted, just selles paigas elavad liigid ja nende elutegevus, liikidevaheline kommunikatsioon ja keskkonna muutumine inimtegevuse läbi on neis lugudes esil.

Eelkirjeldatud semiootilises komplementaarsuses keskkonna ja lugude vahel peitub ka kohalike lugude tähtsus keskkonnakonfliktide puhul: nad võimaldavad tasakaalustada kultuuri ja looduse tähendusi ja arutleda sellisel viisil, et esil on ka keskkonnaomased tähendused. Kohapärimus ei luba intensiivsetes vaidlustes keskkonda ära unustada. Keskkonnateemalised arutelud kujunevad sageli hermeetilistelt suletud emotsionaalseteks aruteludeks, kus vastanduvad eri seisukohad või ka loodusalased metanarratiivid. Kas mets on majanduslik või kultuuriline väärtus? Kas looduse taastamine on inimtegevuse mõjude mahendamine või järjekordne sekkumine? Need vastanduvad küsimused, ehkki vajalikud ja huvitavad, ei paku enamasti võimalust dialoogiks, sest neis on keskne vastanduv looduse tõlgendus, ent need pole avatud keskkonna semiootilistele tähendustele või alternatiivsetele sotsiaalsetele tõlgendustele.

Küll aga võimaldavad just väikesed, kontekstuaalsed lood jagada eri seisukohti ja kogemusi ning sedakaudu esile tuua vaatepunkte. Seda on näidanud väga mahukas uurimistöö ja praktika alates keskkonnakommunikatsioonist kuni antropoloogia ja looduskaitseni välja. Austraalia kommunikatsiooniteadlane David Low on kirjutanud environmental dissent’ist, mida võiks eesti keelde tõlkida kui keskkonna erimeelsust. See tähendab, et keskkond või reaalsus või ka uurimisobjekt on kompleksne, muutuv ja meie tõlgendustest sõltumatu ning seega võib erineda meie tõlgendustest ja andmetest. Keskkonna erimeelsus võimaldab esile tuua keskkonnaprotsesside mittevastavuse inimeste (kultuurilistele) representatsioonidele. Keskkonna tähenduste esindatus konfliktides on oluline, sest keskkonnakonfliktide lahendamiseks tuleb mõista semiootilisi ja füüsilisi protsesse ning konkreetsete ökosüsteemide toimimist. Me ei saa keskkonnalt, olgu see soovik, võilill või metsis otse küsida, missuguse seisukoha nad aruteludes võtaksid, aga me saame mõista, kuidas loodus inimtegevusele reageerib – see saab nähtavaks erinevate keskkonnasuhete teadvustamise kaudu, nagu katsed ja vaatlused, uuringud, aga ka kodanikuteadus või kohaliku traditsiooni uurimine. Keskkonnaaruteludes on tähtis, et keskkonnaomased tähendused ei jääks kultuuriliste vaidluste varju. David Low rõhutas omalt poolt, et lisaks teaduspõhisele käsitlusele on tähtis, et ka diskussioonides osalejad oleksid keskkonnaga, reaalsusega ja sedakaudu ka arutelude tuumprobleemiga kontaktis. Keskkond peab aruteludes olema kohal kui reaalne, mitte imaginaarne, kui ökosüsteem, mitte idee.

Kohapärimus on samuti oluline keskkonnaalaste erimeelsuste allikas, neis lugudes on väga erisuguseid keskkonnateadmisi ja kogemusi, mis võimaldavad kehtivaid teadmisi ja tõlgendusi mitmekesistada või kahtluse alla seada. Näiteks on kliimateadlased järjest enam hakanud kasutama ja tõlgendama kodanikuteaduse andmeid või ajalooallikaid. Ent kohapärimuse uurimine võib edendada ka looduse taastamist. Projektis „Soode kaitse ja taastamine” (2015–2021) ühendasid Eestimaa Looduse Fondi teadlased ökoloogilise taastamise kohapärimuse kogumisega – kõneldi kuue taastamisala ümbruses elanud inimestega eesmärgiga koguda kohalikku pärimust ja mälestusi⁸. Kohalikud, kellest paljud olid piirkonnas elanud kaua ning mitmetel juhtudel ka ise osalenud Nõukogude ajal tehtud kuivendustöödel või töötanud turbatööstuses, teadsid väga täpselt kõnelda näiteks kuivenduse mõjust – kuidas veetase muutus, millal eri liigid ära kadusid, millal sai hakata teatud piirkondades marjul käima jne. Samamoodi teati rääkida, kuidas täpselt aeglane kuivendamisest taastumine on võimaldanud mõnedel liikidel tagasi tulla või kuskohast saab kuiva jalaga läbi ja kust enam mitte. Lisaks selgitasid kohalikud ekspertidele soost leitud ehitis­jäänuste päritolu, täpsustasid kohanimesid jne.

Keskkonnaarutelude puhul peab küsima, kas need arutelud on avatud keskkonnaalasteks erimeelsusteks, ja ka sotsiaalseteks erimeelsusteks. Praeguste keskkonnaarutelude sumbumine vastanduvateks vaidlusteks – näiteks tuulepargi- või metsasõda – ja kinni kiilumine, on semiootiline probleem. Emotsionaalsed, enamasti (ühis)meedias vahendatud arutelud liiguvad kiirelt eemale konflikti algpõhjusest (nt taastatav sooala või raieohus kogukonnamets), arutelu läheb lendu, luuakse uusi narratiive ja tõlgendusi, aruteludes osalejad ei pruugi tunda konkreetset keskkonda ega kohalikke narratiive, mis avalikes aruteludes on enam kui loogiline. See tähendab, et arutelud muutuvad sümbolikeskseks ja kaob side objektiga. Keskkonna enda tähendused, sh teiste liikide elutegevuse märgid ja suhtlus, keskkonna eripärad või keskkonnamuutused, mille selgitamine näiteks kohalikes lugudes on keskne, pagendatakse arutelude äärealale. Ent veelgi olulisem on, et keskkonnakonfliktide kommunikatsioonis viib referentsiaalsuse kadumine tähelepanu kõrvale konflikti algselt probleemilt või sisuliselt tuumalt. Selliseid arutelusid on tarvis juhtida tagasi sisulise dialoogi juurde, kus arvesse võetakse kõiki osalisi, sh keskkonda ja teisi liike.

Kuidas kohapärimust paremini keskkonnaaruteludesse kaasata? Keskkonnakommunikatsiooniga tegelevad teadlased on ühel meelel, et me vajame väikseid, kontekstuaalseid narratiive, selleks et keskkonnakriisiga kohaneda, adekvaatselt reageerida ning teha vajalikke sotsiaalseid muudatusi. Ja me vajame neid selleks, et arutelud oleksid sisulisemad, et konfliktid saaksid lahendatud viisil, mis arvestab kõigi osapooltega. Aga kuidas need väikesed lood kommunikatsiooni, aruteludesse mahutada? Kuidas need sisse tuua viisil, et nad ei oleks sildistatud NIMBY-sündroomiks ja emotsionaalseks retoorikaks? Ja teisalt – kuidas vältida olukordi, kus kohalikud lood või pärand muutub pelgalt instrumentaalseks arenduste või looduskaitse takistamise tööriistaks?

Esmalt tuleb üle vaadata kaasamise ja osaluse meetodid ja vahendid, sest erisuguse ekspertiisi ja kogemuste arvestamine aruteludes ei seisne tingimata tahte puuduse taga, vaid on žanriprobleem. Kaasamise meetodid ja kaasamise teekond ei võimalda formaate, kus kohalik teadmine või kohalikud narratiivid oleksid väljendatud ja arvesse võetud. Eestis enim levinud ja seadusest tulenev kaasamisformaat on avalikud koosolekud ja arutelud, aga hiljutised tuuleparkide arutelud Eesti eri paikades näitasid selgelt, kuidas sisulise dialoogi asemel võimaldasid need konflikti eskaleerida. Samuti ei toimu olulised arutelud ja infojagamine keskkonnaküsimustes sugugi piisavalt vara, et eri vaatepunktid oleksid juba arendustes või projektides arvesse võetud. Senini pole ka väga häid formaate kohaliku teadmise või narratiivide põimimiseks keskkonnaotsustes kasutatava ekspertteadmisega, raportid või mõõtmised ei võimalda neile ligipääsu. Ajakirjandusmeetodid ei võimalda kriitiliselt hinnata kohaliku kogemuse või narratiivide tähtsust aruteludes, neid õiglaselt esitada ja stereotüüpe vältida. Seega põrkub kohapärimuse arvestamine keskkonnaaruteludes välja kujunenud praktikate paindumatusele. Sobilikud kaasamise ja arutelu vormid – sellised, mis arvestavad eri sotsiaalsete tõlgendustega ja ei jäta välja keskkonda ennast – on õiglaste keskkonnaotsuste eelduseks. Sestap on oluline kriitiliselt küsida – kes neid lugusid räägib ja kes kuulab ning kuidas neid kõneleda kõige ausamal ja õiglasemal viisil?