Natura first! Loodus esimesena!

Eesti looduskaitse tähistab augustis 110. aastapäeva. Mida on toonud viimane kümnend ja kuhu oleme teel?

KAJA PETERSON

Mõnikord läheb meelest, et inimene on osa loodusest ja sõltub temast kogu aeg. Me hingame õhku, mida toodavad rohelised taimed, me sööme taimi ja loomi, mille oleme aretanud looduslikest liikidest. Loodus muudab meie elutegevuse jäägid ja meid endid taas looduseks. See on looduse ringkäik. Praegusi ja tulevikuvajadusi arvestades on eluliselt tähtis, et looduslike liikide mitmekesisus säiliks, et oleks, kust võtta, millest aretada, mille materjale, struktuure ja toimemehhanisme kopeerida ja edasi arendada. Oleme ümbritsetud omaloodud materjalidest, mida me alles õpime taaskasutama, sest looduslikel bakteritel ja seentel on üha raskem selliseid materjale sellistes kogustes ümber töötada.

Monotüüpsed maastikud, olgu need asulad või monokultuuriga põllud ei lisa looduslikku mitmekesisust, vaid lihtsustavad ja seetõttu muudavad need häiringutele haavatavaks. Häiringud on looduslike protsesside loomulik osa, kuid jällegi – haavatuvuse ja säilenõtkuse määr sõltub häiringu ulatusest ja kestusest. Häiringuid võib olla mitmesuguseid, näiteks alates looduslikust tormimurrust kuni inimese tehtud lageraieni, reovee imbumine veekogusse, mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine avapõllumajanduses jne. Sõnnik, mineraalväetised ja taimekaitsevahendid on tubliks abiks meile toidu tootmisel, aga häiringu puhul on küsimus mahus ja mastaabis, praktikas ja toimekohas. Kliimamuutusega, mis on põhjustatud Maa keskmise temperatuuri tõusust, toimetulek eeldab nii kultuuride kui ka looduslike liikide mitmekesisust. Inimese loodud kultuurid ja tõud, aga ka looduslikud liigid ja nende elupaigad suudavad paremini kohaneda muutlike oludega kui liigivaesed ökosüsteemid nii maismaal kui vees. Veeökosüsteemid on inimesele eluliselt tähtsad hapniku tootjana, Maa temperatuuri tasakaalustajana, toidu allikana. Maavarad, mida inimene ei ole loonud, kuid mida hoogsalt kasutab, pärinevad sadade miljonite aastate eest elanud taimedest ja loomadest ning kunagi need ammenduvad. Näiteks meie põlevkivi moodustus umbes 500 miljonit aastat tagasi. Sellist ajaperspektiivi on raske tajuda, sest inimese enda eluiga on keskmiselt 70–80 aastat. Esimestest inimestest räägime ajakavas 200 000 – 300 000 aastat tagasi. Eesti alalt on teada vanim asustus 9500 aasta tagusest ajast. Kuigi siin on elamiseks ruumi – ligikaudu 30 inimest ühel ruutkilomeetril (statistikaameti andmeil oli ELi keskmine 2018. aastal 118 in/km²)¹, on suurem osa elanikkonnast ikkagi koondunud linnadesse. Linna hüvesid täiendatakse suvekoduga, kus nädalalõputi ja puhkuse ajal ollakse loodusele lähemal ja sellega rohkem koos. Tänu lühikestele vahemaadele ja tihedale teedevõrgule on loodus linlasele hästi kättesaadav nii linnas kui maal. Looduse mitmekesisusest annavad enamasti aimu vanametsa puistud ja lillerikkad niidud, kuid tähtis on ka nende pindala, vaheldusrikkus ja sidusus. Looduslik mitmekesisus vajab ruumi ja omavahelisi ühendusi. Üksik metsatukk või niidulapike ei taga veel ökosüsteemi säilenõtkust, mida mõjutab kliimamuutus või inimese vahetu tegevus, olgu selleks põllumajandus, metsade majandamine, veejuhtimine, maavarade kaevandamine või tee-ehitus.

Kaitsealadest üksi ei piisa

Ametlikult on Eestis 19,4% maismaast looduskaitseliste piirangutega.² Mõnele võib see arv tunduda suur, mõnele väike. Kuna me ei tea, kui palju loodust, ja eelkõige, kui palju mitmekesist loodust, on piisav selleks, et tagada elanikele nende vajadused praegu ja tulevikus, siis on küsimus ennemini selles, missugune on meid ümbritsev loodus, mitte aga see, kui palju seda on. Küsimus taandub jällegi mitmekesisusele. Kas meid ümbritseb mitmekesisine loodusmaastik, kui kaugel see meist asub ja kas meil on selleni lühike maa, kui sidus see on. Ühekultuuriliste suurpõldudega ümbritsetud talumajapidamisel võib olla sama probleem mis asulas elaval linnaperel – puudub looduse mitmekesisus, ahenenud on juurdepääs loodusele, kas metsale või pargile. Looduskaitse puhul räägitakse paljuski piirangutest. Ei tohi metsa majandada, sest metsas on kaitsealuseid liike. Ei tohi veekogu kaldale või mereranda ehitada, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamist on näiteks piiratud veekogude kallastel, allikate läheduses ja karstialadel. Teatud aladele, näiteks loodusreservaatidesse ja sihtkaitsevöönditesse on minek piiratud või lausa keelatud. „Natura 2000“ võrgustiku­aladele kehtivad enamasti veelgi rangemad reeglid. Nii võibki rahvale jääda mulje, et muudmoodi loodust kaitsta ei saagi kui ainult piirangutega. Õigupoolest tehakse piirangute seadmisega elu lihtsamaks. Seadustest tulenevad piirangud maa ja loodusvarade kasutamiseks tuginevad paljude teadlaste tööle ja varasemale kogemusele, mil määral on mingi tegevus ohuks looduse mitmekesisusele. Pole vaja hakata ise uurima ega analüüsima, kas näiteks metsaraie või maaparandus mõjutab elurikkust ebasoodsalt. Kuid üksnes teiste kogemustele ja analoogiale toetuda samuti ei saa. Looduslikud süsteemid on keerukad ja asukohaspetsiifilised, mistõttu on vajalik uut tegevust kavandades hinnata mõju looduskeskkonnale konkreetsete tingimuste järgi. Siin tulevad appi eksperdid, kes annavad hinnangu looduskeskkonda mõjutava tegevuse ulatusele ja säilenõtkusele, see on, kuivõrd ja kui kiiresti saavad mõjutatud liigid ja ökosüsteemid hakkama kavandatavast tegevusest tuleneva keskkonnamõjuga ja kuidas seda hakkama saamist soodustada. Keskkonna­mõju hinnata on vaja just seepärast, et sellise hindamise käigus ei keskenduta vaid mõjutavatele looduskaitsealadele, sh „Natura 2000“ aladele, ja kaitstavatele liikidele, vaid kogu looduskeskkonnale eesmärgiga vältida loodusliku mitmekesisuse kadu ja seeläbi kahju inimese tervisele ja heaolule. Tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu linnu- ja loodusdirektiiviga on looduse kaitsmiseks antud tugevaimad hoovad. Kui tavapäraselt saavad otsustamisel eelistuse majanduslikud kaalutlused, majandluslik kulu ja tulu, siis ELi looduskaitsedirektiivides osundatakse vajadusele enne tegevuse lubamise üle otsustamist põhjalikult kaaluda asu­kohale, mastaabile või tehnoloogiale alternatiivseid lahendusi, mille puhul täidetakse nii majanduse kui ka looduskaitse eesmärke.

Vaatlemine ja jäädvustamine

Võib julgesti väita, et viimasel kümnendil on eestlaste looduse vaatlemise ja jäädvustamise huvi tublisti suurenenud. Seda ilmestavad kümned, kui mitte sajad pildipangad, mis iga päev täienevad uute looduspiltidega.

Kui paarkümmend aastat tagasi tunti meil ehk paari-kolme loodusfotograafi, siis nüüd on keeruline öelda, kes on loodusfotograaf ja kes mitte. Loodusobjektide (enamasti liigid ja maastikud) mitmekesisuse ja ka harulduste jäädvustamise kasvu kõrval on paranenud piltide kompositsiooniline ja tehniline kvaliteet. Fototehnika, mis kunagi oli kättesaadav proffidele, on paljude kasutuses. Käsikäes objektide jäädvustamisega arenevad ka veebifoorumid, kus küsitakse liikide ja nende tegutsemise kohta: kes laulab, kelle ekskrement, kes on siin kraapinud jne. Veebis on kättesaadavad nii linnu- kui linnulaulu­määrajad – võimalused liikide tundma­õppimiseks ja seeläbi ümbritseva elurikkuse mõistmiseks on piiritud. See on kui moodne õpituba, kus rahvas harib ennast ise ilma spetsiaalse klassiruumi või kursuseta.

Sellisel üldrahvalikul õppevormil on väga suur tähtsus, kuivõrd see loob taustsüsteemi looduse väärtustamiseks. Kuid nagu ikka, liiale ei tohi ka minna. Pean silmas piltnike soovi saada kaamera fookusesse järjest uusi ja tihti ka varjatuma eluviisiga liike, mistõttu võib piltniku hasart teha karuteene nii konkreetsele paarile või pesakonnale, kui nende elu hakatakse järjepidevalt jälgima või lausa segama. Sellegi tegevuse puhul peab käituma eetiliselt ja vastutustundlikult. Looduse vaatlemisest on saanud rahvateadus. Sedagi on soodustanud IT-rakenduste laialdane levik. Nägin rebast, kohtasin valge-toonekurge – võtan mobiilis lahti loodusvaatluste andmebaasi rakenduse ja sisestan oma vaatluse. Andmeid vaatluste kohta koguneb ilmselt jõudsamalt, kui neid analüüsida jõutakse. Loodan, et looduse vaatlemine suunab inimesi üha rohkem looduse hoidmisele. On ju juubeliaasta motokski – „Hoia, mida armastad“.

Kogukonnavalve

Kuigi keskkonnamõju on hinnatud juba ligi kolmkümmend aastat, panevad eksperdid tähele, et üldsuse huvi arendusprojektide vastu on suurenenud just viimasel kümnendil. Sisetunne ütleb, et kui varem oli seltse, seltsinguid ja üksikisikuid, kes tundsid arendusprojekti vastu huvi, võrdsemalt, siis nüüd on elanikud koondunud ja üksikisikuid, keda naabruskonnas toimuv huvitab ja tegutsema sunnib, pigem vähem. Selgemini tuleb kogukonnavalve esile metsaraie, turba- jm maavarakaevandamisega seoses. Tihti on külaelanikud võtnud südameasjaks seista oma elukeskkonna eest paljuski linnast maale puhkama tulnute initsiatiivil. Soovitakse olla otsuste tegemise juures ja rohkem kaasa rääkida. Sellega tuleb ka otsustajatel järjest rohkem arvestada, omavalitsuse üldplaneeringus ootused looduskeskkonnale kogukonna ja maaomanikega läbi arutada.

Rohkem loovust

Enamasti vastandatakse looduse kaitset ja majandust, esitades küsimuse tihti nii, et mõlemat korraga ei saa, tuleb valida. Kui aga lähtuda planeedi piiride põhimõttest, siis küsimuse püstitus on hoopis selline, et kuidas mahutada inimühiskonna vajadused Maa ökosüsteemide säilenõtkuse piiresse ehk kuidas ja kui palju majandada, tarbida, toota ja ümber töötada maad, maavarasid, loodust, et neid jätkuks ka järeltulevatele inimpõlvedele. Hoolsus ja kasinus on siin omal kohal. Piiramatu on vaid meie loovus. Kuidas tarbida, toota ja käidelda miljonite aastate eest moodustunud loodusvarasid säästlikult ja nutikalt elurikkust hoides, selles on küsimus. Mõtleme välja ja viime ellu, ja nii iga päev.

Loodus kui kaubamärk

„Kaubamärk“ kõlab utilitaarselt, aga teame hästi, et riigid reklaamivad oma loodust ja looduskauneid kohti kui kutset – tulge vaatama, tulge meile külla! Me ei leia turismivoldikutest, veebisaitidelt ega reklaamidest kaevandusalasid, elektrijaamade tossavaid korstnaid ega autodest ummistunud tänavaid, rääkimata prügist metsa all või sinivetikaga randu. Ikka soovime näidata parimat – puhtamat ja mitmekesisemat keskkonda. Puhas keskkond ja mitmekesine loodus ei ole ainult turisti ligimeelitamiseks, vaid see on tähtis meile endile ja neile, kes otsivad sellist elukohta, kus hingata puhast õhku, juua puhast vett ja tarbida puhast kohapeal toodetud toitu ning nautida mitmekesist loodust, selle rahustavat ja tervistavat toimet. Viimati nimetatud aspektid olid eriti hinnas sel kevadel kroonviirusest põhjustatud eriolukorras. Inimestel oli, kuhu ohutult minna. Ja on ka edaspidi, kui toimime oma loodusega arukalt. Kui loodus on esimene!

Kaja Peterson on 2013. aastal pälvinud looduskaitse hõbemärgi.

1 Rahvastiku tihedus. Statistikaamet https://www.stat.ee/29911

2 KAUR, 2020. Looduskaitse arvudes 2019; https://kaur.maps.arcgis.com/apps/MapJournal/index.html?appid=03d9c0ec7047422c8ed29bba57a1f18d