Eesti linn ja maa 2020

Strateegilisi valikuid ruumilise õigluse nimel tuleb Eesti tasakaalustamiseks teha sel kümnendil. Lisada kriitilist massi ja kvaliteeti kestlikuks arenguks maakonnalinnades ja maakohtades.

ANTTI ROOSE

Võtan Eesti inimarengu aruande (EIA) kokku viie tulevikulise teesiga Eesti linnaühiskonnast, mis riskiühiskonnana reageerib kriisidele ja väljendab ühismeelt kodanikuühiskonnana. Unistav ja tõenäosuslik ettevaade sõltub ruumilistest otsustest siin ja praegu: kuhu tuleb uus elurajoon, koolimaja, logistikakeskus või õlitehas, kuhu veetakse interneti või autokiirtee, kuhu joonistatakse uus looduskaitse- või puhkeala. Avaliku ja suletud ruumi sundgeograafia kehtis ka enne koroonakriisi. Ruumile peab jätma samuti ruumi.

Eesti asend on tähenduslik

Sestap jälgime pingsalt maailmavõimu ümberjagamist suurvõimude tehnoloogilises, energeetilises ja inimvaralises konkurentsis. Üleilmastumine, üleilmsed võrgustikud, maailmamajandus on ülitugeva toimega ning tekitavad meis sõltuvust, vähendavad iseolemist. Kapital voolab Eestist välja, tööjõud enam mitte. Keskmiselt käib iga inimene üle ühe korra aastas välismaal. Kliimakriis ja liikide väljasuremine on jõudnud siia. Tavapärase elu seiskas koroona. Tulevikustsenaariumid pakuvad meile põnevaid mõttemänge, aga tekitavad ka ärevust, mis võib juhtuda sajandi teisel poolel (EIA ptk 5). Eesti ja eesti rahvas vajab iseolemist.

Eesti asustus on üha tasakaalutum

Mõtlejad on öelnud: Eesti on seest suurem kui väljast. Seega sama tähtis ja veel tähenduslikum on sisemine geograafia: kus riigi nurgas paikneb Tallinn, kust üle lahe ehitatakse linnasilda Helsingiga, kus on ülikoolilinn ja ühtlasi lõunakeskus Tartu, kus on tundlik piirilinn Narva, ja paljude suvelemmik Pärnu, kui kaugel on saared ja Setumaa, kus on metsa- ja põllumassiivid, kus on maastik endiselt kirjum. Asukohtadel ja asendisuhetel on tähendusi, uutel asukohavalikutel on põhjusi ja tagajärgi, mis viivad maakasutuse muudatusele ja liikuvuse kasvule ning mida autostunud väikeriigis tuleb arvestada.

Aina rohkem Eestit on Tallinn, aga see ei ole Tallinna süü, vaid globaalne suurlinnamajandus, mis koondab küllastumiseni. Kahanejatel tuleb kohaneda. Strateegilisi valikuid ruumilise õigluse nimel tuleb Eesti tasakaalustamiseks teha sel kümnendil. Kohe! Lisada kriitilist massi ja kvaliteeti kestlikuks arenguks maakonnalinnades ja maakohtades.

Eestlased on mitmepaiksed

Mitmepaiksus lähendab Tallinna maakondadele ja linnu küladele. Linlik eluviis, töötegemine ja vaba aja veetmine mitmekesistab ruumikasutust ja tegevusruumi, enam ei piirduta rutiinse pendeldamisega kahe koha vahel, nt kodu-töö, kodu-kool. Linlik elulaad ja tarbimine, suhtumised ja suhted on jõudnud samahästi väikelinnadesse ja maale. Muutub kodutunne ja suhe keskkonnaga. Mitmes kohas elamine, olemine ja liikuvus suurendab keskkonnakoormust (EIA ptk-d 1 ja 3). Peame elukeskkonnas muudatusi tegema senisest säästvamalt ja uuenduslikumalt, paindlikumalt ja kiiremini −, vähendama üksikotsuste juhusliku kuhjumise kahjulikku koosmõju. Mitte üksikobjektid, vaid sidus ja terviklik ruum loob ühiskondlikku kvaliteeti. Kliimaneutraalsus ja ringmajandus tulevad niikuinii. Rohepööre ei tohi jääda katteta lubaduseks, millest ilusti räägitakse, aga samal ajal jäetakse üha sügavamaid jälgi loodusesse ja rohkem süsinikutonne kliimasse.

Tegevusruumist tähtsamaks osutub kogemusruum

Eelistame olla seal, kus on hea olla. Eestis on ilusaid ja mõnusaid linnu-alevikke-külasid ning laialdaselt puhast loodust, aga kogeb ka halba, koledat, räämas ja reostatud keskkonda. Kes otsib vaikust, kes müra. Tunnetel on suur, tihti määrav osa meie tegevusruumi valikutes – kus me elame, kus vaba aega veedame. Linnarohelus ja loodus tervistavad (EIA ptk 3). Avalik linnaruum ja ehituspärand rikastab (EIA ptk 2). Kohtadel tekivad sümbolväärtused. On minu kohad ja meie kohad. Et seenelisel jääks alles „oma“ mets. Et rahvastikuregistris loodaks andmeväli kodukoht. Meie isiklikud suhted on enamasti ruumisuhted. Lõppeks mõjutab ruum, millised me oleme, üksinda ja ühiselt.

Kas e-Eesti linnad mõtlevad juba ise?

Veel mitte. Tark linn tegeleb seni rohkem kohaturundusega, aga digitehnoloogia, avaandmed ja robotlahendused loovad aasta-aastalt üha täiuslikumaid linnasüsteeme, vana head organiseeritud komplekssust*. See omakorda paneb linlased uude olukorda − linnakodanikuks tuleb õppida ja saadu sisaldab nii tehnilisi teadmisi kui ka aruteluoskusi (EIA ptk 4). Et tunnistusel oleks käitumine eeskujulik.

Aeg on lõpmatu, ruum lõplik

Kodanik ei tarvitse ametlikest asukohaotsustest aru saada ja suhtub kahtlevalt. Jube juriidiline. On mina-vaade ja meie-vaade, mitmesuguseid tõlgendusi. Linnaühiskonnas, kus ollakse sunnitult ja tihedalt koos vastastikuses sõltuvuses, saab avatud kodanikuühiskonnast tõusta iga kodaniku hääl, otsus ja tegu otsustavaks (EIA ptk 4). Head ruumi loome oma otsuste, elamise-olemisega, investori-maaomanikuna, ametniku ja spetsialistina, kodanikuna. Kodanikuühiskond mõjutab valitsemist ja vormib osalusdemokraatiat. Igaühel on õigus linnale ja külale, loodusele ja metsale, merele ja rannale. Lennartmerelikult: aeg on lõpmatu, ruum lõplik. 43 465 km² pluss merealad. Kuidas me siin Läänemere kaldal elame, kuidas me oma maad kasutame, on meie otsustada.

* Jane Jacobs, The Death and Life of Great American Cities. New York, Random House 1961.

Antti Roose on keskkonna- ja linna­geograaf, Eesti inimarengu aruande üks autoreid (sissejuhatus, eeslinnalugu).