Evolutsioonibioloogiline pereelu

Suured pered ei ole tublid sellepärast, et nad on otsustanud palju lapsi saada. Nad on sellepärast palju lapsi saanud, et nad on tublid.

TUUL SEPP

Olles evolutsioonibioloogia kohta lugenud, selle üle mõelnud ja selles valdkonnas teadust teinud nüüd juba ligi 15 aastat, näen seda igal pool. Mitte ainult looduses, vaid ka ühiskonnaelus, inimestevahelistes suhetes ja konfliktides, majanduses ja spordis, muusikas ja kirjanduses. Paljud neist seostest tulenevad inimeste käitumisest, mis on loodusliku valiku kujundatud tunnus. Seda mõjutavad nii keskkond kui geenid, nagu enamikku muidki avalduvaid (fenotüübilisi) tunnuseid. Evolutsioonibioloogiliselt, meie geenide jaoks, on elu eesmärk ellu jääda ja järglasi saada. Me ei pea elama oma elu nii, nagu meie geenidele kasulik on, kuid me võiksime ära tunda olukorrad, kus meie käitumine juhindub geenide, mitte meie endi heaolust ning vastab seega rohkem meie esivanemate elukeskkonnale kui tänapäeva ühiskonnale.

Järgnevas loos olen kirjeldanud argiolukordi, mis on mind pannud mõtlema evolutsioonibioloogiale. Kõik need olukorrad on seotud mu pereeluga, mis on kõige käepärasem vahend evolutsioonibioloogiliste vaatluste tegemiseks. Seega lugege neid kui väljavõtteid evolutsioonibioloogi päevikust. Iga kord ei pruugi evolutsioonibioloogiline mõtlemine olla abiks elumurede ja -rõõmudega toimetulekul. Kõrvaltvaataja pilgu igapäevaelule annab selline vaatenurk aga kindlasti.

Kurna suuruse teooria

„Mind häirivad kampaaniad, kus kutsutakse kooliasju annetama paljulapselistele peredele,“ ütles mu õde, kellel on nagu minulgi neli last. „See, et inimesel on palju lapsi, ei tähenda ju automaatselt, et ta abi vajab. Mõni ühe lapsega pere või üksikvanem võib palju suuremas hädas olla.“

Evolutsioonibioloogia vaatenurgast on õel tuline õigus. Üldjuhul saavad looduses rohkem järglasi need isendid, kellel on rohkem ressursse ehk kes on võimelised selle pesakonna ka üles kasvatama.

Mis piirab looduses loomade võimet rohkem järglasi saada? Selleks on kaks peamist tegurit. Esiteks iseenda kvaliteet. Haige, vana või näljas (või ilma kaaslase ja suguvõsa toeta) loom ei suuda nii palju sigimisse investeerida. Teiseks piiravaks teguriks on keskkonna seisund – kui palju on sel aastal toitu? Kas on käepärast hea pesapaik? Halbadel aastatel jäävad pesakonnad väiksemaks, sest keskkonnast tulevad signaalid annavad märku sigimisele kulutatav energia tagavaraks hoida. Uuel aastal on ehk parem.

Looduslik valik võiks eelduste kohaselt soosida maksimaalset sigimist: evolutsioonibioloogia seisukohalt on ideaalne organism olend, kes alates sünnist hakkab paljunema maksimaalse kiirusega ning teeb seda kogu oma lõpmatu eluea vältel. Sellist olendit nimetatakse Darwini deemoniks, aga teda ei ole olemas. Kui leiduks loom, kes sigib Darwini deemoni moodi, oleks kogu maailm teda juba paksult täis.

Miks Darwini deemon pole võimalik? Seda selgitab mõttekäik, mida nimetatakse kurna suuruse teooriaks.1 Kurn on linnupesas olevate poegade arv, aga seda seletust saab kasutada ka laiemalt alates bakterist ja lõpetades inimesega.

Niisiis, kõik loomad, ka inimesed, saavad suurema „kurna“ tekitada juhul, kui oma seisund on piisavalt hea (mis sõltub loomulikult ka geneetilisest kvaliteedist) ning kui keskkonnatingimused seda soosivad. Kui üldiselt on loomadel pesakonna suuruse reguleerimise meetodid piiratud (mõned loomad kasutavad ka näiteks pesakonna reduktsiooni ehk vanemad ise tapavad halval aastal mõne poja ära), siis inimesel on selleks tänapäeval mugavad ja käepärased vahendid.

Liiga suur kurn ei olegi optimaalne, kuna raiskab ära ressursid, kuid järeltulev põlv võib jääda halva kvaliteediga või hoopis hukka saada. Ülemäära sigivate isendite geenid seega evolutsiooni jõel edasi ei sõua.

Nii võimegi eeldada, et pered, kus on otsustatud palju lapsi saada, on teinud teadliku valiku lähtuvalt kurna suuruse teooriast – suurema arvu järglasi võimaldab üles kasvatada vanemate hea kvaliteet ja keskkonna soosiv seisund. Riigi tugi suurtele peredele on sealjuures osa sellest soodsast keskkonnaseisundist. Seda ei tuleks vaadata kui riigi abi inimestele, kes on „kogemata“ suure lastekarja otsa sattunud, vaid vastupidi, eeldusi, keskkonnasignaale, millest lähtuvalt vanemad teevad otsuse oma „kurna“ suurendada. Peretoetus kolmandale lapsele on nagu rammus, seemneid ja putukaid täis niidulapp linnule. Väliskeskkonna tegur, mis mõjutab kurna optimaalset suurust.

Suured pered ei ole tublid sellepärast, et nad on otsustanud palju lapsi saada. Nad on sellepärast palju lapsi saanud, et nad on tublid. Kas näete vahet?

Võimalus oma sigimist reguleerida annab aga ka evolutsioonibioloogiliselt täiesti enneolematu valiku – loobuda sigimisest isegi äärmiselt kvaliteetsetel isenditel. Seega ei tasu eelnevat mõttekäiku mitte kuidagi lugeda kriitikana või halvustamisena inimeste suhtes, kes on laste saamisest loobunud või piirdunud ühe-kahega. Looduslik valik pole jõudnud veel rasestumisvastaseid vahendeid arvesse võtta ning lapsi mittesoovivate inimeste väga häid geene välja suretada.

Püüdes õhtuti oma nelja eri vanuses tegelast hallata (kas kõigil on kõhud täis?, homseks asjad koos?, unejutud, pesemised, puhtad riided …, kuidas on kell juba 11 saanud, nüüd jääb uni kõigil lühikeseks?) mõtlen sageli, et ilmselt on need inimesed langetanud iseenda vaimse tervise ja individuaalse heaolu seisukohalt hoopis targema valiku.

Kõike ei saa, tuleb teha valik – üks või teine. Investeering endasse või järeltulijatesse. Bioloogid nimetavad selliseid valikuid elukäigu lõiv­suheteks. Kalakajakad eelistavad vanemas eas investeerida iseenda tervisesse ning nende poegade kvaliteet võib seetõttu kehvemaks jääda.

Tuul Sepp

Kes võidab minu magamata öödest?

Beebi ärkab viimasel ajal umbes kümme korda öö jooksul. Ma siis rahustan ja toidan teda ning topin ta tagasi võre­voodisse. Ja püüan oma päevi magamatuse­udust hoolimata hoida nii tegusana, kui täiskohaga teadlasena töötamiseks vaja on.

Imiku tihedat öist ärkamist ja imetamist peetakse üldiselt adaptiivseks, see tähendab et talle kasulikuks.2 Tihedalt ärkavad beebid vajuvad harva nii sügavasse unne, mille korral tekib äkksurma oht. Tihe öine toitmine aitab ka rohkem piima tekitada.

Mõnes teadusartiklis on aga koguni väidetud, et ema öine sage äratamine ja imetamise nõudmine on lapse salakaval manipulatsioon, millega ta pikendab ema amenorröad (kui imeliselt kole sõna!) ehk aega, mil ema pole võimeline uuesti viljastuma.3 Nii on pesamuna kauem pesamuna ning talle jagub rohkem hoolt ja tähelepanu. See omakorda suurendab tema kohasust ehk võimalust suureks kasvada ja ise järglasi saada.

Kurtsin unepuudust ühele kolleegile ja ta jagas minuga oma kogemust: „Minu oma ei maganud kaks aastat. Seetõttu on ta ainuke laps.“

Hea töö, beebi. Hea töö.

Siinkohal on paslik korraks meelde tuletada evolutsiooni. Kõigepealt peab esinema varieeruvus valiku all olevas tunnuses. Praeguse näite puhul, osa imikuid peab magama sügavalt öö läbi, samal ajal kui teised iga tunni tagant ärkavad. Teiseks, see varieeruvus peab mõjutama tõenäosust ellu jääda, suureks kasvada ja ise lapsi saada. Eeldame, et sageli ärkavad lapsed saavad (või said meie evolutsioonilises lähiminevikus) selles osas eelise, sest nende emad ei olnud nii kiiresti uuesti viljakad. Sellisel juhul võib looduslik valik tõesti soosida kergemat und. Beebid ei pea mitte kuidagi teadlikult oma emasid „kiusama“. Piisab, kui loomupäraselt kergema unega laps on õige pisut kõrgema kohasusega.

Võib muidugi eeldada, et isegi kui selline eelis kunagi oli, siis tänapäeva maailmas see enam hästi paika ei pea. Üks asi on see, kui ema veidi hiljem uue lapse saab, nagu ilmselt kauem imetatud laste puhul oli enne rasestumisvastaseid vahendeid. Teine asi on aga see, kui kurnatud ema otsustab mitte kunagi enam lapsi saada (näide: minu kolleeg). Tänapäeva maailmas on selleks lihtsad vahendid. Nii võib eeldada, et kehvasti magavate imikute väiksem õdede-vendade arv vähendab kerget und põhjustavate geenivariantide osakaalu tulevastes beebipõlvkondades.

Manipulatsiooniteooria vastuväitena on toodud välja, et tihtipeale tuleb ema ärkveloleku piirile mõni sekund enne last ning imik virgub hoopis ema liigutuste või köhatuste peale. Teadvelolek ema ärkveloleku-une tsüklitest on ilmselt samuti beebile kasulik. Sünkroonis magamist võib näha kui midagi väga ilusat. On ju väga loogiline, et imiku tihedal öisel ärkamisel on mitu adaptiivset funktsiooni.

Mida mina endale siit lohutuseks kaasa võin võtta, on see, et tihe öine ärkamine on mu lapsele kasulik. Emast kaugel teises toas magamine ei sarnane sellega, mil viisil meie esivanemad oma lapsi hoidsid. See on evolutsiooniliselt täiesti uudne magamisviis nii emadele kui lastele.

Olgem siiski ausad. Kui mul oleks suurem korter ja igas toas juba praegu ei magaks mõni head und vajav kooli- või lasteaialaps, siis magaks ka see kõige väiksem igasugusest ürgsest ja imelisest ema-lapse suhtest hoolimata juba ammu teises toas.

Head-ööd-musi

Väikevennale unejutu lugemist lõpetades tegin talle põsele head-ööd-musi ja tema mulle ka. Igaõhtune magamaminekurituaal. Aga kas musitamine on kultuuriline või evolutsiooniline nähtus?

Musitamine võis tõepoolest alguse saada ema-lapse suhtest. Teatavaid analooge võib näha imetamisega, aga suurema tõenäosusega peetakse seda lapse suukaudse toitumise järglaseks. Kuna meie esivanemad ei saanud lastele poest osta püreesid ning ka nende majapidamises võis püree valmistamine keeruline olla, toideti beebisid tõenäoliselt nii, nagu teisedki imetajad (ja linnud) – närides toidu suus peeneks ja lükates selle (ehk ka keele abil) talle suhu.4

Hiljem võis lihtsalt väikelapse huultega puudutamine mõjuda talle rahustavalt – ema on siin, lootust on toidule.

Laste musitamine võiks seega olla vanem käitumisviis kui romantilised suudlused, mis võisid, aga ei pruukinud samast käitumisviisist välja kasvada. Kuna musitamine seostus ema-lapse vahelise lähedusega, võis see samasugust lähedustunnet tekitada ka võimaliku kaaslase vastu.

Suudlemise teel on kaaslase kohta võimalik saada keemilisi signaale, muu hulgas ka vastastikuse geneetilise sobivuse (või mittesobivuse) kohta.5 Seda oletust näib kinnitavat asjaolu, et uuringute kohaselt on naistele suudlemine olulisem. Naised peaksidki kaaslasevalikul olema valivamad ja kindlamad geneetilises sobivuses, kuna nad investeerivad järeltulijasse (vähemalt esialgu) rohkem.

„Las ma suudlen sind“ on seega tõlkes „lase ma maitsen su suure koe­sobivuskompleksi kohta käivaid lõhna- ja maitsesignaale, et aru saada meie geenide omavahelisest sobivusest“. Mida paremini su kaaslane „maitseb“, seda suurema tõenäosusega tulevad teil tugeva immuunsüsteemiga lapsed.

Romantilist suudlemist võib pidada ka pühendumise tunnuseks. Suudlusega vahetatakse miljoneid baktereid, mis tähendab, et see samm näitab valmidust end kaaslase nimel ohtu seada ja riski peale välja minna. Valmisolek oma tervisega riskida on omakorda aga tõestus suudleja hea immuunsüsteemi kohta.

Kuna suudlemine pole romantiliste tunnete väljendamise viis sugugi mitte kõigil inimkultuuridel,6 võib eeldada, et selle juured on ehk osaliselt kultuuris, mitte ainult evolutsioonis. Siiski on enamikus kultuurides sarnaseid käitumisviise, olgu selleks siis ninade kokku hõõrumine või teineteise nuusutamine. Sarnaseid käitumisviise on loomulikult ka teistel loomadel, nii imetajatel kui lindudel, nii romantiliste kui ka muidu heatahtlike tunnete-soovide väljendamiseks. Inimese lähimad sugulased bonobod suudlevad üksteist näiteks leppimise märgiks.

Seebikasõltuvus

Tütar jõudis täna hommikul paaripäevaselt reisilt tagasi meie suvekoju ja nüüd on nad vennaga koos terve päeva televiisori ees istunud ja seebikat vaadanud. Vanemat venda üksi suudan kergesti kontrollida, kuid kahe vastu kipun alla jääma. Homme tuleb vist kasutusele võtta klassikaline pedagoogiline nipp „pult on kadunud“.

Eks sai isegi lapsena seebikaid vaadatud, kuid tol ajal aitas pidurit peal hoida telekava – päevas sai vaadata ühe osa. Praegusel Netflixi ajastul on sellised piirid kadunud. Lootust annab vaid see, et linnakodus meil televiisorit ei ole – ehk võib need viimased maakodu päevad vabamaks lasta? Ometi tahaksin, et lapsed enne kooli algust veel maakodu õues askeldaksid, mitte toas ekraani taga ei istuks.

Netflix ja muud sellesarnased pro­grammid on loodud ära kasutama inimeste kalduvust jääda sarjade vaatamisest kergesti sõltuvusse. Ilmselgelt pole see enamikule ohtlik, kui sarjade vaatamine ei tule just eluks vajalike tegevuste arvelt nagu näiteks uni, söömine või luust ja lihast kaaslastega suhtlemine.

Me oleme sotsiaalsed, grupieluviisiga loomad. Meie aju on loodusliku valiku poolt programmeeritud olema huvitatud sellest, mis meid ümbritsevate inimestega toimub. Kui neil läheb hästi, tahame sellest õppida, et meilgi hästi läheks. Kui neil läheb halvasti, tahame sellest samuti teada, et nende vigu vältida. Huvi kaaslastega toimuva vastu on eluliselt ootuspärane.

Tuntud Ameerika evolutsiooniline psühholoog Satoshi Kanazawa selgitab suurt huvi väljamõeldud tegelaste vastu – olgu nendeks siis raamatutegelased, muinaslugude kangelased või telesarjatähed – meie aju kohastumusega praegusest teistsuguse keskkonnaga.7 Sellisega, kus ei olnud raamatuid ega televiisoreid, rääkimata Netflixist.

Meie aju ei ole võimeline vahet tegema meie päris kaaslastel ja väljamõeldud tegelastel. Ehk siis, meie aju peab Netflixi sarjade tegelasi oma sõpradeks. Nii on televiisori või arvuti ees istutud aeg meie aju arust hästi veedetud – oleme kaaslastest ümbritsetud ning kuuleme-näeme põnevat nende elust.

Nii peab minu laste aju tõepoolest teada saama, mis sarja „Jane the Virgin“8 järgmises osas sõpradest edasi saab. Ja osa jääb alati pooleli seal, kus midagi ohtlikku juhtub. Kuidas sa jätad sõbrad maha just siis, kui nendega midagi juhtuma hakkab?

Tütar vaatas üle mu õla mu kirjatööd ja ütles etteheitvalt: „Kõike ei pea analüüsima.“ Küllap tal on õigus. Samas lisab evolutsioonibioloogiline vaatenurk minu meelest nii paljudele teemadele hoopis teistsuguse vaatenurga. Samuti aitaks see paremini ennast kontrollida olukordades, kus oleme sattunud evolutsioonilisse lõksu, näiteks pidades sarjakangelasi oma sõpradeks.

Elukäigu lõivsuhted

Vahepeal on raske. Raske on keskööl teismelisele ütlema minna, et aeg on tuled kustutada ja magama jääda. Raske on öö jooksul viis korda ärgata, et veidi nohust imikut rahustada. Ja raske on kell kuus leppida, et nii, seekord me enam magama ei jää ja tuleb koos kööki minna varahommikust kohvi keetma, endal selg kange öisest sundpoosis imetamisest. Ees ootab päev, kuhu on plaanitud kohtumine doktorandiga tema töö edenemise arutamiseks, teadusartikli viimistlemine tähtajaga homme ning samuti homme kaitsmisele tuleva doktoritöö läbilugemine, kuna olen määratud kaitsmiskomisjoni liikmeks.

Selge on see, et lapsed võtavad ära aja ja energia, mille saaks pühendada iseendale. Magamisele. Korralikult toitumisele. Trennile, karjääri edendamisele, hobidele, puhkamisele. Kõike ei saa, tuleb teha valik – üks või teine. Investeering endasse või järeltulijatesse. Bioloogid nimetavad selliseid valikuid elukäigu lõivsuheteks.

Looduses on energia ja ressurss alati piiratud. Ei ole võimalik lõputult sigida ja igavesti elada – kas mäletate veel Darwini deemonit? Tavaliselt on loomadel kasutada kindel kogus ressursse – aega, energiat, ruumi – ning selle piires peavad nad langetama otsuseid. Milline ressursside paigutus tagab maksimaalse kohasuse, suurima geenide hulga jõudmise järgmistesse põlvkondadesse? See ei pruugi sugugi alati olla maksimaalne sigimine – nagu nägime kurna suuruse teooriast. Võib olla on kasulik hoopis investeerida endasse, et elada võimalikult kaua ja nii läbi teha võimalikult palju sigimishooaegu.

Elukäigu tunnuseid on palju rohkem kui poegade arv ja eluiga. Need on ka näiteks sünnikaal, kasvukiirus, suguküpsuse saavutamise iga ja kehasuurus, pesakondade arv aastas, ellujäämus eri vanuse- ja suurusklassides. Viimane on selgelt seotud investeeringuga iseendasse – keha korrashoidu, tervisesse.

Olen uurinud kalakajakate investeeringuid elukäigutunnustesse.9 Nende pikaealiste lindude puhul on selgelt eelistatud investeering oma tervisesse, isegi kui see tuleb vähenenud sigimisedukuse arvelt. Vanemad linnud saavad vähem lennuvõimelisi poegi. Nad paigutavad munadesse vähem vitamiine ja antioksüdante ja hoiavad need parem oma keha korrashoiuks. Vanemas eas ei kuluta nad ressursse ka kaunite, kaaslastele meeldivate, aga kulumisohtlike suurte valgete tiivalaikude tootmiseks.

Inimene saab elukäigu lõivsuhete kummi siiski korralikult venitada. Meie elus on ressursid vähem piiratud kui ühelgi teisel liigil – energiat jagub üleliiagi ning tänu tehnoloogilisele arengule on meil ka palju vaba aega. Ehk siis – me saame elada kaua ja saada ka päris palju ellu jäävaid järglasi. Kui me ainult tahame.

Oma neljandat last hommikul kell kuus toites ja samal ajal töömõtteid mõeldes, püüdes päeva-, nädala- ja kuukavasse mahutada aega ka trenniks ja bridžimänguks, tunnen siiski, et ka minu energial ja ajal on piir. Elukäigu lõivsuhted saavad mu lõpuks kätte.

1 David Lack, The Significance of Clutch-size. – Ibis 89 1947, 302–352.

2 James J. McKenna, Night waking among breastfeeding mothers and infants: Conflict, congruence or both? – Evolution, Medicine, and Public Health 1, 2014, 40–47.

3 David Haig, Troubled sleep: Night waking, breastfeeding and parent-offspring conflict. – Evolution, Medicine, and Public Health 1, 2014, 32–39.

4 Julia Bădescu, Pascale Sicotte, Aaron A. Sandel, Kelly J. Desruelle, Cassandra Curteanu, David P. Watts, Daniel W. Sellen, Premasticated food transfer by wild chimpanzee mothers with their infants: Effects of maternal parity, infant age and sex, and food properties. – Journal of Human Evolution 143, 2020, 102794.

5 Claus Wedekind, Thomas Seebeck, Florence Bettens, Alexander J. Paepke, MHC-dependent mate preferences in humans. – Proceedings of the Royal Society B, 1995, 1260245–249.

6 William R. Jankowiak, Shelly L. Volsche, Justin R. Garcia, Is the romantic-sexual kiss a near human universal? – American Anthropologist 2015, 117, 535–539.

7 Satoshi Kanazawa, Bowling with our imaginary friends. – Evolution and Human Behavior 2001, 23, 167–171.

8 Jennie Snyder Urman, „Jane the Virgin“. 2014–2019.

9 Janek Urvik, Kalev Rattiste, Mathieu Giraudeau, Monika Okuliarova, Peeter Hõrak, Tuul Sepp. Age-specific patterns of maternal investment in common gull egg yolk. – Biology Letters, 2018, 14, 20180346.

Janek Urvik, Richard Meitern, Kalev Rattiste, Lauri Saks, Peeter Hõrak, Tuul Sepp. Variation in the Markers of Nutritional and Oxidative State in a Long-Lived Seabird: Associations with Age and Longevity – Physiological and Biochemical Zoology, 2016, 89, 417−440.

Tuul Sepp, Kalev Rattiste, Lauri Saks, Richard Meitern, Ants Kaasik, Janek Urvik, Peeter Hõrak. A small badge of longevity: opposing survival selection on the size of white and black wing markings – Journal of Avian Biology, 2017, 48, 570−580.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht