Millest reovesi ei kõnele?

Ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näit või värsked reoveeandmed.

BARBI PILVRE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Koroonakriis on juba ammu üle kasvanud ühiskonna seisundiks, kui mitte kriisiks, mis vajab ühiskonnateadlaste – sotsioloogide, politoloogide, filosoofide – vaatenurka, et sellest aru saada ja seda lahendada. Kas COVID-19 tõrje teadusnõukoja eesmärk võiks olla laiem, sest kriisi olemus on muutunud ja ühiskond vajab koroonakriisi lahendamiseks ka teistsuguseid teadmisi kui nakatumiskordaja näidu muutumine ja värsked reoveeandmed? Kas ja kuidas saaksid ühiskonnateadlased aidata praegu olukorras selgust luua ja suurtele küsimustele lahendusi pakkuda?

Vestlusringis on poliitikateooria professor Peeter Selg Tallinna ülikoolist, kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm Tartu ülikoolist ja Tallinna ülikooli dotsent Barbi Pilvre.

Barbi Pilvre: Reoveenäitajad on rohelises, ent on selgunud, et koroonakriis on eri eluvaldkondi ja ühiskonnagruppe puudutanud isemoodi. Ilmuvad esimesed optimistlikud majandusprognoosid, ent mõni eluvaldkond nagu turism või meelelahutustööstus on varjusurmas ja inimesed on tööta või sunnitud eriala vahetama. Nukrad on andmed vaimse tervise, kasvava alkoholi tarvitamise, hariduslünkade ja naiste halvenenud olukorra kohta. Missuguse jälje on koroonakriis ja piirangud ühiskonnale jätnud?

Triin Vihalemm: „Koroonakriisi mõjud haakuvad suurte arengusuundumustega, näiteks töö olemuse muutumine, vananemine, tervisepõhine kihistumine, pelg jälgimisühiskonna ees, digi­sõltuvused, rahvusriikide ja üleilmsete süsteemide järjest teravamad vastuolud jne.“

Erakogu

Triin Vihalemm: Kui määratleda koroonakriisi jälge pikaajalise ühiskonnamõjuna, siis kriisi mõjul ei ole üht tsentrit, vaid samal ajal on tekkinud ja tekib muutusi hajali paljudes kohtades. Koroonakriisi mõjud haakuvad suurte arengusuundumustega, näiteks töö olemuse muutumine, vananemine, tervisepõhine kihistumine, pelg jälgimisühiskonna ees, digisõltuvused, rahvusriikide ja üleilmsete süsteemide järjest teravamad vastuolud jne. Need ilmnevad mõne aja pärast.

Kui tuua üks konkreetne näide, mida olen ise uurinud, siis see on organisatsioonide kommunikatsiooni ja töökultuuri muutumine. Märkimisväärne osa organisatsioonidest ei taasta kogu varasema vahetu kommunikatsiooni praktikat. Digitaalselt vahendatud nõupidamised, instrueerimine, turundus ja ka loominguline töö jääb osalt veebipõhiseks, mis tähendab uusi ruumikasutuse, ajaplaneerimise ning töötajatega kontakti hoidmise viise, ärikommunikatsiooni normide muutust jms. See omakorda muudab nõudluse struktuuri näiteks elamumajanduses.

Nõrkade signaalidena on märgata palju muudki. Muutunud on ettekujutus üleilmsetest riskidest ning riigi suutlikkusest probleeme hallata, polariseerumas on arvamused tervishoiu ja sotsiaalkaitse küsimustes: kuhu kulutada? Teenindusel põhinev ettevõtlus on kiirendatult kohandunud digitaalse taristuga ning see muudab tarbimisharjumusi. Elustiilid ja organisatsioonikultuurid on polariseerunud: osa soovib rohkem soodustada kohalikku tootmist, tarbimist ja n-ö isetegemist, osa loodab globaalsete ärimudelite ja sellel põhineva elustiili – lennureisid, üleilmne kaubandus jm – kiirele taastumisele.

Peeter Selg: Näeme riigi kui suveräänse üksuse tagasitulekut koos sellele omase sunnijõu monopoliga. Üks võimalus suveräänsust määratleda ongi ju, et

Peeter Selg: „Koroonakriis ei ole ainult viroloogiline ega epidemioloogiline kriis, vaid läbi on põimunud mitu kriisi, mida ei ole võimalik lahendada ekspertiisi põhjal.“

Tallinna ülikool

suverään on see, kes või mis otsustab eriolukorra üle. Ei Eestis ega Euroopas pole riik ammu nii palju suveräänset võimu rakendanud: mitte ainult eriolukord selle sõna juriidilises tähenduses, mis kestis Eestis kaks kuud, vaid kõiksugu piirangud ka väiksemas mahus on toonud tagasi riigi kui sunniaparaadi kuvandi. Vahepeal tundus, et suveräänne riik on lahustumas üleilmsetesse moodustistesse nagu turg, kapital ja riigiülesed poliitilised kehandid, näiteks Euroopa Liit. Teiselt poolt on riik olnud juba mitmeid põlvi Euroopas pigem hoolekandeasutus kui see, kes lajatab n-ö ülevalt alla. Suveräänsuse- või sunnikeskne riigi ja avaliku võimu kuvand toob aga esile sellele klassikaliselt vastanduva nähtuse – indiviidi, kes peaks justkui olema riigi omavoli eest kaitstud, põhiõiguste ja põhivabaduste kaudu.

See on klassikaline liberalistlik poliitfilosoofia, mille kõige kärarikkamad kuulutajad on tänapäeval ka kõige kärarikkamad liberalismivastased – konservatiivid, õieti konservatiivset ideoloogiat propageerivad populistid –, paradoks, mis pandeemia ajal on tugevamalt esile kerkinud. Inimeste põhivabadusi esitatakse vulgariseeritud kujul – levib omamoodi vulgaarliberalism. Ükski klassikaline liberaal ei ole väitnud, et vabadus tähendab, et võib teha, mis tahes pähe tuleb, vaid seda, et vabadus on piiratud teiste vabaduste ja õigustega. See teisekesksus kaob populistide mõttemaailmas ära. Kultiveeritakse arusaama „minu tervis, minu asi“ ja „meil on ju valikuvabadus ja arvamusvabadus“. Nojah, kui tegemist on rasvumise või joomarlusega, viimase aja tüüpiliste rahvatervise probleemidega, siis – teatavate mööndustega – see nii ongi. Aga kui räägime nakkavatest viirushaigustest, siis ei ole kellegi tervis ainult tema enda asi, ja isegi kui meil on valiku- ja arvamusvabadus, siis ei järeldu sellest, et iga valik ja iga arvamus on adekvaatne. Vulgaarliberalismi propageerijatel on sellest jube raske aru saada. Siin on analoogia turvavöö kinnitamisega. Kui autos on neli inimest ja üks ei pane turvavööd kinni, sest „tema tervis, tema asi“, siis tõsisema avarii korral tapab see üks ka ülejäänud kolm, kui ta mööda salongi ringi lendab ja edasi-tagasi põrkab.

Teisekesksus on loomult ka demokraatlik alge ja just see, mis eristab demokraatiat idiokraatiast. Sõna idiotes algtähendus ei olnud „nõrgamõistuslik“, vaid just see, kes ei hooli teistest ega ühistest asjadest. Vabadus olla idioot on omamoodi kõverpeegeldus riigi kui suverääni kuvandist, millega oleme poolteist aastat silmitsi olnud. Ja on terve rida poliitilisi jõude, kelle huvides on seda vastandust võimendada. Populismi põhivastandus – rahvas versus establishment – langeb viljakale pinnasele ja saab tuge müriaadist „oma peaga mõtlejatest“, kes – nähes teaduse köögipoolt, millest Triin räägib – vastanduvad kõigele, mida ülevalt poolt pakutakse.

Pilvre: Kuidas paistab ühiskonna praegune seis teadlasele? Kas ühiskond on saanud kriisis targemaks? Kas teaduse roll on kasvanud?

Vihalemm: Tahaksin esile tuua kaks üldist eri eluvaldkondi läbivat mõttemustrit, mis on pandeemiaga võimendunud – mõned näited valdkondadest, mida olen varem uurinud.

Vaatamata vaktsiinide kiirele tulekule on inimesed omal nahal tundnud, et teadus ei teagi kõiki vastuseid, ja kogenud vastuolulise info virvarri. Teatud mõttes on tavakodanikud olnud teaduse köögis kaasas, selmet rahulikult lauas oodata, kuni ettekandja toob valmis roa, kristalliseerinud teaduslikud teadmised. Umbusk vaktsiinide suhtes on selles olukorras normaalne reaktsioon. On näha, et inimesed ei ole enda tervisekäitumises valmis võtma n-ö klassikalisi rolle: kui oled haige või nakatunud, siis on sinu ühiskondlik ülesanne käituda vastavalt haige rolli ettekirjutustele, nii nagu Ameerika sotsioloog Robert Merton 1960ndatel postuleeris.

Kuna viimastel kümnenditel on haigustest domineerinud mittenakkuslikud, degeneratiivsed haigused nagu vähk ja südame-veresoonkonnahaigused, siis on ümber kujunenud ka tervisekäitumise ühiskondlikud normid ja rollid. Tagasipööramine on siin raske, kui mitte võimatu. Isikliku elukvaliteedi nõuded – ka haige olles – on tõusnud ja kollektiivse vastutuse osa on vähenenud. Nii tekivadki ühiskonnas iga pandeemialainega tugevad pinged.

Pandeemiakogemus võimendas tõenäoliselt veelgi era- ja tööelu, samuti poliitiliste otsuste ajaperspektiivi: see lühendas veelgi olevikku ning vähendas tuleviku planeerimist, kuna „musta luige“ stsenaarium – sündmused, millel on väike tõenäosus, aga suur mõju – saigi tõeks. Mary Douglase kultuuride tüpoloogiast tulenevalt on pandeemiakogemus otsustamise kultuuris võimendanud hierarhia (eksperdid otsustavad ülalt alla) ja fatalismi (ehku peale mineku) alusel otsuste tegemist ning vähendanud egalitaarse (kõik osalevad võrdselt positsioonilt) ja individualistliku või konkurentsipõhise (võidab see, kel on parim lahendus) otsustamise populaarsust.

Need üldisemad tähenduste ja käitumisstrateegiate nihked on tõenäoliselt pikema ning mitmeastmelise mõjuga.

Selg: Lisan, et kõige raskem on praeguse kriisi juures mõista, et sellele ei saa olla n-ö elegantset lahendust, kus otsustamine taandatakse ühele loogikale – olgu siis individualism, egalitarism, hierarhia või fatalism. Saab olla pidevalt muutuv lahendus, mida nimetatakse rohmakaks lahenduseks (clumsy solution). See kõik räägib vastu tavalisele otsustaja ideaalile: sa pead olema otsusekindel, ei tohi olla kõikuv, kõige hullem, kui veel valesti otsustad … Samal ajal on koroonakriisiga edukalt toime tulnud riikide eripära just selles, et ollakse valmis tunnistama oma piiratust ja sellest tulenevalt – mis on eriti oluline – räägitakse oma tegevusest, ollakse nii läbipaistev kui võimalik. Sellest tekib üks kummaline demokraatiat võimaldav fenomen, mis ei ole oma loomult ratsionaalne – see on usaldus. Kui näeme tegutsemises läbipaistvust, siis usaldame tegutsejat, isegi kui me ei saa alati kõigest aru.

Pilvre: Kas näete ühiskonnateadustes selgeid probleemipüstitusi, uurimisülesannete sõnastamise vajadust?

Vihalemm: Koroonaeelne aeg ei tule tagasi, sest muutused toimusid korraga mitmes elusfääris. Iga kriisiga kaasneb osalt taastumine, osalt valmistumine-õppimine ja osalt innovatsioon. Uurimisküsimusi tuleks ka püstitada vastavalt. Näiteks innovatsiooni puhul peaks küsima igas valdkonnas, kus on nišid, millele koroonakriis andis arengueelise. Hariduse valdkonnas, kus tekkis tungiv vajadus edastada õpilastele uusi teadmisi, jälgida nende arusaamist, arutelude ja loominguliste ülesannete lahendamist kaugsuhtluse kaudu, toimis väga elav kogemustevahetus olemasolevate meetodite ja tehniliste võimaluste üle, aga kui need ei rahuldanud, hakati ise uusi välja töötama. Innovatsiooninišše on tekkinud palju – aja jooksul selgub, mis jääb püsima. Rääkimata kogu ekaubanduse ja -teeninduse ning logistika valdkonnast, mis sai tugeva arengumüksu. Tuleks jälgida, millist mõju koroona avaldas või avaldab üleilmsetele arengusuundumustele, ning analüüsida, mida saab Eesti enda arenguks ära kasutada.

Pilvre: Kuna nakatumisnäitajad on madalad, ootavad mõned koroonaeelse aja ja endiste käitumismustrite tagasitulekut, aga mõnel hinnangul olemegi uues ühiskondlikus olukorras, kus õpime elama koos uut tüüpi viirustega. Kas naaseme koroonaeelsesse ajastusse või on tegu suuremat sorti muutusega? Mis on jäädavalt muutunud?

Vihalemm: Nagu öeldud: varasem aeg ei naase, igas valdkonnas on areng saanud koroonaga seoses mingid müksud, mis võivad viia jäävate muutusteni. Arvan, et koroonapiirangud ja ühiskondlik reaktsioon neile on teatud mõttes kvaasi-eksperiment ka tuleviku tarbeks. Kooruvad välja probleemid, mis vajavad nii spetsialistide kui ka laiema avalikkuse refleksiooni. Tulevikuühiskond maadleb viisil või teisel ressursiproblemaatika ja enesepiiramise vajadustega.

Kogu tõde ühiskonna seisundi kohta ei selgu reoveeuuringutest. Pildil Paljassaare reoveepuhastusjaam.

Tallinna Vesi

Pilvre: Kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete kiuste on suhted riikide vahel praegu segased. Vaatamata sama viiruse põhjustatud epidemioloogilisele olukorrale ja justnagu sarnasele kriisile on riikide kriisilahendamise meetmed ja vastavalt ka kujunenud olukord eri maades väga isesugune. See peaks tõendama, et tervisenäitajate tõlgendamine on mitte ainult epidemioloogide ja viroloogide, vaid võimu kasutavate ja regulatsioone välja mõtlevate ametkondade pädevuses. Piirangute kohta esitatakse üllatavalt vähe küsimusi, ehk ainult õiguskantsler Ülle Madise ja endine õiguskantsler Allar Jõks on olnud avalikkuses nähtaval regulatsioonide proportsionaalsust ja põhjendatust kahtluse alla seades ning toonud esile ka suvalisust ja põhjendamatut võimukasutust.

Koroonakriis on toonud ilmselt põhjendatud vajaduse inimese privaatsust riivata võivate järelevalve, regulatsioonide ja reeglite järele. Kuidas näete teie arengut võimukasutuses? Kas regulatsioonide kohta võiks esitada rohkem küsimusi? Miks neid ei esitata?

Vihalemm: Kuna see on heaoluühiskondades uus problemaatika, siis ei osata esitada ka n-ö häid küsimusi. Piiranguid on seni arutatud üsna üheplaaniliselt. Näiteks vastutuse ja kollektiivsete kulude üle ei ole ma kohanud head arutlusloogikat. Meditsiinikulutused ja toetused tulevad maksurahast. Ei ole eriti märgata, et küsitaks üldisemalt kriisiga hakkamasaamise korralduse, kas või toetuste andmise strateegiate kohta. Toetuste skeemid põhinesid maksudistsipliinil ja töötajate arvul. Mulle ei ole eriti silma jäänud toetusi, mida jagataks kriisiajal innovatsioonile, mis võiks taastumist kiirendada.

Pilvre: Miks on Eestis nii üksmeelselt nõus oldud ka isikuandmete kaitse ja üksikisiku vabadustega vastuolus olevate lahendustega?

Vihalemm: Meenub üks uuring, kus võrreldi Euroopa riikide elanike suhtumist avalikus ruumis suitsetamise keelamise kohta. Riigid, kus inimesed vähe protestisid, paistsid silma individualistliku käitumise strateegiatega: kas n-ö pandi tuima, s.t reegleid ignoreeriti (olen näinud suitsetamist otse keelava sildi all) või oldi loomingulised, et neist mööda nihverdada (baarid ja kohvikud). Siin võib olla samasugune efekt. Nihverdavaid loomingulisi käitumisstrateegiaid oli palju näha maskikohustuse ajal: näiteks bussijuhile piletit näidates kanti maski, istekohale jõudes võeti ära, kusjuures kaasreisijad üksteisele märkusi ei teinud. Selline käitumismuster võib mõjutada ka n-ö digitaliseeritud tegevusvaldkondi – loodetakse, et küll kuidagi saadakse ikka hakkama.

Pilvre: Väga palju pakutakse digitaalseid lahendusi, alates Hoia rakendusest kuni nüüd vaktsineerimisega seotud digitaalsete tõenditeni. Kas digitaalsed lahendused laiendavad ametkondade võimukasutust ja kontrolli? Kohati tundub, et kui näiteks haigete ja tervete või vaktsineeritute eristamise lahendus on digitaalne, siis on ta kuidagi äge ja aktsepteeritav ega piira üksikisiku vabadusi või õigust privaatsusele.

Vihalemm: Andmete kasutamise, sh inimeste profileerimise piirid ja eetika on alles kujunemisjärgus ja neid debatte tuleb pidada. Kuna vaktsineerimisega seotud võimalikud õigused ja piirangud võivad muuta andmete profileerimise küsimuse inimestele argiselt tajutavamaks, siis on see hea prototüüp või näidisteema, kus saab teha ka kodanikuteadust, kaasata inimesi rohkem aruteludesse, kuidas nemad näevad valikuid mugavuse, turvalisuse ja privaatsuse vahel.

Selg: Nõuab suurt usaldust, et selliseid lahendusi aktsepteeritaks. Eestis ja Euroopas laiemalt sellist usaldust ei ole. Usaldus tekib käitumuslikult, mitte kuidagi läbi rääkides. See poolkriminaalne viis, kuidas praegune Eesti valitsus moodustati keset kriisi, ei tekita usaldust isegi nende seas, kes rõõmustasid, et vähemalt väikese vastiku natsiriigi kuvandist saame äkki üle. Seesama vulgaarliberalism, millest rääkisin, ja mida on praegu hea opositsioonil ning professionaalsetel kõigevastastel (nt SAPTK) võimendada, mõistab ju riiki esmajoones ülevalt alla omavolitsejana, kelle eest saab end kaitsta ainult põhiõiguste ja -vabaduste abil. See mõttelaad, et võim võiks kuidagi panustada inimese vabadusse, või ka vastupidi, et ilma vabaduseta pole mõtet võimust rääkida – arutelud, mis vähemalt paar põlve on juba poliitilises filosoofias läbi mängitud –, on praegu tagaplaanil. Peavoolu poliitilises mõtlemises – vähemalt, mis puudutab praktikat – oleme kusagil XVII sajandi lõpus, Thomas Hobbesi juures. Jällegi, läbipaistvus, mis on üks liberalismi ideaale hilisemas arengus pärast Hobbesi, ja sellest tulenev usaldus on paradoksaalsel kombel olnud praeguse kriisi ajal eriti esiplaanil hoopis mõnes Aasia riigis nagu Lõuna-Korea ja eriti Taiwan. Euroopa lonkab siin kõiki jalgu. Tahaks öelda, et mis lonkab, see käib, aga Euroopa on ikka häbiväärselt kehvasti hakkama saanud, arvestades tema ressursse, Ameerika Ühendriikidest rääkimata.

Pilvre: Peeter Selg, oled mõni aasta tagasi iseloomustanud Euroopat ja ka Eestit tabanud migratsioonikriisi kui nurjatut probleemi, mille olemust on keeruline lõplikult defineerida ja seetõttu pole ka lahendusi. Kas koroonakriisi saab iseloomustada kui nurjatut probleemi ja kui, siis mis mõttes?

Selg: Koroonakriisi on erialases kirjanduses tõepoolest juba üsna laialdaselt iseloomustatud nurjatu probleemina, eriti 2020. aasta teise poole ja 2021. aasta teadusartiklites. Oleme kolleegidega seda samuti nurjatu probleemina käsitlenud (muuhulgas kaitseb augustis sel teemal doktoritöö minu juhendatav doktorant Benjamin Klasche Tallinna ülikooli riigiteaduste erialal). Alguspunktina on palju rõhutatud sedasama, mis on osalt ajendanud ka praegust intervjuud – tõdemus, et koroonakriis ei ole ainult viroloogiline ega epidemioloogiline kriis, vaid läbi on põimunud mitu kriisi, mida ei ole võimalik lahendada ekspertiisi põhjal.

Jah, see kõlab paradoksaalselt ja terve mõistuse vastaselt, aga nurjatud probleemid kerkivad esile siis, kui ekspertiis saab otsa ja tuleks nii probleemi määratluse kui ka võimalike lahenduskatsete osas läheneda n-ö ekspertiisiüleselt. Sisuliselt tähendab see seda, et spetsialistid-eksperdid ei peaks probleemi määratlema ega lahendusi välja pakkuma oma vaatenurgast, vaid tegema seda just kõigi või teise vaatenurgast. Seda ei saavutata ka nii, et liidetakse kokku eri vaatepunktid ja saadakse tervikpilt, mida siis käsitlema hakatakse, vaid see peaks sündima vaatepunktide reaalses dialoogis – õigemini polüloogis. See tähendabki sisulist koostööd, kus vaatepunktid kujunevad reaalses suhtes teiste vaatepunktidega ning ka arenevad pidevalt dünaamiliselt.

Konkreetsemalt võiks nimetada järgmiseid kriise. Esiteks, määratledes koroonakriisi meditsiinilise probleemina (vaktsiini leidmine ja haiguse välja juurimine) ja viroloogilise probleemina (haiguse levik ja selle pidurdamine) ei saa ignoreerida majanduslikke probleeme – tohutut majanduslikku hinda, mis võib kaasneda teatud viroloogiliste ja meditsiiniliste meetmetega –, samuti seniste kolmandast maailmast tuleval üliodaval tööjõul põhinevate majandusmudelite kestlikkust. See viimane on omakorda seotud üleilmsete ühiskonnaprobleemidega: ebavõrdsuse tohutu kasv nii eri ühiskonnakihtides kui ka piirkondades. Mitmed vaesed, aga väga rahvarohked piirkonnad saavad ühiskonna avamiseks piisavalt vaktsineeritud hinnanguliselt võib-olla alles 2024. aastal, kui ei muutu praegune vaktsineerimise suundumus, kus üleilmne ja ülirikas põhjapoolkera võib endale vaktsiine taskukohaselt varuda kas või aastateks ette, sellal kui üleilmses lõunas on see meile taskukohane hind hirmkallis ja seda ei kata ka tervisekindlustus.

Ometi on selline patendimajanduse taktika ju rumal ka üleilmse põhja vaatenurgast – isegi kitsalt omakasu seisukohast –, sest kaua ei saa põhi ka ise majanduslikult toimida, kui suuremat osa maailma rahvastikku kätkevad piirkonnad on veel aastateks põlvili. Loomulikult on see juba tekitanud ka poliitilisi probleeme: nii geopoliitiline võidujooks vaktsiinide tarnete tagamisel, sisepoliitiline võimuvõitlus koroonaprobleemi tähtsustamise ja alatähtsustamise vahel, teatud poliitiliste jõudude profiit valeinfo levimise pealt jne – fenomen, mis Eestis on ju 2021. aastal esindatud lausa parlamendiliikmete tasandil, ning samuti USA eelmise presidendi näol umbes kolme-nelja esimese kriisikuu jooksul läinud aastal.

Siin on ka kommunikatiivse ja tunnetusliku autoriteedi probleem: vandenõuteooriate vohamine ei ole seotud ainult ühismeedia idiokraatia ega inimeste lollusega, vaid autoriteedi positsioonil olevate ekspertide vastandlike ja segaste sõnumitega. Autoriteedile vastandumine pakub sobiva pinnase teatud identiteedi loomiseks, seda enam, et sisse sõidab omakorda vaimse tervise probleem – väga paljud inimesed on koroona tingimustes suurte vaimse tervise probleemide käes, mis on otseselt seotud töökoha või oma ettevõtte kaotusega, samuti sotsiaalsete kontaktide kadumisega. See kõik loob pinnase teaduse tunnetusliku autoriteedi kadumiseks ja selle asendamiseks eluülikooli ja iseguugeldamise tarkusega, mida omakorda võimendavad mitmed inimesed, kellel on ju ka vahetu kasu mängus: Eestis on kümneid tuhandeid „oma peaga mõtlevaid“ inimesi, kes kuulavad meditsiiniküsimustes pigem Paljast Porgandit ja ühiskonnaküsimustes Varro Vooglaidu kui kedagi, kel on neil teemadel ette näidata midagi rohkemat kui eluülikooli diplom.

See tühimik, mis identiteedis tekib, vajab sellises ärevuses kiiresti täitmist – ja ilmutus ning lihtsad vastandused sobivad suurepäraselt. Peale selle on koroonakriis haridusprobleem: haridus on paljuski läinud ooteseisu ja on tõsiseid kahtlusi, kas see on jätkusuutlik. Kui tahta jätkata, siis muidugi ei saa mainimata jätta ökoloogilist kriisi: pandeemiad on tulnud, et jääda, arvestades inimkonna kontrollimatut ekspansiooni meie planeedil … Kriis on osalt ka juriidiline ja seotud inimõigustega, põhivabaduste legitiimsete piirangutega jne – seda on uuritud juba ka Eestis.

Toonitame veel, et neid kriise ei saa käsitleda kui eraldiseisvaid osiseid igaühele oma lahendusega. Nende kriiside „olemus“ (kindlasti jutumärkides, sest absoluutsusest ei saa siin rääkida) kujuneb just vastastiksuhetes teiste kriisidega: neid võib käsitleda eraldi, aga mitte kui eraldiseisvaid, kui laenata Norbert Eliase üht viljakat kujundit. See tähendab, et pakkudes elegantset lahendust ühele kriisile, on paratamatu, et muudetakse teiste kriiside „olemust“. Sagedased on bumerangiefektid: paned ühiskonna kinni, tekitab see millalgi kaose ja kontrollimatuse; hoiad ühiskonna avatuna, tekib mingil hetkel vajadus ta veel jõhkramalt kinni keerata.

Pilvre: Valitsus rakendas koroonakriisi alguses tööle teadusnõukoja, mille koosseis on vastavalt algsele eesmärgile siiani epidemioloogiline ja kitsas ning mis on järgmisel hooajal valmis lahendama uue haiguspuhanguga kaasnevat tervisekriisi. Teadusnõukogus on küll psühholoog Andero Uusberg, aga tema hääl avalikkuses väga ei kõla: ajakirjanike küsimustele vastavad viroloogid, epidemioloogid ja reoveeuurijad. Kas valitsusel oleks aeg teadusnõukoja koosseis ja talle pandud ülesanded üle vaadata ning vahest neid ülesandeid laiendada?

Selg: Pandeemiate laadi üleilmsed kriisid on tulnud, et jääda. Need kriisid ei hakka kunagi olema puhtalt reaalteaduste haldusalas. Selles mõttes tasub muidugi haaret laiendada. Eraldi küsimus on, kas teadusnõukoda jääbki selle konkreetse kriisi käsitlemise kojaks või on tal püsivalt koht valitsuse institutsioonina. Mina soovitaksin muidugi viimast.

Pilvre: Eesti puhul on kõnekas, et teadusnõukoda koostati nii kitsas ja loodusteaduslik. Kui 2020. kevadel ehk oligi selline vajadus, siis nüüd on olukord muutunud. Miks on Eestis ühiskonnateadlasi koroonakriisi olemuse mõtestamisse ja lahendamisse seni nii vähe kaasatud?

Selg: Miks-küsimus on iseenesest lihtne: ühiskonnateadused on traditsiooniliselt põlu all, sest need ei paku n-ö terve mõistuse põhiseid lahendusi, mis valimiskasti-keskses tunnetuses on oma laialt dokumenteeritud viletsuses siiski kõigutamatu autoriteet, millega poliitikud peavad arvestama.

Ajakirjanikud sekundeerivad neile selles osas üsna spontaansel ja teadvustamatul moel. Vürtsi lisab alternatiivsete faktidega alternatiivmeedia mõjuvõimu kasv. Põnev on nendes kanalites see, et seal ei tegeleta tihti isegi enam propagandaga, vaid valetatakse täiesti süüdimatult. Selles mõttes on see seal esinejatele isegi vabam keskkond kui ühismeedia (esinejate ring on muidugi eksklusiivne), sest faktikontrolli ei teostata.

Selles valguses on teadusel üksjagu raske oma rohmaka ja aeglase arvamuskujundamise masinavärgiga, mis ei paku elegantseid lahendusi ja veel tagatipuks tunnistab oma vigugi. Vastasena astub ette „terve mõistus“. Teadusel üldiselt, aga ühiskonnateadustel veidi kitsamalt, on terve mõistusega põhimõtteliselt keeruline suhe. Ühiskonnateadus näeb ju enamvähem Émile Durkheimist alates „terves mõistuses“ või „spontaanses sotsioloogias“ (Bourdieuʼ termin) probleemi ja tunnetuslik distantseerumine sellest on esmane samm uurimisobjekti mõtestamisel. Nii nagu füüsik ei saa võtta oma uurimisprobleemi tervemõistuslikust ja sageli animistlikust maailmapildist lähtuvalt, ei saa ka sotsiaalteadlane lasta „spontaansel sotsioloogial“ endale dikteerida. Samal ajal on kõigil „terve mõistusega“ kodanikel oma arusaam sellest, kuidas asjad „tegelikult on“, mis puudutab ühiskonda ja poliitikat. Kes on vähegi kokku puutunud natuke liiga nokastanud onuga pühadeaegses pidulauas – või mõne etableerunud professoriga, kes juba aastakümneid ei viitsi uusi „allakäinud“ teoseid lugeda –, see teab, kuidas kõik maailma asjad ära seletatakse ja loetakse veel sõnad peale, et selle asemel, et ajada siin oma „lumehelbekese juttu“ mingitest lahendamatutest probleemidest, tuleks „silmad lahti hoida“ ja „mõelda oma peaga“.

See ei ole olnud niimoodi reaalteaduste puhul, aga nüüd, kus maailm on hiirekliki kaugusel, on „oma peaga mõtlemine“ kõigile kättesaadav. Ühismeedia suurim saavutus viimastel aastatel on see, et nüüd teavad füüsikud, arstiteadlased, keemikud, klimatoloogid, bioloogid ja muud reaalteadlased, mis tunne on olla sotsiaalteadlane. Lääne ühiskonnateadlased on juba mitu põlve – meil Eestis ka juba vähemalt põlvkonna jagu – harjunud, et igal kodanikul on oma arvamus selle kohta, kuidas nad peavad oma tööd tegema ja mis nende jutust pädeb, kui üldse midagi. Aga nüüd, kus lamemaalased, vaktsiinivastased, koroonavandenõuteoreetikud ja muud iseguugeldajad on tähtsaima tõe allika ehk oma arvamuse pühitsenud otsustavaks majakaks teadmiste tormisel merel, peab ka iga füüsik ja arstiteadlane harjuma sellega, et nende erialast juttu kuuldes mõni „positiivsest energiast“ teadmisi ja tervist ammutav – ja seejuures lausa täislausetes kirjutav – kodanik kutsub raevukalt üles selliste lollustega mitte leppima.

Reaalteadlased on selles olukorras esialgu kole nõutud, isegi haprad ja heitunud – pole ju sajandeid olnud tarvis sellise jamaga silmitsi seista. Siin julgengi eelkõige soovitada otsida moraalset tuge vanematelt olijatelt, kes on kogu karjääri jooksul pidanud silmitsi seisma „positiivse energiaga“. Ühiskonnateadlased ja humanitaarid on elanud selles normaalsuses juba aastakümneid enne ühismeedia teket. Nad oskavad kindlasti teile, kallid reaalteadlased, anda nõu ning jagada elukogemust, isegi tröösti. Vastutasuks ootame muidugi õige vähe: ärge olge siis „kõvade“ teadlastena nii „positiivsest energiast“ laetud nagu vanasti, kui hindate ühiskonnateadlaste tööd. „Kõva teadus“ ei pea ilmtingimata tähendama „kõva pead“ alternatiivide suhtes. Võib-olla on see kokkuvõttes positiivne areng, sest mäletan, kuidas veel aasta enne koroonakriisi üks vägagi lugupeetud ökoloog üleolevalt teatas, et nemad vähemalt mõõdavad midagi, sellal kui need ühiskonnateadlased tegelevad mingisuguse täiesti arusaamatu asjaga. Proportsionaalne vastus olnuks ju, et sellal kui teie mõõdate midagi, uurime meie seda, miks teie kliimakriisi puudutavad mõõtmistulemused otsustajatel juba 50 aastat mööda külgi maha voolavad. Aga nüüd, koroonaaegsel või -järgsel ajastul pole äkki enam nendeks kemplusteks tarvidust, kuna tunnetusliku autoriteedi kriis puudutab meid kõiki aina võrdsemalt.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht