Mõtte jätkamine. Hiina filosoofia õpetamisest

Hiina filosoofia ei ole ainult mõttetöö ja spekulatiivne tegevus, vaid tal on oma rakendus järjepideva enesearenduse pingutusena.

GEIR SIGURÐSSON

Äsja lõppenud filosoofia maailmakonverentsil, mis toimus 1. – 8. augustini Roomas, leidis aset ümarlaud hiina filosoofia õpetamise teemal. Üks esinejaid oli Geir Sigurðsson, kes on Islandi ülikoolis hiina uuringute ja kultuuridevahelise filosoofia professor ning Euroopa Hiina Filosoofia Ühingu (European Association for Chinese Philosophy, EACP) president. Järgnev tekst on tema sõnavõtu veidi mugandatud versioon. Tsiteeritud hiina tekstid on tõlgitud originaalist, kuid pidades silmas autori tõlget. Mainigem, et järgmine EACP konverents toimubki Geiri juhatusel 2025. aastal Reykjavíkis.

***

Hiina filosoofia õpetamisega seoses tahaksin käsitleda mõningaid lõike lühikesest, kuid tihedast tekstist „Ülestähendused õppimisest“ (Xuéjì 學記), mis on ühe peatükina paigutatud „Kommete ülestähenduste“ (Lǐjì 禮記) lõimeteksti. Ühes hiljutises ingliskeelses versioonis on seda pealkirja tõlgitud „Õpetamisest ja õppimisest“.¹ Me ei tea täpselt, millal see tekst kirjutati, kuid see on vähemasti kaks tuhat aastat vana.

„Ülestähendused õppimisest“ algab tähelepanekust, et valitseja võib küll saavutada hea maine, nimetades valitsusse võimekaid isikuid, kuid sellest ei piisa, et muuta rahvast. Tolleks on vaja haridust. Teisisõnu, on küll hea ja tore, kui valitsejal on hea maine, kuid sellest ei piisa toimivaks ühiskonnaks. Hariduse eesmärk ongi muuta rahvast ning täiustada nende tavasid ja kombeid (chéng sú 成俗).

Hiina filosoofia ei ole ainult mõttetöö ja spekulatiivne tegevus, vaid tal on oma rakendus järjepideva enesearenduse pingutusena. Sellisena on tal rohkem pistmist lääne antiikaja filosoofia kui eluviisiga, nagu Pierre Hadot on seda kirjeldanud,² kui lääne renessansijärgse filosoofiaga, kus valitsevad epistemoloogilised ehk tunnetusteoreetilised küsimused. Muidugi on ka hiina filosoofias spekulatiivne moment olemas, kuid peaasjalikult on ta seotud eluedendamisega.

Eluedendamine seostub tuntud kirjakohaga Konfutsiuse „Vestetest ja vestlustest“ (2.3)³, mille järgi rahvast ei tule valitseda välise sunni ja hirmuga, vaid suunata hariduse ja innuga. Konfutsiaanliku filosoofia tuumaks on minu meelest püüdlus haritud ja sõbraliku ühiskonna poole.

„Ülestähendused õpetamisest“ toob ka hästi esile hiina filosoofias levinud teema, milleks on juur ehk algus: pihta tuleb hakata õigest otsast. Nagu tekstis öeldakse: ei maksa rakendada kaarikut hobuse ette.

Lubage ma tsiteerin terve lõigu: „Jadeiidist, mis jääb välja lõikamata, ei saa ohvrinõud. Inimene, kes ei õpi, ei hakka kunagi kulgu mõistma. Seepärast pidasid vanaaja valitsejad riigi rajamise ja rahva valitsemise juures esmatähtsaks õpetamist ja õppimist. Seda tähendabki „Yuè korralduste“ tekstikoht: „Kui tahad saavutada mingit tulemust, pead alustama õppimisest“.“

See on väga sarnane „Xúnzi“ 荀子 alguspeatükiga, mille pealkiri on just nimelt „Kehutus õppimiseks“ (Quànxué 勸學). Peatükk algab niimoodi: „Õilis ütleb: „Õppimine ei jõua iial lõpule. Sinist värvi saadakse indigo taimest, kuid see on sinisem kui indigotaim. Jääd saadakse veest, kuid see on külmem kui vesi.““ Seejärel Xúnzi arutleb, kuidas puitu saab painutada auruvormi abil ning metalli teritada käial.

Sama kehtivat ka inimeste puhul: neid saab paremaks teha ning eeskätt saavad nad ise ennast parandada hariduse ja filosoofia abil. Sarnaselt „Õppimise ülestähendustes“ mainitud välja lõikamata jadeiidiga on ka Xúnzil õppimise lähtekohaks toormaterjal, mida tuleb töödelda, enne kui see saab pühaks nõuks ehk „täiuslikuks astjaks“ (chéng qì 成器).

Nagu Konfutsius ütles ühele oma lemmikõpilasele Zǐ Gòngile („Vested ja vestlused“, 5.4): „Sa oled kõige väärtuslikum ja püham nõu“⁴. Seda peakski filosoofia saavutama: aitama meil saada pühaks astjaks.

Peale selle on „Õppimise ülestähendustes“ rõhutatud praktikat. Kui me ei harjuta õpitut, siis see ei ladestu meis. Kolmas lõik algab niimoodi: „Road võivad küll olla su ees välja laotud, aga kui sa neid ei söö, siis ei tea sa nende maitset. Ülim kulg võib küll olla sul käeulatuses, aga kui sa ei õpi, siis sa ei mõista selle väärtuslikkust.“

Toidu metafoor on kõnekas ning tuletab meelde lõigu „Keskmisest tavalisest“, kus on öeldud: „Kõik joovad ja söövad, kuid vähesed hindavad selle maitset.“ „Maitsmine“ on teadmisega seotud ka Lääne kultuuris: ladina sapere tähendab mõlemat. Alles kogemuse varal suudame asju hinnata, ja kui me ei arenda välja peent taju asjade suhtes, siis me ei suuda neist rõõmu tunda. Kuid sellisel juhul – mis on üldse nende mõte?

„Vestete ja vestluste“ alguses on öeldud: „Kas pole see nauding õppida ja seejärel õpitut ellu rakendada?“⁵ Õppimine (xué 學) ja ellurakendamine (xí 習) üheskoos annavad tänapäeva hiina kõige tavalisema sõna õppimise kohta, xuéxí 學習. See tähendab, et õppimisega peab kaasnema harjutamine, praktiseerimine, ellurakendamine. Kirjamärgi xí 習 ülemises osas on suled ehk tiivad (羽) ja all on „valge“ (白, algselt „päike“ 日) ning selle etümoloogia näib olevat seotud linnupoegadega, kes õpivad lendama.

Veelgi tähtsam selles lõigus on rõõm: õppimine ja enesearendus pakuvad rõõmu ning on hea elu allikas. Allpool on „Õppimise ülestähendustes“ öeldud: „Kui õpilased ei naudi oma kunsti, siis ei tunne nad ka õppimisest rõõmu.“

Õppimise abil saab elust kätte maksimumi, see tekitab „haritud meele“, mille varal saab täpsemini hinnata ja paremini nautida oma kogemusi, mis omakorda tekitab isu õppimise järele.

Sellega seoses lubage tsiteerida John Dewey teost „Kunst kui kogemus“, kus see on hästi kokku võetud: „Kus iganes on sellised tingimused, mis ei lase tootlikul tegevusel olla kogemus, milles kogu olend on elus ja milles ta omab oma elu läbi naudingu, puudub selle tegevuse tulemusel esteetilisus. Kui kasulik see ka poleks erilistel ja piiratud eesmärkidel, ei ole see kasulik ülimal määral, panustades otse ja vabalt avarduvasse ja rikastatud ellu.“ Ma arvan, et see viimane lause on väga lähedal hiina filosoofia vaimsusele: arendada peent tunnetust, mis viib elurõõmuni.

Lõpetuseks lubage mul peatuda mõnel „Õppimise ülestähenduste“ ilusal sõnastusel selle kohta, kuidas õigesti õpetada ning mis võiks ka tänapäeval tulla kasuks hiina filosoofia õpetajatele: „Kui õilis on mõistnud, mis teeb õpetuse edukaks või ebaedukaks, siis suudab ta olla teistele õpetajaks. Kui õilis õpetab, siis ta juhib, aga ei sikuta; ergutab, ega tee maha; avab, aga ei juhata lõpuni välja. Juhtimine ilma sikutamata viib harmooniani; ergutamine ilma maha tegemata viib kerguseni; avamine ilma lõpuni juhtimiseta viib järelemõtlemiseni. Harmoonia, kergus ja järelemõtlemine iseloomustavad head õpetust.“

Ja veidi hiljem: „Hea laulja paneb teisi helisid jätkama. Hea õpetaja paneb teisi mõtet edasi arendama. Tema sõnad on napid, aga täpselt sihitud; nüansikad ja pakatavad; väheste otseste näidetega, aga kujutlust käivitavad. Niimoodi nad panevadki mõtet edasi arendama.“

Just seda me tahamegi teha: arendada mõtet edasi ja panna oma õpilasi sedasama tegema.

Tõlkinud Margus Ott

1 Xu Di, Hunter McEwan, Chinese Philosophy on Teaching and Learning: Xueji in the Twenty-First Century. SUNY Press, New York 2017.

2 Eesti keeles vt Pierre Hadot, Mis on antiikfilosoofia? Tallinna Ülikooli Kirjastus 2020.

3 Linnart Mälli tõlkes: „juhid rahvast valitsusega / tasandad karistustega / tema põikab häbitult kõrvale // juhid rahvast väega / tasandad kommetega / tema võtab häbelikult eeskuju“ (Konfutsius, Vesteid ja vestlusi. Keskmine tavaline. Suur õpetus. Lux Orientis, Tartu 2009, lk 49).

4 Mälli tõlkes „kaunistatud ohvrianum“. Samas, lk 84.

5 Mällil: „Õppida / ometi pidevalt korrata / eks ole see nauding“.