Ei lähe meil meelest üks puuke seal Tallinna linnas

Kasvav linnastumine toob kaasa suurema vajaduse elamis- ja äripindade järele ning ühes sellega sagenevad väärtuskonfliktid. Neil juhtudel on linnapuud sageli sotsiaalsete „päästikute“ rollis.

HELDUR SANDER

1837. aasta 5. juunil oli 17aastane noormees Christoph Wilhelm Günther Kühnert (1819–1891) Saksi-Weimari-Eisenachi hertsogkonna pealinnas Weimaris, meilgi esseede kaudu tuttava1 Johann Wolfgang Goethe kunagise elupaiga (1776–1782) aiamajakese juures ja kirjutas päevaraamatusse: „Selle [hõlmikpuu] oksa noppisin ma Goethe aiamaja juures, Weimar, 5. juuni 1837“.2 Kirjandus siiski ei anna teada sealses aias hõlmikpuu (Ginkgo biloba) kunagist kasvamist3 ja seda ei ole teada ka Goethe hilisema elupaiga (1782–1832) aiakesest. Hõlmikpuud kasvavad aga tänini Jena botaanikaaias (vanim aastaist 1792–1794) ja ajalooliselt Weimari ühe esinduslikuma hoone (tuntud kui Fürstenhaus) juures. Praegu on see muusik Franz Liszti nimeline kõrgkool, puu istutas aednik Johann Conrad Sckell 1815. aastal.4 On isegi mainitud, et Goethe palvel.

Kühnert jäädvustas päevaraamatusse ka 66aastase Goethe luuletuse hõlmikpuust 1815. aastal noorele armsamale Marianne von Willemerile saadetud kirjast. 1819. aastal ilmus luuletus Goethe kogus „Lääne-Ida diivan“,5 kust Kühnert lisas esimese salmi 1839. aasta hõlmikpuu oksakese joonisele.

Gingo biloba6

Leht selt puult, mis idamaine

ning mu aia hoole all,

kätkeb salamõtte aine,

teadjale on sõnum tal.

Johann Wolfgang Goethe

Ain Kaalepi tõlge

Lehest puul, mis minu aeda

idast jõudnud seemne sees,

salamõtet ajast aega

otsida võib teadjamees.

Vladimir Beekmani tõlge

Kuigi Jena botaanikaaia ja Fürtenhausi puud on seostatud Goethe luuletuse ja selles toodud hõlmikpuu lehega, siis selgust siin ei ole. Selleks on pakutud Heidelbergi lossiaeda 1795. aastal istutatud, kuid praeguseks hävinenud hõlmikpuud ning ka Goethe sünnilinnas Frankfurdis Maini ääres Carl Andreas Bansa, apteeker Peter Salzwedeli ning kaupmehe ja diplomaadi Pietro Antonio Brentano aia hõlmikpuid. Brentano aeda umbes 1750. aastal istutatud ja praeguseni säilinud loodusmälestis4 on seega istutatud Johann Wolfgang von Goethe sünniga (1749) peaaegu ühel aastal.

Goethe hõlmikpuu luuletus noorele armsamale Marianne von Willemerile, luuletusel on eesti keeles koguni kaks tõlget.

Wikimedia Commons

Vaevalt kolmandat põlve metsandusliku haridusega noormees 1837. aastal Weimaris mõtles, milline sõnum on hõlmikpuu lehes ja milline saatus teda ees ootab – kes meist ikka oma saatust tunnetab?

Kuid kolm aastat varem oli Weimarist tuhandeid kilomeetreid põhjas toimunud Virumaal Simuna kihelkonnas Paasvere (Pasfer) rüütlimõisa tehing, millest saigi Wilhelm Kühnerti elusaatuse kujundaja. 1834. aasta 3. jaanuaril pantis senine omanik Magnus von Steinheil oma mõisa siinse suure suguvõsa esindajale Otto Eduard Ernst von Maydellile (1790–1862) 30 690 assignaat- ehk hõberubla eest ning Maydellist sai hiljem mõisa omanik.

Von Maydell oli haritud, laia silmaringi ja suurte tutvustega mees, kes oma hariduse oli omandanud Moskva, Heidelbergi ja Tartu ülikoolis ja ta võttis Paasvere majandamise tõsiselt ette. Ta lasi Eestis oma karjääri alustanud metsaametnikul Ferdinand Wilhelm Geissleril teha ajakohase metsakorralduse ja vajas edaspidi üht teadmistega tegusat metsaülemat. Selleks osutus Wilhelm Kühnert, kelle Paasveresse saabumise tagamaad pole selged.7 Von Maydell saatis ka oma poja Otto Friedrich Georg von Maydelli (1825–1862) Saksamaale metsandust õppima ja ta õppis Tharandti metsaakadeemias lihavõtetest 1847 kuni lihavõteteni 1848.8

Saabunud läbi seikluste Lübeckist laevaga Tallinna ja sealt Paasveresse, asus Kühnert tööle metsade korraldajana, rajas perekonna ning liikus edasi, kui Tharandtist saabus koju mõisaomaniku järeltulija Otto F. G. von Maydell. Jõudnud pärast peatumist mitmes mõisas, kus tegi metsakorraldaja keerukat tööd ja joonistas metsaplaane, taas Tallinna, sai Wilhelm Kühnert linna metsaülema ametikoha. Siin tegi see toimekas mees aastaid kutsetööd Tallinna metsade heaks, rajas koduaia ja tegutses mitmes ühiskondlikus organisatsioonis, oli ka 1866. aastal loodud Tallinna Alevite Vastastikuse Tulekindlustuse Seltsi asutajaliige ja 1879–1888 seltsi president.9

Oma aedagi istutas Kühnert Weimaris nähtud hõlmikpuu, mida imetledes Tallinnas Kadriorus suvilat ja aeda omanud Peterburi õukonna aiandusjuht Alexei Gustav Knorring 1890. aasta paiku olevat küsinud: „Mis see ometi on, see on erakordne?“10 Kühnertit oligi hõlmik­puu väga köitnud ja päevikusse on ta kirjutanud: „Et seda troopilisel ajal meie planeedi põhjapoolkeral nii laialt levinud puud nüüd ainult Hiinas ja Jaapanis – kus teda pühaks peetakse – leida on, aga ta ei esine looduses kasvavana, vaid ainult istutatuna peamiselt kultusekohtade ümbruses. Jääb mulje, et Ginkgo on kunagi nendesse maadesse ilupuuna sisse viidud – võib-olla Põhja-Siberist – umbes nii, nagu mina ta nüüd siia kuuekümnenda laiuskraadi lähedale Saksimaalt olen sisse toonud ja aklimati­seerinud.“

Möödusid ränkraskete sündmustega aastakümned

Uurimustest on teada, et siinsed kubermangud ei olnud iluaianduslikult Kühnerti kodumaast väga palju maha jäänud. Nii on hõlmikpuid kasvatatud Liivimaa põhjaosas Alūksne (Marienburgi) kasvuhooneis 1800. aastal11 ja sellest lõuna pool Riias Johann Hermann Zigra puukoolis 1805. aastal.12 Sellest ajast leidus hõlmikpuu järjepidevalt ikka mõnes siinses linna- ja mõisaaias. Eesti ajalehtedesse jõudis Kühnertite ja teiste Tallinna hõlmikpuude kohta informatsiooni 1920.–1930. aastatel üsna laialdaselt,13 jäädes hiljem kogu Süda tänava piirkonnaga unustusse. Info kandus siiski edasi vanema põlvkonna teadmistes (mälus), nagu needki aastakümned, millest pidi vaikima.

Pikkamööda tõusis piirkond kadunud aja hämarusest kuni kulmineerus sõjapurustuste tagajärjel loodud uue tänava, Lenini (praegu Rävala) puiestee, tulevase läbimurde ja selle ümbrus­kvartalite hoonestuskava ning uue ooperi- ja balletiteatri ehitusideega. Uus ooperiteater kõditas õigustatult muusikakultuuri hindajate, ja mitte ainult nende, uhkustunnet ning andis tollase ainupartei 1978. aastal etteotsa kerkinud juhile Karl Vainole lootuse oma reputatsiooni eestlaste silmis tõsta. Õigustatud lootus seegi, seda enam et terendas väljavaade tähtsaid pühi väärtustavaid rahvakolonne 1968. aastal Lenini puiestee äärde valminud partei peamaja eest läbi juhtida. Ja nii korraldati 1984. aastal hoonestuse ideekavandi saamiseks Eesti NSV ministrite nõukogu korraldusel projekteerimisorganisatsioonis Eesti Projekt kinnine konkurss, millest kutsuti osa võtma neli autorite kollektiivi. Üksmeelselt tunnistati esikoha vääriliseks arhitektide Peep Jänese ja Henno Sepmani lahendus.14

Pikendatud Lenini puiestee ja teatri alla jäävad puumajad oli vaja lammutada, ehituseks oli ette nähtud väga suur hulk raha – 20 miljonit tollast nn valuutarubla – ning kuna muid suuri objekte ees parajasti ei olnud, siis oli olemas ka vastav ehitusvõimsus. Hõlmikpuu ise pidi jääma 560 m² suurusele saarele. Koos Süda tänava piirkonna süvaajalooga on kõike järgnevat pärast 1986. aastat kirjeldanud mitu isikut, sealhulgas arhitekt Peep Jänes, projekti peainsener Ain Andressoo ja ajaloolane Robert Nerman.15

Toimuv pani aga loodusteadlased liikuma vastupidises suunas ja nii tekkis kuulus väljend „hõlmikpuu sündroom“, seda enam et nõrk tuulevirvendus kasvas vabaduse tuulepuhanguks ja enam vaibuda ei tahtnud. Tunnetades oma­pärase arhitektuuri- ja looduskeskkonna kadu, tutvustasid loodusteadlased ja teisedki piirkonna omapära, kutsudes seda alal hoidma. Süda tänava puitasumi ja haljastuse unikaalsusele vastandus ooperiteatri ehitamise pooldajatest kultuurieliit, kelle meelest tuli teatrimaja ehitusega lõpuks ometi algust teha ja ehitus lõpule viia.

Semiootiline lähenemine hõlmikpuule

Süda tänava hõlmikpuu köitis neil aastail Tartu ülikooli semiootikut Riin Magnust, tänu kellele teostati ja avaldati uudne uurimus ning on kättesaadav veebis.16 Ulatuslikus rohkete viidetega artiklis iseloomustatakse kogu hõlmikpuu temaatikat ning interpreteeritakse saagat semiootilisest küljest.

Linnastumine toob kaasa suurema vajaduse elamis- ja äripindade järele ning ühes sellega sagenevad väärtuskonfliktid kohalike elanike ja arendajate vahel. Neil juhtudel on linnapuud sageli justkui sotsiaalsed päästikud, markeerides ühiskondlikke hüvesid ning eri huvigruppide vastandlikke väärtusi. Puud võivad ühiskonnas kanda mitut tähendust, olles kohati nii sotsiaalsed lepitajad kui ka ühiskondliku konflikti ajendid. Ühiskondliku lepitaja staatuse omandavad puud sageli konflikti või sotsiaalse häiringu järel, mil haljastusega antakse hävinud maastikele uus elu, kattes nendega varemetes sõjahaavu ja luues uut elanikevahelist ühtsustunnet. Kuid peale sotsiaalsete pingete leevendamise võivad puud olla ühiskondliku polariseerumise allikas. Sümbolväärtusega puude hävitamine võib ajendada ühiskondlikule protestile, kuid sel juhul on vastuseis seotud vaid nende monumentaalse väärtusega.

Puudest saavad sotsiaalse häiringu allikad teises mõttes, kui neid ei väärtustata mitte ainult nende sümboolse tähenduse pärast, vaid väärtuse pärast, mis neil on konkreetses keskkonnas. Oht puule kehastab sel juhul ohtu kogu keskkonnale. Olles osa nii linna materiaalsest kui semiootilisest keskkonnast, kehastavad puud tähendusi, mis liidavad või eraldavad teatud ühiskonnagruppe. Need väärtused aktualiseeruvad eelkõige juhul, kui tajutakse, et need on mingil põhjusel ohus. Nii võibki puudest saada polariseerunud ja segregeerunud ühiskonna sümboolne kese.

Sel ühiskonnale rahutul ajal ei olnud aga küsimus ainult ühe puu säilimises või ooperiteatri ehitamises. Selle juhtumi tagant paistab palju ulatuslikum kahe kultuuriideaali kokkupõrge: küsimus oli selles, milline kultuur moodustab alles vormuva Eesti Vabariigi keskme. Loodus- ja muinsuskaitsjad nägid mineviku keskkonna hävitamises äralõikamist Nõukogude okupatsiooni eelsest ajast. Ooperiteatri pooldajad seevastu nägid teatriehituses just nimelt sõja ja okupatsiooniga katkenud järjepidevuse taastamist. Teisalt paistis neist vaidlustest ka polaarsus animistlik vs. kõrgkultuur – hõlmikpuu kaitsjad esindasid justkui animistlikke väärtusi ning ooperiteatri pooldajad kõrgkultuuri omi. Lõpuks ooperiteatrit ei ehitatudki ning hõlmikpuu kasvab oma kohal tänapäevani. On see nüüd vaidluste tulemus või heitlike aegade tagajärg?

Kuigi on möödunud 30 aastat ajast, mil pinged hõlmikpuu ümber kuhjusid, elab puu kultuurimälus edasi „hõlmikpuu sündroomina“, mis endiselt märgib pingeid kohaliku, traditsioonilise ja väiksemastaabilise ning globaalse, innovaatilise ja suuremastaabilise vahel. Viimati on see ilmnenud rajatava Rail Balticu puhul – selle võrdluse on toonud suure Euroopa Liidu kogemusega poliitik Siim Kallas. Ta toob ikka esile, et ooperiteater jäi omal ajal ehitamata väikese grupi vastuseisu tõttu ja küsib otse: „Kus need inimesed nüüd on, kes suutsid hõlmikpuu eest seismisega saavutada selle, et ooperiteatrit ei ehitata? Sellest on 30 aastat möödas ja lähima paarikümne aasta jooksul ei ole uut ooperiteatrit kuskil silmapiiril. Kus need inimesed on ja vaskplaat kirjaga, „meie saavutasime selle, et ooperiteatrit ei ehitata““. Vaevalt et niipea see kõik muutub, kuid ikka tuuakse teema kapist välja ja söödetakse ette ka uuele põlvkonnale.17

Nii et kuigi 1980. aastate olukord on suuresti ununenud, on samasugused vastandused alles käibel olevas väljendis, osutades ühiskonda läbivatele eraldusjoontele, mis on püsima jäänud ja ilmselt jäävadki kauaks ajaks. Sümbolina tähistab hõlmikpuu jagatud mälu ja arusaama normaalsusest, mis aga paradoksaalsel kombel on sellesama sümboli loodud. Koorus ka välja, et seisukohtade paljusus, situatsiooni ärakasutamine oma arusaamade ja huvide pealesurumiseks, kohatine naeruvääristamine jne on viinud selleni, et igaühel on oma tõde ja õigus, mis püsibki eestlaste loomuses. Kaasneb huvipuudus, tahtmatus või võimetus üksteise seisukohti arvestada ja mõista. Ja kaob ka piir suurobjektide rajamise vajalikkuse ja nende rajada soovijate püüdluste vahel, seega alalhoidlikkuse ja tasakaalustatud arengu ning suure raha ja suurte mõtetega eneseteostuse vahel jäävadki lahkhelid püsima.

Süda tänava hõlmikpuu

Süda tänava hõlmikpuu, teadaolevalt emasisend, on paljutähenduslik loodusmälestis, eelkõige Tallinnas, aga mitte ainult. Kuigi hõlmikpuid kasvab ka mitmel pool mujal, neist suurima kõrgus on 8,2 m (2019) Tartu ülikooli botaanikaaias sealse kolme seas. Meie vanim 14 m (2019) kõrgune puu Kühnertite aiaalal on eriline nii mitmestki aspektist. Tuleb ka täpsustada, et see puu ei ole põhjapoolseim, üks 1947 (1948) istutatud puu kõrgusega üle 12 m kasvab Peterburi ülikooli botaanikaaias ning meie omast vanem ja suurem Oslo botaanikaaias, istutatud 1870. Aga sealne kliima on tänu Golfi hoovusele pehmem.

Mida toob Tallinna kesklinnale ja Süda tänava hõlmikpuule tulevik, seda näitavad lähiaastad ning kogu piirkonna edasine käekäik. Lähikonda on kerkinud või valmimas mitu maja. Kõige esinduslikumaks peetakse 2020. aastal valmivat neljast majast koosnevat Pärnu mnt 31 kompleksi, mida reklaamitakse saksakeelselt Das Haus. See hiigelkompleks valmib just Kühnertite aia naabruses ja selle elanikud saavad siis oma aknast hõlmikpuud näha. Milliseks kujuneb selle klombi kohavaim, me ei tea. Huvitav, kas hõlmikpuu tõstab ka mõne korteri hinda. Ilmneb, et hoogsaid ideid on teisigi, miks muidu on mainitud: „Kas Kühnerti aia alale tuleb lõpuks ka trammitee, seda näitab aeg.“18 Ei saagi siin aru, ons tegemist keskkonna- või loodusteadvuse puudujäägi või hoopis looduslodevusega.

Kolm geograafi ümber puu

Peale selle on hõlmikpuuga seotud kolme geograafi elutee. Esimesena jäi see silma geograafile-hüdroloogile Rein Põdrale, kellest kujunes viljakas kirjanik. Töötades 1969–1972 hõlmikpuu läheduses looduskaitse seltsi kontoris, on ta puu jäädvustanud oma loomingus ühe peatükina.19 Rein Põder oli teadlik Goethe hõlmikpuu luuletusest ning jäädvustas oma raamatus Goethe lembeloo Marianne von Willemeriga. Oma lugejaile tutvustas Põder ka Šveitsi kirjanikku Max Frischi, kelle puhul märkis hõlmikpuu leht, nagu Goethelgi, ületamatut vanusevahet armastatuga. Frischi armastatuks oli ilmselt kakskümmend viis aastat noorem Karen Pilliod.

Põdrale kätkesid väärikaimat mälestust kaks hõlmikpuud, mis asuvad Lääne-Berliinis Breitscheidplatzil Keiser Wilhelmi mälestuskiriku ees, sealsel mälestusplaadil on mainitud ka Goethe nime. Puud on seotud Ben Wagini nimelise mehe missiooniga, kes tegeles hõlmikpuude levitamisega Euroopas. Samuti kirjeldab kirjanik, kuidas sattus hõlmikpuu leht tema pihtimusromaani „Hiliskevad“ (2002) kaanele.

Teiseks geograaf-klimatoloog Andres Tarand, kes võttis hõlmikpuu oma huvisfääri 1980. aastatel, kui ta korraldas Süda kvartali haljastuse uurimistööd. Tarand on selle kohta avaldanud kirjatöid ning ühe neist lisanud ka oma poliitikaartiklite kogumikku, mis saigi pealkirjaks „Mitte ainult hõlmikpuu“.20 See oli muidugi üllatus, et ta seda omaaegset kirjutist nii väärtuslikuks peab.

Ja kolmandaks: tänu hõlmikpuule tutvus üks maastikuteadusliku suunaga geograaf Kühnertite järeltulija Wilhelm Heinrich Kühnerti (snd 1914) ja tema abikaasa Hannaga, kes külastasid 1992. aastal Tallinna ja said näha oma esivanemate aia haruldast puud. Hamburgi külla kutsutuna nautis see geograaf oma bioloogist kaasaga Kühnertite külalislahkust ning jõudis tänu hõlmikpuule koostööni metsandusloolase Toivo Meikariga ja edaspidi ametisse EMÜ metsainstituuti.21

1 Ants Oras, Goethe sajanda surmapäeva puhul. Looming 3, 1932, 326-336.

Alfred Koort, Goethe – filosoof ja loodusuurija. – Looming 3, 1932, 342-349.

V. Alto, Goethe eesti keeles. Looming 3, 1932, 350- 357. Goethe taimeriigi tundmaõppimisel oli Carl von Linné talle suunajaks ja võimalik, et just hõlmikpuus tunnetas ta kaudselt seda „ürgtaime“ (Urpflanze), mida ta oma kujutluses otsis.

2 Ernst Kühnert, Der Garten Eden, 1953. TLA.1150.1.73. Selle käsikirja on koostanud W. Kühnerti pojapoeg, arhitekt Ernst Kühnert tema päevikule toetades.

3 M. Kahler, Goethes Gartenhaus in Weimar, 1968. Weimar, Nationale Forschungs- und Gedenkstätten der Klassischen Deutschen Literatur.

4 W. H. Orlamünde, W. H. 2007. Die ältesten Ginkgos Europas. – Gartenpraxis, 2007 5: 37-43.

https://de.wikipedia.org/wiki/Gingo_biloba Vaadatud 15. XII 2019.

5 West-östlicher Divan, Cottaische Buchhandlung, Stuttgard 1819. On toodud kogumiku Suleika raamatus, S. 131; luuletuse tõlkis esmakordselt Ain Kaalep ja avaldas Viktor Masing artiklis „Saurus linnas“ – Eesti Loodus 1986, 29(9): 564–568. Hiljem on selle tõlkinud ka Vladimir Beekman, avaldatud Fred Hagenederi raamatus „Puud on tarkusekandjad“, Sinisukk, Tallinn, 2006.

6 Johann Wolfgang Goethe luuletuse pealkiri oli originaalis just selline – Gingo biloba

7 Karl Gustav von Maydell, Das freiherrliche Geschleht von Maydell, Helsingfors, 1868.

Heldur Sander, Toivo Meikar, Wilhelm ja Heinrich Kühnert. Elu ja tegevuse lühike ülevaade. Tallinna Botaanikaaed, Eesti Metsainstituut, 1995.

8 E. Schuster, Toivo Meikar, Heldur Sander, Die Forstakademie Tharandt und die Baltischen Gouvernements (bis zum Jahre 1890). – In: Balthasar Frhr. von Campenhausen (1745–1800), seine Zeit und Gegenwart. Tartu, S. 1998, 83–91.

9 Esimene Eesti Kinnituse Selts. EEKS 1866-1926. Tallinn, Tallinna Eesti Kirjastus-Ühistuse Trükikoda, 1927.

10 Heldur Sander, Toivo Meikar, Wilhelm ja Heinrich Kühnert. Elu ja tegevuse lühike ülevaade. Tallinna Botaanikaaed, Eesti Metsainstituut, 1995.

Heldur Sander, Igatsus noorusaja paradiisi järelele. Kühnertite suguvõsast. – Kultuur ja Elu 1995, 8: 56–65.

11 A. Schmidt, Verzeichniß derjenigen Gewächse, so sich in der Marienburgischen Gartnerey befinden und wovon Doubletten gegen Tausch oder für Bezahlung, wie auch mehrere seltene schöne Saamen zu haben find, Dorpat: M. G. Grenzius, 1800.

12 J. H. Zigra, Verzeichniss derjenigen exotischen Pflanzen, Bäume, Sträucher und samen, welche zu den billigsten Preisen, oder gegen Tauch von Doubletten zu haben sind in der Gartenhandlung von J. H. Zigra zu Riga, Riga: Wilhelm Ferdinand Häcker, 1805.

13 Heldur Sander, Jüri Elliku, Aleksei Paivel, Hõlmikpuu (Ginkgo biloba L.) Eestis. – Preprint TBA–1. TA Tallinna Botaanikaaed, 1990.

14 Sirp ja Vasar, 22. VI nr. 25, 1984.

15 Peep Jänes, Ooperimaja mittesaamisloost. – Teater, muusika, Kino 2003 XXII(7): 23-26.

Ain Andressoo, Uue ooperimaja ehitus jäi paberile 30 aastat tagasi. – Kultuur ja Elu 2019 4(537): 18-24.

Robert Nerman, Süda – Tatari puitasum. Haritlaste linnaosa Tallinnas. Tallinn, Tallinna Raamatutrükikoda, 2004.

16 Riin Magnus, Heldur Sander, H. 2019. Urban trees as social triggers: The case of the Ginkgo biloba specimen in Tallinn, Estonia. – Sign Systems Studies 47(1/2), 2019, 234–256 http://ojs.utlib.ee/index.php/sss/article/view/SSS.2019.47.1-2.09/10956

17 Kallas loodab, et Rail Balticut ei taba hõlmikpuu ja ooperimaja saatus – ERR 15. VI 2017.

18 Eero Kangor, Goethe hõlmikpuu ja Kühnertite aed. – Kesklinna Sõnumid, 16. XI 2018.

19 Rein Põder, Tagasivaatepeeglis. Tallinn, Eesti Raamat, 2016. Hõlmikpuu lugu on antud lk. 236-238. Ta on öelnud, et küllap luges ja mõtiskles tookord tihti sellest harulsasest puust.

20 Jüri Elliku, Urmas Roht, Andres Tarand, Mitte ainult hõlmikpuu. – Eesti Loodus, 1985 28(9): 558–264.

Andres Tarand, Mitte ainult hõlmikpuu [ettekanded ja artiklid aastatest 1985-2002], Tartu, Ilmamaa, 2004.

21 Heldur Sander, Kuidas ma hõlmikpuu kaudu jõudsin EMÜ metsameesteni ja seal ametisse sain. L. Tverdianski (koost.). Mälestusi Eesti metsaloo radadelt. Kullamaa kihelkonnamuuseum, Vali Press OÜ, Kullamaa, 2016, lk. 126–134.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht