Kui „kastanid“ õitsevad – hobukastanite lugu

Hiljuti leiti üllatusmuna Tallinnast: arheoloogiliste väljakaevamiste käigus tuli välja kolm hobukastani seemet, mis peaksid suure tõenäosusega olema pärit XV sajandist.

HELDUR SANDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Euroopa ühe omapärasema kasvatamise ajalooga on hobukastanite (Hippocastanaceae) sugukonda kuuluv harilik hobukastan (Aesculus hippocastanum). Hobukastanid on suvehaljad puud vastakult asetsevate hõlmiste liitlehtedega, õied asuvad suurtes püstjates pööristes, vili on kupar ühe kuni kolme suure pähklikujulise seemnega. Rahvasuus on hobukastanid tuntud kui „kastanid“, aga meil külmahell ja harva kasvav Lõuna-Euroopast pärit harilik kastan (Castanea sativa), mis on tuntud oma söödavate viljade poolest, kuulub hoopis pöögiliste (Fagaceae) sugukonda.

Hobukastanite perekonda on võetud 18 liiki ja viis hübriidi,1 põhiliselt on need looduslikult levinud Põhja-Ameerikas, üksikult Euroopas ja Ida-Aasias – Indias, Hiinas ja nende naabermaades ning Jaapanis. Need olid tuntud kui india (A. indica), hiina (A. chinensis) ja jaapani (A. turbinata) hobukastan, praeguseks on tänu Hiina botaanikutele seal kandis märksa enam liike eristatud. Liigid annavad ka hübriide, teada on ilusorte, mis erinevad lehtede värvuselt ja muudelt tunnustelt. Eestiski on hariliku hobukastani kõrval teisi kasvatatud, näiteks Tartu ülikooli botaanikaaias on 1821. aastast Põhja-Ameerikast pärit väikeseõieline hobukastan.

Umbes 160 aastat tagasi olid olemas juba ka Põhja-Ameerika päritolu kaks liiki – kollane (Carl Linnél Aesculus floribus octandris) ja sile hobukastan, kaks Paawi hobukastani teisendit ja kolm hübriidi – karoliina, värd- ja marylandi hobukastan, lisaks veel hariliku ja Paawi hobukastani hübriid – punane hobukastan.2 Neid ongi kasvatatud aedades ja parkides, paarikümne aasta eest leidus Tallinnas neli liiki hobukastaneid, lisaks hariliku hobukastani kolm ilusorti, valgekirjute lehtedega „Albovariegata“ Hirvepargis ja helekollaste lehtega „Memmingeri“ ning täidisõieline „Plena“ Tammsaare pargis, lisaks veel rippuvate okstega „Pendula“.3 Praegugi kasvab punane hobukastan Russalka läheduses, viis siledat hobukastanit Kadriorus ja värd-hobukastan Hirvepargis ja Harjumäe nõlval Kiek in de Köki vastas. 2013. aasta seisuga kasvavad punane ja kolm siledat hobukastanit, kolm värd-hobukastanit, üks selle teisend var. purpurascens, ilmselt jaapani hobukastan ja viis nende ilusorti Tallinna botaanikaaias.4

Harilikku hobukastanit kasvatakse rohkem kultuuris Euroopas, palju ka Põhja-Ameerikas, harva Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Jaapanis, Austraalia idarannikul jm. Põhjapoolseim kasvatamise koht on Norras 68º põhjalaiuskraadil ja ilmselt on see võimalik tänu Golfi hoovusele. Soomes kasvatatakse teda Põhjalahe kirdetipus 60º põhjalaiuskraadil, lõuna pool leidub hobukastanit Uus-Meremaa Lõunasaarel 46º lõunalaiuskaardil.5

Kus on hariliku hobukastani kodu

Tallinn on oma mereäärse asukoha ja linnakliimaga suurim hariliku hobukastani kasvupaik Eestis. Harilik hobukastan on Kunstihoone ees.

Taavet Kirja

Hariliku hobukastani kodumaa ja sissetoomise kohta on kohati erinevaid andmeid.6 XVI sajandil peeti hobukastanite kodumaaks Egiptust. Carl Linné kirjutab oma taimemaailma muutvas 1753. aasta raamatus hariliku hobukastani kohta: „Kasvatatakse enam Aasia põhjapoolsetes maades ja Euroopas alates 1550“ („Habitat in Asia sptentrionaliore, unde in Europam 1550.“). Esimesena leidis hobukastani loodusest inglise geoloog John Hawkins oma reisidel Kreekas Pindose mäeahelikus aastail 1795–1798. Kuid teated reisidest vajusid teadmatusse ja 1850. aastate teisel poolel tekkis arvamus, et hariliku hobukastani looduslik kodu on India ja Himaalaja. Praegu peetakse siiski tema kodumaaks Balkani poolsaart.

Esimesed hobukastanid istutas arst ja botaanik Luca Ghini 1543. või 1544. aastal Itaalias Firenze teise vürsti Cosimo I deʼ Medici ajal rajatud Pisa ülikooli botaanikaaeda, millel oli oma 600 liigiga kõrge reputatsioon. Taimed korjas Ghini koos üliõpilastega Põhja-Itaaliast.

Teisalt on hobukastanite sissetoomine ja kasvatamine seotud 1550. aastatel piirkonnas ülemvõimu saanud Osmani impeeriumi poliitilise ja majandusliku keskusega İstanbulis, kus paiknesid ka diplomaatilised esindused. Esimesed teated pärinevad Willem Quackelbeenilt (1527–1561), kes oli İstanbulis Madalmaade kirjaniku, taimetundja ja ravimtaimede kasutaja (herbalisti) ning diplomaadi Ogier Ghiselin (Augier Ghislain) de Busbecqi (1522–1592) arst. De Busbecq oli laialdaste huvidega ja vahendas näiteks Austria keisri Ferdinand I ja Türgi sultani Süleyman II omavahelisi suhteid.

26. juulil 1557. aastal İstanbulist Prahasse arst Pier Andrea Mattiolile kirjutatud kirjas annab Quackelbeen teada, et puu, mis siin sageli leida, kannab teist nime „hobu“ (s.t hobu-kastan), seda kasutatakse hobuste ravis. Ühtlasi ilmneb, et puu ei olnud looduslikult İstanbulis ja selle ümbruses levinud. Oma 1557. aasta 4. detsembri vastukirjas Prahast İstanbuli esitab Mattioli mitmesuguseid küsimusi tundmatu puu kohta ja palub saata seemneid. Pärast kirja saatmist informeerib Mattioli Itaalia tollast filosoofia ja loodusteaduste professorit Bologna ülikoolis Ulisse Aldrovandit Quackelbeeni leitud suurte, viieharuliste lehtedega puust, mille viljad ei sarnane kastanite omadega. Aldrovandi organiseeris aastail 1551 ja 1554 mitu taimekogumise ekspeditsiooni herbaariumi koostamiseks, samuti oli ta 1568. aastal Bologna ülikool botaanikaaia rajaja. 1562. aastal avaldas Mattioli esimese trükitud hobukastani pildi „Uues rohuraamatus“ (Neuw Kreütterbuch, 1563), mis hiljem tõlgiti ladina ja saksa keelde. XVI sajandi kultuurtaimede botaaniku Charles de lʼÉcluseʼi (Carolus Clusius 1526–1609) andmeil toodi harilik hobukastan Põhja-Kreekast Viini 1575. aastal.

Seega introdutseeriti hobukastaneid XVI sajandil Kesk- ja Lõuna-Euroopas mitmele poole. Hoolimata andmete erinevusest võis teda leiduda nii Firenze kuulsates eraaedades kui ka Pisa, Padova ja Bologna botaanikaaias, Viinis ja Prahas.

Aga kuidas Tallinnas?

Hiljuti tuli üllatus välja hoopis tollal vähetuntud Põhja-Euroopa linnast Revalist.7 Kalamaja linnajaos Jahu ja Väike-Patarei tänava piirkonnas avastati prügi ladestuskoht, kust arheoloogiliste uuringute lõpuks oli kogutud enam kui 30 000 väga mitmekesist leidu, võimalik et isegi 40 000. Hinnanguliselt 80–90% leidudest pärineb XV sajandist, leitud müntide järgi otsustades lõppes suurem prahivedu pärast 1485. aastat. Leidude seas on ka esemeid, mis on dateeritud XVI ja XVII sajandisse, kuid nähtub, et pärast 1500. aastat toodi prügi sinna episoodiliselt. Taimejäänuste seas leiti kolm hobukastani seemet, mis peaksid suure tõenäosusega olema XV sajandi II poolest. Ju võib see praht pärineda vanalinnas paiknenud Püha Miikaeli tsistertslaste nunnakloostrist, kuna nunnadel olid laialdased sidemed kogu Euroopas. Aga samuti XV sajandi algusest tegutsenud Raeapteegist ja muidugi rikaste linnakodanike kodudest. Kuid Euroopa hobukastanite introduktsioonist ei nähtu, et neid oleks Tallinna sisse toodud juba XV sajandil, sest see eeldaks kaubandussidemeid İstanbuliga. Kirikuõpetaja ja krooniku Balthasar Russowi (1536–1600) keerukal ajastul on samuti hobukastanite sissetoomine kahtlane, sellest puuduvad ka kirjalikud teated.

Kollaste õitega värd-hobukastan Harjumäe nõlval Kiek in de Köki vastas.

Taavet Kirja

Küll on teada, et Tallinna vanades ürikutes kõneldakse ühest vanast hobukastanist, mis XVII sajandil oli kasvanud kunagise nunnakloostri kalmistul. See olevat istutatud juba enne 1630. aastat,8 seega kloostri tegutsemise ajal. Arvestades hobukastanite suurt haruldust võidi see istutada kellegi tähtsa isiku hauale. XVIII sajandi esimesel veerandil esines harilik hobukastan Tallinnas praegusel Kadrioru pargi maa-alal olnud von Drentelni suvemõisas. Kui Peeter I 1714. aastal endise raeliikme Hermann von Drentelni leselt Elisabethilt (snd Buchau) 1400 rubla eest9 suvemõisa omandas, oli selle juures pargis „kallitest väljamaa puudest“ 12 hobukastanit.10 Puude istutaja oli arvatavasti von Drenteln, kes oli 1662. aastast Tallinna rae ülemsekretärile Heinrich Fonnele (aadeldatuna Rosen­kron) kuulunud krundi hilisem omanik. Puud olid kasvatatud siinsest seemnest või toodud Hermann von Drentelni isa, Tallinna kaupmehe, raehärra ja bürgermeistri Thomas von Drentelni 1633. aastal rajatud kaubandus­firma poolt.

XVIII sajandi esimesel poolel toodigi hobukastaneid kõige rohkem Tallinna Kadrioru parki.11 Esimene selline teade on 1720. aasta aprillist, mil Lübeckist laevaga Tallinna toodud hobukastanitest istutati Kadriorgu 40 puud, ülejäänud saadeti postihobusega Peterburi. 1731. aastal kasvas 52 hobukastanit pargi Ülemises aias ja 433 puud nn Kastaniaias. XVIII sajandil lõpul loeti hobukastan meil talvedele vastupidavaks puuliigiks, mida kasvatati üsna palju, puud kasvasid ka kõrgeks.

Tallinn ongi oma mereäärse asukoha ja linnakliimaga12 suurim hariliku hobukastani kasvupaik Eestis. Suured istutustööd toimusid XIX sajandi teisel poolel, kui neist rajati Toompea tänava puiestee ja Toompuiestee ning istutati mujalegi. Kahes vanas linnajaos – Kalamajas ja Kadri­orus – kasvas 1980. aastatel 9305 puud (neist viljapuid 2200), hobukastaneid 692, olles seega levinuim võõramaine ilupuu meie looduslike arukaskede (817 puud) järel ja võrdväärne kodumaise harilike saartega (692 puud).13 Praeguseks on hobukastanid linnas küll taandunud ja võtnud pärnade järel teise koha.

Eestis oli harilik hobukastan võõramaiste puude eluvormide seas aastatel 1952–1973 toimunud inventeerimise põhjal lehtpuudest ja põõsastest viiendal kohal hariliku sireli, suure läätspuu, hariliku ebajasmiini ja hariliku pihl­enela järel. Teda leiti 596 kasvupaigas 1607st.

Aastakümme hiljem (1983–1989) oli hobukastan isegi neljandal kohal pihl­enela ees. Ühtlasi ilmnes, et suurem leidumus oli Lääne-Eestis, sealses 313 pargis ja aias leidus hobukastanit 198s (63,3 %), Ida-Eesti 675 registreerimiskohas 218 (32,3 %). Kokku oli uurimisobjekte 988.14

Hobukastani kasvatamise iseärasused

Ammust ajast on teada, et hobukastanid reageerivad meie kliimale erinevalt, sobivam on see liik rohkem Lääne-Eestile. Selgelt on seda mõistnud juba kodu- ja võõramaiste metsapuude kasvataja ja katsetaja, Sangaste krahv Friedrich Georg Magnus Berg, kes on kirjutanud, et ranniku poole on pakane pehmem, õhuniiskus suurem ja ka lumesadu rikkalikum kui riigi sisemuses, mistõttu kasvavad paljud puuliigid, mis sisemaal ei õitse.

XX sajandil ilmnesid Kesk-Euroopas kliima- ja muudelgi põhjustel hariliku hobukastani lehtedel kahjustused, mida põhjustab 5 mm liblikas nimega hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella).15 Eestisse jõudis see kahjur, kelle päritolu kohta on mitu arvamust, 2007. aastal. Kreekast kogutud vanimate hobukastanite lehtede herbaareksemplaridelt on leitud hobukastani-keerukoi kaevandeid 1879. aastast, teaduslikult kirjeldati liblikas alles 1986. aastal ja perekonna teised liigid elavad hoopis Ameerikas, Ladina-Ameerikas ning Ida- ja Kagu-Aasias.

Liblika levikuala laienemise üheks põhjuseks peetakse asjaolu, et hobukastani Balkani poolsaare kasvupaigad on inimtegevuste tõttu teedega rikutud, mis on mõjutanud kahjuri käitumist ja soodustanud levikut. Siiski on ka teada, et ligi 90% neist koidest hukkub talve­külmade tõttu.

1 The Plant List. A working list of all plant species. http://www.theplantlist.com/browse/A/Sapindaceae/Aesculus

2 H. A. Dietrich, Acclimatisationsversuche im Norden, als Beitrag zur Landschaftsgärtnerei. – Mitt. der Kaiserlichen freien ökonomischen gesellschaft zu St. Peterburg 1854, 1, 49–64; 22, 181–215.

H. A. Dietrich, Alphabetisch Geordnetes Verzeichniß der Zierbäume und Sträucher Welche in der Gärte der Provinz Ehstland etc. – Mitt. über die Wirksamkeit der Ehstländischen Gartenbau-Vereins zu Reval. Reval, 1865 2, 12–35.

J. Klinge, Die Holzgewächse von Est-, Liv- und Curland. Dorpat, Verlag von C. Mattiesen 1883.

3 Heldur Sander, Tallinna silmapaistvamad puud ja nende kaitse. – Eesti dendrofloora uuringud III. Infotrükk, Tallinn 1998.

Elo Luttsepp (toim.), Eesti pargid 1. Keskkonnaministeerium, Muinsuskaitseamet, Varrak Tallinn 2007, lk. 135-136.

4 Index Plantarum. Eluskollektsioonide nimekiri. Osa 1. Kloostrimetsas paikneva puittaimede kollektsiooni nimekiri. Seis: detsember 2013. Tallinna Botaanika­aed 2014.

5 Global Biodiversity Information Facility. Aesculus hippocastanum L. https://www.gbif.org/species/3189815

Andres Mathiesen, Dendroloogia. Akadeemilise Metsa­seltsi kirjastus, Tartu 1934.

6 Carl Linnaeus, Species Plantarum. 1753 Vol. 1. https://www.biodiversitylibrary.org/item/13829#page/356/mode/1up

Duane Isely, One Hundred and One Botanists. Iowa State University Press, Ames 1994.

H. Walter Lack 2000. Lilac and Horse Chestnut: Discovery and Rediscovery. – Curtis’s Botanical Magazine 2000 17(2).

Gordon Campbell, Garden History. A Very Short Introduction. Oxford University Press 2019.

https://en.wikipedia.org/wiki/Pietro_Andrea_Mattioli

7 Erki Russow, Keiti Randoja, Rivo Bernotas, Andres Tvauri, Riina Rammo, Monika Reppo, Jaana Ratas, Juhan Kreem, Lembi Lõugas, A late medieval treasure trove of Tallinn Salvage excavations of the 15th-century landfill between the Jahu and Väike-Patarei streets. Archaeological Fieldwork in Estonia 2018, Tallinn 2019.

8 Rudolf Kenkmaa, Gustav Vilbaste, Tallinna bastionid ja haljasalad. Tallinn, Eesti Raamat 1965.

9 Peter the Great House Museum. http://www.kadri­orupark.ee/park-eng/museums/peter-the-great-house-museum

10 Jüri Keevallik, Kadrioru kroonika 1718–1727. Artiklite kogumikus (koost. Inge Teder) „Eesti Riiklik Kunstimuuseum“. Tallinn 1977.

11 M. Lumiste, Lossi ja pargi rajamine. Kogumikus (koost. Heiki Tamm) „Kadriorg. Loss ja park“. Valgus, Tallinn 1988.

Jüri Kuuskemaa, Kadrioru kroonika 1727–1733. Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum. Kogude teatmik. Artiklid 1979. Eesti NSV Kunstimuuseum, Tallinn 1980.

12 Linnakliima huvilised saavad lugeda siit: Mait Sepp, Linnakliima ja -klimatoloogia. – Eesti Loodus, 2020, 6.

13 Heldur Sander, Jüri Elliku, Tallinna Kalamaja, Kadrioru ja Mustamäe linnajao maakasutus ning puittaimestik. – Preprint TBA–13. Bit, Tallinn 1991.

14 Heldur Sander, Jüri Elliku, U. Roht, Eesti parkide ja kollektsioonide levinumate võõrlehtpuude ja -põõsaste introduktsioonist ja metsistumisest. Uurimusi Eesti loodusteaduste ajaloost, Eesti Looduseuurijate seltsi aastaraamat, Tartu 2008, vol 85.

15 Raimond Kaev, Hobukastani-keerukoi (Cameraria ohridella) ning selle esinemine Tartus, Tallinnas ja Hiiumaal. Bakalaureusetöö. Eesti Maaülikool, 2017.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht