Eesti ravimtaimedest VIII

Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Ühel või teisel ajaperioodil ilmub meie loodusesse uusi taimi. Taimi, mis kunagi siin pole kasvanud, aga mis muutunud loodusolude tõttu siin äkki hakkama saavad. Mõni neist võõrtaimedest on nii pealetükkiv, et invasiivse võõrtaimena levides on nende vastu vaja koostada koguni hävitamiskava. Kiiresti saavad neist inimese mõtetes tõelised jõhkardid, keda on vaja tappa, tappa, tappa. Nii näiteks on viimasel aastakümnel jõudnud meile verev lemmmalts, mida paljud pole üldse näinud, aga vohama pääsedes hävitaks see taim kogu meie jõeorgude loodusliku koosluse. Ja nii hakkame vihkama imeilusat taime – nii ilusat, et just tema ilu pärast ta eestlaste peenardele toodigi. Pole üldse teada, kas suudame oma kooslusi täpselt samasugusena hoida ja kaitsta igavesest ajast igavesti.

Samasuguseid uustulnukaid on ka ravimtaimede hulgas. Mis sest, et nad on meie kõrval kogu aeg kasvanud. Oli tavaline taim ja äkki sai tast hinnatud ravimtaim. Üks neist – põdrakanep on rahva meeltesse nüüd nii kinnitunud, et pole teada, millest asi üldse alguse sai. Igatahes pole põdrakanepit ega väikeseõielist pajulille üheski eelmise aastasaja eestikeelses ravimtaimeraamatus. Kas tõi põdrakanepi tähelennu kaasa vajadus pakkuda ravimit meestehädade vastu või oli see vastupidi, et üha enam mehi on hakanud põdema eesnäärmehaigusi? Selle ravimtaimega on seotud veel muid vandenõuteooriaid, mõnest me siin ka kõneleme.

Kes on põdrakanep?

Millegipärast viib seesugune nimetus kohe mõttele, et tegemist on kanepiga. Pajulillede perekonnas kannab see ainsana sellist kurjakuulutavat nime. Arvatavasti on taim kanepi nime saanud hoopis oma tugeva „kondi“ järgi ja selle järgi, et kasvab sama kõrge ja tiheda müürina nagu kanep. Kas ka põdrad põdrakanepit söövad? Ikka söövad, eriti mahlaseid võrseid, aga põtradele meeldib neis paikades viibida, kus on hea kuiv suure rohu sees kõhutada. Põdrakanep hakkab kiiresti kõrge müürina kasvama neis paikades, kus on hiljuti tulekahju olnud või kus metsa raiutud. Oma võimsa kasvu ja vägeva risoomiga vallutab ta ruttu suuri alasid. Ehk ainult paju suudab temaga konkureerida, paju maitseb ka põtradele, aga vanarahvas on kaunist paju seltsis kasvavat põdrakanepit nimetanud lillpajuks, mis oli algselt ka tema eestikeelne ametlik nimetus.

Kas inimesele on põdrakanepist mingit kasu? Viimastel aastatel on moodi läinud noorte võrsete söömine, veel punase tooniga „kuuseke“ kastetakse korraks keeva soolvette, ehmatatakse siis jääga ja praetakse võis. Selline maitse võib meeldida või mitte, aga gurmeeõhtusöökide hulka seesugune varem tundmatu toit nüüd kuulub. Küll on nälja korral söödud põdrakanepi juurikast tehtud jahu ja leiba, Kaukaasias pruulitakse ka erilist alkohoolset jooki. Räägitakse sulgjatest seemnekarvadest tehtud patjadest, aga see tundub tänapäeval liiga töömahukas. Vanasti olnud põdrakanep hariduse mõõdik – kooliküps oli laps, kes oli sügiseks kasvanud põdrakanepi pikkuseks. Kooli mindi siis, kui oli kustunud viimane lilla põdrakanepi õisikuküünla õis. Soome tundrute Lapin ruska, mida enne koroonaaega ikka imetlemas käidi, sisaldab ka külmast võetud põdrakanepi erkoranži leeki.

Pajulillede juurest ringiga tagasi

Põdrakanep hakkab kiiresti kõrge müürina kasvama neis paikades, kus on hiljuti tulekahju olnud või kus metsa raiutud.

Ain Raal

Põdrakanepi kui ravimtaime täielikuks mõistmiseks ei saa me üle ega ümber pajulilledest ja Maria Trebenist (1907–1991). Iseõppijast Austria koduperenaine on koostanud suurepärase optimistliku raamatu „Tervis Jumala apteegist“, mis on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ja eesti keeles korduvalt välja antud (1991, 2007, 2017, 2019). Muide, huvitav on juba seegi, et Maria Trebeni raamatus soovitatakse taimetee valmistamisel droogile valada keev vesi ja hoida enne kurnamist kõigest 10–30 sekundit, sest „teel on raviv toime ka siis, kui ta päris hele on“. Seevastu juuri tuleks tema soovitusel ekstraheerida kauem – kolm minutit, kuid mitte keeta. Siin võib paralleeli tõmmata Kaika Lainega, kes soovitas tee valmistamisel ravimtaimed tassi kohale sõelale panna ja neist keema aetud vesi läbi valada. Sellinegi toiming võtab parajalt peene veejoa korral aega umbes 20 sekundit ja tee jääb mõistagi hele. Lisame siia teise äärmuse: NSV Liidu farmakopöa järgi tuleb leotise valmistamisel ravimtaimed toasooja veega üle valada, siis 15 minutiks vesivannile jätta, seejärel vähemalt 45 minutit tõmmata lasta ja alles siis kurnata. Tulemuseks on tume tummine tõmmis. Meie enda katsed näitavad, et kõige vähem toimeaineid ekstraheerub 10 minuti jooksul ja parimaid tulemusi annab termose kasutamine 12 tunni vältel. Nii et valik on avar – 10 sekundist kuni 12 tunnini! Kellel on õigus? Küllap omal kombel kõigil neljal, aga eks see olene nähtavasti sellest, mida arvatakse ravimtaimedest välja tõmmatavat. Tuleme selle juurde seoses põdrakanepiteega veel tagasi.

Treben kirjutab põhjalikult väikeseõielisest pajulillest (Epilobium parviflorum), mida ta nimetab imerohuks eesnäärme suurenemise korral. Veel toob ta välja kroonilise eesnäärmepõletiku, neeruhaigused, kõik vaevused eesnäärmehaiguste korral ning põievähi, lubades, et „kõik, kes kannatavad eesnäärmehaiguste all, võivad ilma operatsioonita terveks saada, kasutades väikeseõielist pajulille“. Kui operatsioon juba tehtud, võtvat pajalill ära põletiku ja muud vaevused, mis tihti operatsioonijärgselt pead tõstavad (1991, kirjastus Aurelia). Paraku on väikeseõielise pajulille kui võimaliku ravimtaimega puht praktilist laadi probleem: Eesti taimede levikuatlase järgi on see taimeliik üle Eesti hajusalt levinud ja selle kasvukohtades ringi vaadates võib näha, et ega sealt suurt võtta ole, kuid kuude pikkuseks teekuuriks kulub kõvasti droogi.

Nii on eesnäärme suurenemisest (prostata hüperplaasia, esineb hea- ja halvaloomulist vormi) vaevatud mehed sageli mures: kust ikkagi väikeseõielist pajulille leida ja vajalikul hulgal korjata? Ka siin tuleb appi Treben, kes lubab häda puhul korjata ka teisi sama perekonna taimi: roosa pajulill (E. roseum), mägi-pajulill (E. montanum), tume pajulill (E. obscurum), kink-pajulill (E. collinum) ja soo-pajulill (E. palustre). Pandagu tähele kummalist fenomeni: Treben nimetab mitut pajulilleliiki, aga meelde jääb millegipärast väikeseõieline pajulill, mille lootusvaesed otsingud teevad otsija õnnetuks.

Veel on huvitav tähele panna, et karvast pajulille (E. hirsutum) ja ahtalehist põdrakanepit Treben kasutada ei soovita. Põdrakanepi suhtes on Treben kategooriline: „Seda ei tohi mingil juhul korjata ega kasutada eesnäärme haiguse puhul.“ Karvase pajulille puhul arvatakse, et eitamise põhjus peitub Maria Trebeni sügavas usklikkuses, sest selle taime üks rahvapäraseid nimetusi viitavat kuradile. Põdrakanepi puhul jääb põhjus ebaselgeks, kirjeldust lugedes paistab „süüdlaseks“ olevat õite ülemäärane suurus, sest vaid väikeseõielised liigid olevat Trebeni veendumuse järgi eesnäärmehaigustele head.

Ring ongi täis saanud.

Millest kõnelevad teadusuuringud

Esmalt natuke paljude vanemate meeste sagedasest tervisemurest. Prostata healoomuline hüperplaasia (beniigne prostata hüperplaasia) on eesnäärme healoomuline suurenemine. Eesnäärmehaigused on maailmas kõige sagedasem meeste kroonilise haigestumise põhjus. Prostata hüperplaasiat esineb ligi 50%-l 50aastastest ning ligi 70%-l 70aastastest Eesti meestest. Arvutuslikult vajab igal aastal abi vähemalt 90 000 Eestis elavat meest, keda vaevavad eesnäärme healoomuline suurenemine ning sellest tingitud urineerimisvaevused. Siia tuleb juurde tuua veel ka süngem pool – eesnäärme halvaloomuline suurenemine kui meeste sage surmapõhjus.

Nüüdseks on teadlased tunnustanud väikeseõielise pajulille prostata hüperplaasia vastast mõju ning on jälile saanud ka vastavale toimeainele ja selle toimemehhanismile. Toime põhineb tõenäoliselt droogi vesiekstrakti võimes inhibeerida ensüümi 5-alfa-reduktaas aktiivsust, kusjuures see omadus on tõestatud makrotsüklilisel tanniinil onoteiin B. Sellel ühendil on kindlaks tehtud kasvaja- ja herpesevastane toime, mille kohta on võetud USA patent (nr 5 525 594). Aga mingem korra tagasi põdra­kanepi juurde.

Põdrakanepi koostisest ja toimest

Teaduslikus meditsiinis kasutatakse põdrakanepi õisi ja lehti, kus leidub flavonoide vastavalt 4–4,5% ja kuni 3,5% (sh kempferool, kvertsetiin, müritsetiin, isokvertsitriin, kvertsitriin, guaiaveriin, kvertsetiin-3-0-beeta-D-glükuroniid jt), samuti gallotanniine, asendamatuid aminohappeid vabal ja seotud kujul, alkaloide, kumariine, steroididest on ürdis beeta-sitosterooli ning selle kaproaati, beeta-palmitaati jm.

Flavonoidide summal on tõestatud sapisekretsiooni suurendav toime. Põdrakanepist tehtud preparaadil Haneron on kliiniliste katsetega näidatud kasvajavastast toimet. Küllaltki kõrge tanniinide sisaldus (kuni 20%) on aluseks taime kootavale toimele. Lehtedest valmistatud keedist või leotist on kasutatud peavalu ja migreeni korral. Märkimisväärselt suure C-vitamiini sisalduse tõttu soovitatakse põdrakanepit kasutada kevadise üldtoniseeriva vahendina, kuigi väidetavalt musta sõstraga võrreldav askorbiinhappe hulk põdrakanepis vajab kontrollimist. Nüüdisajal on põdrakanep kasutusel ka kui põletikuvastane, haavu parandav ja nõrgalt lahtistav vahend. Eriti väärib tähelepanu tema kasutamisvõimalus eesnäärmepõletiku ja prostata adenoomi korral. Terapeutilistes annustes kasutamisel ei ole seni täheldatud põdrakanepi kõrvaltoimed või muid riske. Arvatakse, et just flavonoidid annavad põdrakanepiürdile põletikuvastase, antimikroobse ja kasvajavastase toime. Viimane on tõestatud droogist isoleeritud koostisainete fraktsioonil katsetes hiirte ja rottidega. Antimikroobne toime on tõestatud põdrakanepi tinktuuril ja vedelekstraktil terve rea bakteritüvede suhtes. Põletikuvastane toime põhineb prostaglandiinide sünteesi inhibeerimisel. Droogi peetakse perspektiivseks vahendiks prostata hüperplaasia algstaadiumis (I ja II), mida seostatakse sarnaselt väikeseõielise pajulillega oenoteiin B sisaldusega.

Euroopa Ravimiamet peab ahtalehise põdrakanepi (ja väikeseõielise pajulille) ürdist valmistatud teed traditsiooniliseks ravivahendiks, mis aitab meestel eesnäärme suurenemise algstaadiumis leevendada kaasnevaid urineerimisvaevusi. See hinnang on tõsine teaduslik kompliment põdrakanepile.

Mida Tartus on teada saadud

Oleme Tartu ülikooli farmaatsia instituudi ja Eesti maaülikooli vahelises koostöös uurinud põdrakanepi ja väikeseõielise pajulille, mets-pajulille, mägi-pajulille, soo-pajulille ja karvase pajulille koostist. Võisime tõdeda, et põdrakanep sisaldab pajulilledega samas suurusjärgus ja sõltuvalt kasvukohast isegi rohkem polüfenoole, tanniine ja flavonoide, ning kui taimeliigis on tanniinide sisaldus suur, siis on neis palju ka flavonoide, ning vastupidi. Seega puudub vähemalt Eesti tingimustes vajadus eelistada teistele pajulilleliikidele just väikeseõielist pajulille ning kõigi eelduste kohaselt teeb sama töö nagu pajulill ära meie looduses laialt levinud põdrakanep. Sama kinnitavad teiste riikide kolleegide tööd.

Uurisime ka peamise komponendi, oenoteiini B sisaldust eri kasvukohtadest (51) pärit põdrakanepilehtedes ning analüüs näitas, et selle ühendi hulk droogis varieerub sõltuvalt elupaigast kuni 3,7 korda. Polüfenoolsete ainete sisaldus kõigub aga 2,9 korda. Pealtnäha on see erinevus suur, ravimi puhul oleks ju selline kõikumine toimeaine hulgas suisa katastroof. Looduslikus materjalis võivad erinevused ulatuda isegi kümnetesse kordadesse, nii et põdrakanep on selles suhtes stabiilne. Paraku ei ole aga taime välimus või mis tahes muu marker toimeaine sisalduse tasemega korrelatsioonis. Nõnda siis jääb põdrakanepi kogumisel droogi kvaliteet teadmatuks nagu sarvede ilu põdral kotis.

Üks asi selgus veel. Selleks et oenoteiin B ja teised väärt toimeained taimest kätte saada, piisab, kui droog keeva veega üle valada ja siis seda enne kurnamist 10 minutit tõmmata lasta. Nii et tõenduspõhisuse maailmas on sekunditest vähe ja päevasest termoses leotamisest jälle liialt palju. Termoses hoidmisel on see häda, et koos oenoteiin B ekstraktsiooniga eralduvad ka rohked tanniinid, mis takistavad organismis toimeaine omastamist ja takkapihta muudavad vesitõmmise maitseomadused kehvaks. Rahkendasime ka välja, et keskmiselt kaalub supilusikatäis peenestatud põdrakanepi droogi umbes 1 g ja sisaldab 40 mg oenoteiini, mis on arvestatav kogus, kuid teed võib teha ka kahest supilusikatäiest droogist.

Kuidas mõjub lehtede fermenteerimine

Peale hea toime on põdrakanepit õnnistatud hea maitsega, nii et selle tee sünnib juua ka suurema tervisemureta. Vähe sellest, on olemas nipp, kuidas maitset veelgi parandada – selleks on lehtede fermenteerimine. Kodustes oludes ja kogustes võib toimida nõnda: värskelt kogutud lehed pannakse ükshaaval peopesade vahele ja lehed tõmmatakse peopesi üksteise suhtes kiire liigutusega nihutades rulli. Nii saadud taimne materjal läheb kuiva kaanega klaaspurki ja koos sellega päikese kätte. Mõnetunnise seismise järel on klaasi pinnal näha kondensaati ning droog tundub tumenenud olevat. Nüüd on õige aeg lehed purgist välja võtta ja toas ära kuivatada. Kui niisugusest materjalist teed teha, maitseb see üllatavalt hea ning on äravahetamiseni sarnane lahjavõitu musta teega. Üks halb uudis siiski on: lehtede fermenteerumisega kaasnevad füsikokeemilised protsessid, mille tagajärjel derivatiseeruvad toime mõttes olulised koostisosad ühenditeks, mille toime jääb tavaliste lehtede omadele tunduvalt alla. Seega kahte head korraga ei saa ning tuleb valida kas hea toime või veelgi parem maitse.

Kas tõesti elueliksiir?

Tuleme lõpuks tagasi ka alguses lubatud vandenõuteooriate juurde. Kõiketeadja dr Google’i kaudu jõuame kiiresti vapustavate teooriateni, mis on nii hästi kokku liidetud kaugema ajalooga, et jää või uskuma. Ega olegi vist ühegi teise Eestis kasvava taime kohta selliseid edulugusid. Aga teeme siinkohal siis väikese kokkuvõtte, mida sahistatakse.

Põdrakanepi kohta koorub välja põnev lugu, kuidas Venemaal on juba tuhatkond aastat fermenteeritud põdrakanepi teed joodud, sellest tsaaridele imerohtu tehtud ja sellest oli saanud selline Venemaa ekspordiartikkel, et seda vahetati siidi ja sameti vastu. Alles kolmsada aastat tagasi pidi ivan-tšai hakkama Euroopas piike ristama teepõõsa lehtede teega. Ja ivan-tšai kiituseks välja mõeldud lugu läheb aina pöörasemaks: räägitakse, kuidas Inglise teekompaniile konkurentsi pakuti ja kuidas alles pärast Türgi sõda koos lõunamaadest Venemaale imporditud samovaridega kofeiinirikas tee kuulsaks sai. Vene ivan-tšai olevat Euroopa konkurentsis alla jäänud pärast seda, kui lasti lahti jutt selle valmistamisel kasutatavast kahjulikust valgest savist.

Ja kuidas pärast revolutsiooni olevat kommunistid hukanud Kaporje ivan-tšai koolkonna tegelased. Nende juht olevat enne jõudnud elada 109aastaseks. Ja kuidas lõpuks Nõukogude võim ise Leningradi lähedal laborid taastanud, lootes sellest imerohtu oma vägevate sõdurite toonuse tõstmisel. Ja et Hitler olevat selle labori hävitamist väga tähtsaks pidanud. 1941. aasta suve lõpus, selle asemel et saata tankid Leningradi peale, andud Hitler feldmarssal von Leebile kummalise käsu suunata nad Kaporje külla, selleks et hävitada objekt „Elu jõgi“ („Река жизни“). Otse loomulikult hävitati tehas ja teadjad ning Punaarmee põdrakanepist elueliksiir, aga seegi ei aidanud pöörata sõja käiku. Põdrakanep sai oma kuulsuse tagasi alles pärast Nõukogude võimu kadu, kui imerohuks tunnistati nii fermenteeritud kui fermenteerimata põdrakanepi tee ja müügivõrku ilmusid salajas hoitud retseptide järgi valmistatud eliksiirid, mis nüüd on Eestissegi jõudnud. Igatahes on ka meie rahvasuus midagi sellest põnevast loost säilinud ja põdrakanepit on kutsustud ka „kaporuskiks“.

Selles loos oleme kõnelnud põdrakanepi kohta nii head kui ka kummalist ja küllap tekkis tahtmine end sellega ravima hakata. Tema kuulsama suguvenna, väikeseõielise pajulillega võib tõesti raskeks minna, aga seda, et põdrad meie hitt-ravimtaime ivan-tšai otsa söövad, pole karta, sest „tublid“ lageraiujad kannavad selle eest hoolt, rajades igal aastal üle 30 000 hektari uusi kändudevahelisi põdrakanepipõlde. Ühe sõja olevat põdrakanep juba võita aidanud.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht