Evolutsioonibioloogiline argielu

Mis seob optimismi esinemishirmu ja lahkuminemisärevusega? Kõiki neid saab seletada evolutsioonilisest vaatevinklist.

TUUL SEPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Septembrikuu Sirbist sai lugeda minu evolutsioonibioloogiast lähtuvaid mõttekäike pereelu teemal.1 Kuigi pereloomine ehk „bioloogiline kohasus“ on evolutsiooni seisukohalt kõige tähtsam teema üldse, annab loodusliku valiku toimimist näha ka argielu valdkondades, mis nii otseselt geenide edasiandmisega seotud ei ole. Siinkohal pakungi Sirbi lugejale veel ühe sissevaate evolutsioonibioloogilisse mõttemaailma. Selles väljavõttes evolutsioonibioloogi päevikust vaatlen olukordi ja tundeid, millega pea kõik kokku puutuvad: optimism ja pessimism, kohvijoomine, haigustest hoidumine, toiduvarumine, esinemishirm ning lahkuminekuärevus.

Optimismi ohtudest

Minu unelugemiseks oli suvel Randolph Nesse raamat „Hea põhjus end halvasti tunda“,2 kus ta otsib evolutsioonilisi seletusi vaimse tervise häiretele. Olen selle põhjal mõelnud palju tema selgitustele selle kohta, milleks on evolutsioon meile andnud pessimismi ja halva tuju.

Hea tuju ja entusiasm on vajalikud selleks, et uuega innukalt pihta hakata. Vastukaaluks on pessimism ja halb tuju märguandeks selle kohta, et aeg senine tegevus lõpetada ja edasi liikuda uute ülesannete või eesmärkide juurde. Nesse kasutab võrdlusena vaarikapõõsast: kui leiad uue rikkalikult marju täis põõsa, asud seda rõõmu ja innuga tühjaks korjama. Mida tühjemaks põõsas jääb, seda enam tuju langeb, kuni lõpuks annab halb tuju märku edasi liikuda.

Ka suuremates elulistes küsimustes – kellega koos olla, mida õppida, millist ametit pidada – peaksid hea ja halb tuju, optimism ja pessimism meile valikute juures juhiseks olema.

See kõik on tundub loogiline. Miks aga optimismi ja pessimismi tase inimesiti varieerub? Miks ühed on väga optimistlikud ja rõõmsameelsed, teised aga pessimistlikud? Ilmselt on kasulik eri keskkonnatingimustes olla kord üks, kord teine, kuid iseloomu paindlikkusel on piirid, ja nii on ka varieeruvus püsima jäänud.3 Või siis on tegemist sõltuvusega sagedusest – kui on palju optimiste, saavad eelise pessimistide geenid ja vastupidi.

Mina olen ilmselt see, keda võib nimetada lootusetuks optimistiks. Ma satun vaimustusse ja asun entusiastlikult tööle, ning kuna mu optimism ei hääbu, siis jätkan püsivalt sama asja kallal töötamist, kuni see valmis saab. Ehk siis – ma leian vaarikapõõsa, asun seda tühjaks korjama ja ei lõpeta enne, kui viimnegi mari korvis.

Lapsed, kes vanemate külge ei klammerdunud ja liiga julgelt uitama läksid, söödi ära, ja nende geene tänapäeva jõudnud pole.

Wikimedia Commons

„Kas sa muutusid Ameerikas elades nii optimistlikuks?“ küsis mu praegune teadusprojektipartner ja endine kursavend, kui jalutasime uut projekti arutades mööda võimalikke välitööalasid.

Ei, ilmselt olen sündinud sellisena. Iseloom on suuresti geenide poolt määratud. Kuigi keskkond ja kogemused seda kujundavad, siis minu järeldoktorantuuri kogemus läks vähemalt välitöödel pigem (tsiteerides üht tuntud välitööde spetsialistist bioloogi) „kannikate vahele“, nii et see minus küll erilist innukust uute projektide suhtes suurendada ei saanud.

On selge, et liigne pessimism takistab uuega alustamist – „niikuinii on need vaarikad ussitanud, mis ma üldse metsa minema hakkan?“. Näen seda praegu oma teismelise tütre peal. Tal on sageli nii kehv tuju, et ta ei taha midagi suuremat ja ennastarendavat ette võtta.

Mis on liigse optimismi ohud? Ma ei ole varem osanud seostada optimismi ja püsivust. Jah, ma teadsin, et mulle ei meeldi suured muutused. Kui ma millegagi harjunud olen, siis tahan, et see samamoodi edasi kestaks. Üleliigne optimism võib olla põhjuseks, miks ma iga põõsa korralikult tühjaks korjan ehk kõik alustatu tingimata lõpule viia tahan. Samal ajal võib see ka olla takistuseks allaandmisel ja vajalike muudatuste ettevõtmisel.

Kohv!

Kõik, kes on üritanud põimida väikeste lastega kodust elu aktiivse tööeluga, oskavad hinnata kohvi võlusid. Ka minu uni on viimasel aastal olnud väga katkendlik. Nii on kohv saanud mu töötegemise lahutamatuks kaaslaseks. Joon küll väga lahjat kohvi – sellist, mida prantslased nimetavad jus de chaussette ehk sokimahl –, aga see-eest õige mitu tassi päevas.

Kuidas kohv mõjub? Et sellest aru saada, peame jälgima ajurakkude tööd. Et mühinal töötada, on ajurakkudel vaja ainet nimega adenosiin trifosfaat – ATP. See aine annab ajurakkudes toimuvatele reaktsioonidele energiat. Kui ATPd reaktsioonides kasutatakse, laguneb see tükkideks, täpsemalt, adenosiiniks ja fosfaadiks. Meie ajurakkudes on retseptorid, mis saavad aru, kui adenosiini sisaldus ajus suurenema hakkab – see annab märku, et tuleb aeg maha võtta ja ATP varusid taastama hakata. Ehk siis – adenosiini seostumine ajurakkudes olevate retseptoritega teeb meid uniseks.

Ajurakkudes olevate adenosiini retseptoritega saavad seonduda ka ained nimega metüülksantiinid. Neid leidub kohvis, tees, šokolaadis ja kakaos ning tuntuim nende hulgast on kofeiin. Kui metüülksantiin adenosiin retseptoriga seostub, blokeerib see retseptori ja takistab adenosiini seostumist. Nii ei saagi me kätte signaali, et on aeg uniseks jääda ja ATP varusid taastama hakata. Keha muidugi saab ajapikku aru, et teda alt tõmmata üritatakse. Neil, kes kohvi regulaarselt ja palju joovad, tekivad ajju lisaretseptorid adenosiinile, nii et ajapikku suureneb unisena ärkvel püsimiseks vajaliku kohvi kogus.

Kofeiin tõstab kehas ka adrenaliini taset, mistõttu kohvijoomise tulemusena tõuseb pulss ja veri hakkab kiiremini ringi käima. Olen isegi oma hommikust kohvijoomist madala vererõhuga vabandanud. Kofeiin takistab ka heatuju­ainel dopamiinil meie rakkudesse tagasi imendumast, mistõttu kohvi juues kestab hea tuju kauem.

Metüülksantiinid on inimese toidulaual olnud väga kaua ning neid sisaldavaid jooke tarbitakse kõigis kultuurides. Mitmete teadusartiklite alusel võib mõõdukat kohvijoomist ettevaatlikult pidada tervisele rohkem kasulikuks kui kahjulikuks.4 Kohv aitab tõepoolest maailmal selgineda, paremini keskenduda ja väsimuseudus orienteeruda, ja seda teadsid juba meie esivanemad tuhandeid aastaid tagasi. Aga piiri peab pidama, sest kohviga saavutatud erksus on siiski keha petmine ja ajurakkude ATP varud on tõepoolest piiratud. Kui aju ütleb, et on vaja puhata, siis tuleb teda kuulata.

Ma tean, et ajuteadlane Jaan Aru kohvi­joomist väsimuserohuna ei soovita,5 nii et ka mina ei peaks. Kui ainult beebi mu aju ja selle adenosiiniretseptoreid paremini kuulaks ja mul magada laseks! Kuni ei lase, seni – kohv.

Käitumuslik immuunsüsteem

Immuunsüsteemi ülesanne on meid kaitsta haiguste ja parasiitide eest. Immuunsüsteemi osaks loetakse keha kaitsetööle spetsialiseerunud rakkude ja organite vahendusel toimuv. Immuunsüsteemi alla võib aga lugeda kõikvõimalikud keha kaitsemehhanismid, sealhulgas käitumistunnused, mis aitavad meil parasiitide ja muude haigustekitajatega kokkupuutumist vältida.6

Käitumuslikku immuunsüsteemi märkab koroonaviiruse pandeemia ajal igal sammul. Kui me poodi astudes käed desovahendiga üle teeme, siis see on käitumuslik immuunsüsteem. Teistest ringiga mööda kõndimine ja maski kandmine samuti. Ka kätepesu on käitumusliku immuunsüsteemi osa.

Käitumuslikku immuunsust kohtab rohkesti aga ka väljaspool pandeemiaolukorda. Kui me vanaks läinud toitu süüa ei taha, siis on see samuti käitumuslik immuunsüsteem. Niisamuti ka veidratest ja imelikult lõhnavatest inimestest eemale hoidmine, enda pesemine, enda kratsimine ja nii edasi. Isegi ksenofoobiat võib pidada käitumusliku immuunsüsteemi osaks – võõrad võisid meie evolutsioonilises minevikus kaasa tuua haigustekitajaid, kelle vastu kohalikel kaitse puudus.7

Käitumusliku immuunsüsteemi osa on ka vastikustunne. See on tekkinud kaitsemehhanismina, mis aitab meid eemale hoida võimalikest nakkusallikatest. Meile on vastikud mädanevad haavad, väljaheited, roiskuv toit, tatt ja lima, prügi ja solk – ja, pandeemia kontekstis, köhiv kolleeg. Vastikud on ka võimalike nakkusallikatega sarnanevad asjad, isegi kui me teame, et need seda pole. Šokolaadi, mis on koerakakakujuline, ei taha keegi süüa.

Küsisin oma vanemalt pojalt, kas ta sööks koerakakakujulist šokolaadi. Ta on vanuses, kus poisid söövad peaaegu kõike, „ja palun teine ports veel, ja siis veel väikevenna jäägid“. Ta mõtles natuke ja ütles siis „pigem mitte“.

Huvitav on jälgida, kuidas meie käitumuslikku immuunsüsteemi on võimalik vastavalt keskkonnatingimustele, sh nakkusohule, sisse ja välja lülitada, just nagu ka füsioloogilist immuunsüsteemi. See on käitumuslik tunnus, milles esineb omajagu paindlikkust. Püüdke ise jälgida, kui suure osa oma päevast pühendate parasiitide-patogeenidega kokkupuutumise ennetamiseks, rakendades oma käitumuslikku immuunsüsteemi. Tulemus võib teid üllatada!

Optimaalne toiduvarumine saunas

Kuna mulle langes sel aastal osaks au saada valitud minu koduinstituudi nõukokku, sain kutse instituudi väljasõidukoosolekule. Õhtu lõppes, nagu eestlastele ikka omane, saunaga (mu paljudele väliskolleegidele oleks arusaam, et tööürituse lõpetuseks sobib hästi ühine pesema minek, üliveider).

Õigus on paljudel lavatreeneritel, kes väidavad, et lavahirmu annab ettevalmistusega vähendada.

Piia Ruber

Sauna eesruumis oli kaetud snäkilaud ning kui seal üks nurgakoht vabanes, pressisin ennast kärmelt sinna istuma. Selgituseks ütlesin kõrvale sattunud entomoloogiaprofessorile: „Optimaalne toiduvarumise teooria. Süüa tuleb seal, kus seda on palju.“

„Süüa tuleb seal, kus see on kõige lihtsam,“ täpsustas professor.

Muidugi oli ta õigus, sest ta on väga tark mees ja tunneb evolutsioonibioloogiat paremini kui mina. Optimal foraging theory ehk optimaalne toiduvarumise teooria on käitumisökoloogiline mudel, mille abil ennustatakse, kuidas loomad toiduotsingutel käituvad.8 Toidu hankimine annab loomadele energiat, kuid samal ajal kulutab nii energiat kui ka aega. Optimaalne on loomulikult saada võimalikult palju kasu võimalikult vähese vaevaga, et oma kohasus maksimeerida.

Optimaalse toiduvarumise teooria ennustab parimat strateegiat, mida loom selle eesmärgi saavutamiseks kasutada saab. Teoorial on rohkelt rakendusi, kuid selle peamine sõnum – mis on mõnikord välja toodud teatava sarkasmiga selle teooriaga ja seda kirjeldava matemaatikaga rohkelt vaeva näinud teadlaste pihta – on see, et loomad eelistavad toituda seal, kus toitu on kõige lihtsam kätte saada. Suurele riskantsele toiduhunnikule tuleks seega eelistada väiksemat ja vähem riskantset, ja konkurente tuleks võimaluse korral vältida.

Kiire tähelepanek: kõige ohtlikumad konkurendid toidule on instituudi nõukogus tudengite esindajad!

Esinemishirmu evolutsioon

Sel sügisel pidasin ettekande ühel üritusel, mille korraldajad eeldasid väga korralikku ettevalmistust. Nii oli mul näiteks mitu ettevalmistatavat video­kõnet, kus pidin oma edenemist demonstreerima ja plaanitava kõne eri versioone ette kandma. Korraldajad pakkusid veel ka esinemisoskuste koolitust ning uurisid mu esinemisnärvi kohta.

Kuna avalikke esinemisi on mul palju, ei ole ma nende pärast mures ja enamasti saan rahuldavalt hakkama. Hea ettevalmistuse ja kasulike nippide-soovituste vastu pole mul loomulikult midagi. Tean, et väike esinemisärevus tuleb alati sisse (sellega kaasneb mul näiteks südame löögisageduse kasv), kuid pean seda loomulikuks ja isegi vajalikuks, sest ärevus aitab ennast paremini kokku võtta ning paremini valmistuda.

Üks sõber, kes on täielikult kaotanud esinemisnärvi, s.t ei tunne kunagi enne esinemist ärevust, kurdab, et tal pole enam mingit motivatsiooni teha korralikku ettevalmistust. Ta ei karda esineda ja seega võib juhtuda, et ta lähebki teinekord liiga hooletuks ja hoolimatuks ega esine oma parimal tasemel.

Mul on lihtne aktsepteerida seda, et esinemisnärv on adaptiivne, kuna minu puhul esineb see täiesti hallataval tasemel. Paljudele on aga esinemishirm suurim ja kõige raskemini ületatav tunne. Esinemishirm on nii levinud, et see mõjutab suuremat hulka inimesi kui lennuhirm, surmahirm, haiguste hirm või vara kaotamise hirm.9

Esinemishirmu laia leviku kohta on kaks enimlevinud selgitust. Esimest tüüpi selgitused on mitteadaptiivse loomuga. Analoogiana tuuakse kiskjahirm ning lava nimetatakse „uutmoodi džungliks“. Tõepoolest, esinemishirmu korral käivitub füsioloogiliselt tüüpiline „põgene või võitle“ vastus – kiirenenud südametöö ja hingamissagedus, veresoonte ahenemine, glükoosi vabanemine maksast, seedimise ja isu alla­surumine. Ekstreemsematel lavaärevuse juhtudel ka oksendamine ja kõhulahtisus, mis samuti vähendavad keha investeeringut seedimisse ja vabastavad ressursse nii põgenemiseks kui ka vastuhakuks.

„Lavadžungli“ tüüpi seletused jäävad minu arvates nõrgaks selgitamisega, miks avalik esinemine juba päevi või nädalaid enne tähtaega ärevust tekitab. Meie esivanemad ei närveldanud päevi enne koopast välja astumist selle pärast, et äkki on kusagil lõvi. „Põgene või võitle“ on akuutne, ootamatule ohule kiire reageerimise vastus. „Lavadžungli“ seletused eeldavad, et avalik esinemine on meile evolutsiooniliselt täiesti uudne situatsioon ning lavahirm on ebakohane reaktsioon, mis kandub üle meie esivanemate elus esinenud olukordadest, mida meie organism peab mingil põhjusel analoogseks.

Teist tüüpi seletused lähtuvad adaptiivsusest – eeldatakse, et lavahirm on meile või meie esivanematele kasulik. Lavahirm aitab keha ressursid suunata käesolevasse hetke, paneb meid korralikult valmistuma ning esinemise sisu hästi läbi mõtlema. Mõningatel juhtudel aitab lavahirm meil ka loobuda enese asetamisest olukorda, mis tõenäoliselt meie reputatsioonile kahju tooks. Reputatsioon on nii tänapäeval kui ka meie esivanemate elus alati tähtis olnud.

Tihedalt koos elavates ja üksteisest sõltuvates eelajalooliste inimeste gruppides oli kaaslaste hinnang otsustava tähtsusega. Teha midagi, millega teiste ees „oma margi täis teen“, võis põhjustada sotsiaalse staatuse langust või päädida koguni grupist väljaheitmisega. Ilmselgelt mõjutas see tugevalt ellu­jäämis­võimalusi. Seda ei saanud lubada. Samal ajal võis hästi ettevalmistatud, veenev etteaste jälle staatust tõsta, pälvida kaaslaste imetluse ja suurendada ellujäämisvõimalusi.

Mulle tundub loogilisem vaadelda lavahirmu kui adaptiivset reaktsiooni. See üritab meile midagi ütleda, olgu selleks siis „ära mine“ või „valmistu hästi“. Põgene või võitle. See pole ebakohane ja ajale jalgu jäänud reaktsioon. Õigus on paljudel lavatreeneritel, kes väidavad, et lavahirmu annab ettevalmistusega vähendada. Ja see ongi lavahirmu eesmärk – sundida põhjalikult valmistuma, et vähendada tõenäosust lolliks jääda ja kaotada oma sotsiaalne staatus.

Kui tunnen enne järjekordset avalikku etteastet südametööd kiirenemas, tervitan seda kui abimeest. Adrenaliin, hurraa! Tean, et hakkan keskenduma, see toob minus esile kiire reageerimisvõime ja vaimsed ressursid, millele mul rahulikus seisundis ligipääsu pole. Ja ettevalmistus, ettevalmistus on eduka esinemise võti! Aitäh, lavahirm, ja tere tulemast!

Lahkuminekuärevus

Viimaseks sissevaateks evolutsioonibioloogilisse argiellu pakun situatsiooni, mis on kahtlemata tuttav kõigile tööl käivatele väikelaste vanematele. Need on hommikud, mil laps jääb nutetud silmadega tööle kiirustavale vanemale lasteaiaväravast või -ukselt järele vaatama. Me ju teame, et lapse nutt vaibub kiiresti, kui ema-isa on silmist kadunud, kuid süütunne jälitab vaest lapsevanemat terve tööpäeva.

Minu lasteaialaps läheb lasteaeda üldiselt hea meelega ja ma võin julgelt öelda, et tal ongi suurepärased (kui mitte Eesti parimad) õpetajad ja lasteaiakeskkond. Ometi tuleb temalgi ette hommikuid, kui silm läheb niiskeks ja käed klammerduvad mu põlvede ümber. Viimaseks pildiks enne tööpäeva alustamist jääb lasteaiaõpetaja süles nuuksuv väikemees.

Mõni laps rohkem, mõni vähem, kuid vanematest lahutamise ärevusega peavad rinda pistam pea kõik lapsed, eriti õrnas vanuses kuus kuud kuni kolm aastat. Pärast seda lahutamisärevus vähehaaval väheneb, kuid nagu näha mu kuueaastase pealt, päris kadunud ei ole see ka eelkooliajaks.

Lahutamisärevus on selgelt evolutsiooniline nähtus. Meie esivanemate lapsukestel oli vaja püsida oma vanemate läheduses. Lapsed, kes vanemate külge ei klammerdunud ja liiga julgelt uitama läksid, söödi ära ja nende geene tänapäeva jõudnud ei ole.

Vanematest lahkuminekul kurvastamist ehk lahutamishüüdu peetakse üheks kolmest elemendist, mis tähistavad imetajate lahknemist roomajatest. Need kolm elementi on imetamine, mäng ja lahutamishüüd.10 Lahutamishüüdu peetakse koguni kõige ürgsemaks imetajate omavahelise suhtluse vormiks ning arvatakse, et see võis ühtlasi panna aluse imetajale omaste aju­struktuuride arengule.

Paljudel primaatidel on lahutamishüüd regulaarseks viisiks kontrollida, kas ema ja lapse vaheline kaugus on veel lubatavas vahemikus. Inimliigil on lahutamishüüd aga edasi arenenud, kandes infot näiteks nälja, valu või muude vajaduste kohta. On isegi arvatud, et just lahutamishüüu nüansirohkus pani aluse ajustruktuuride arengule, mis viis välja inimese kõne evolutsioonini.

Me teame ratsionaalselt, et lapsed on lasteaias kaitstud ja hoitud. Sellist ratsionaalsust meie laste väga tugevatele evolutsiooni poolt kujundatud käitumisjoontele peale suruda on aga peaaegu võimatu. Lahutamisärevus on läbi väga pika evolutsioonilise ajaloo olnud kõige ratsionaalsem ja kohasem käitumisviis. Teades, kui tugev jõud on selle käitumisviisi kujundanud ja kui olulist osa see inimliigi evolutsioonis mängib, on ehk kergem selle peale mitte ärrituda. On, nagu on. Ja varem või hiljem kasvavad kõik lapsed sellest välja. Taas tuleb evolutsioon appi. Teismelisel on evolutsiooniliselt kasulik oma vanematest eemalduda ja siis ei aita enam mittemingisugune ratsionaalsus kaotatud lähedust tagasi tuua.

1 Tuul Sepp, Evolutsioonibioloogiline pereelu. – Sirp 9. X 2020.

2 Randolph Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Sari „Elav teadus“, kirjastus Argo 2020.

3 Fritz Trillmich, Thorben Müller, Caroline Müller, Understanding the evolution of personality requires the study of mechanisms behind the development and life history of personality traits. – Biology Letters 28. II 2018.

4 Karen Nieber, The Impact of Coffee on Health. – Planta Medica 2017, 83, 1256–1263.

5 Jaan Aru, Teaduspõhine looduslik kõrvaltoimeta imerohi ülekaalulisuse ja rumalate otsuste vastu. – Postimees 10. II 2019.

6 Mark Schaller, The behavioural immune system and the psychology of human sociality. – Philosophical transactions of the Royal Society of London. Series B, Biological sciences 2011, vol. 366, 3418-26.

7 Mark Schaller, Justin H. Park, The Behavioral Immune System (and Why It Matters). – Current Directions in Psychological Science 2011, 20, 99–103.

8 David W. Stephens, John R. Krebs, Foraging Theory. 1st ed. Monographs in Behavior and Ecology. Princeton University Press 1986.

9 Ben Jackson, Josh Compton, Ashleigh L. Thornton, James A. Dimmock, 2017. Re-thinking anxiety: Using inoculation messages to reduce and reinterpret public speaking fears. – PLoS ONE 2017, 12(1): e0169972.

10 Marco Battaglia, Separation anxiety: at the neurobiological crossroads of adaptation and illness. – Dialogues in clinical neuroscience 2015, 17, 277–285.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht