Arheoloogia XXI sajandil

Kuidas panustab arheoloogiateadus ühiskonna arengusse ja hüvangusse?

ESTER ORAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Arheoloogia kui teadusharu tegeleb mineviku uurimisega materiaalsete jäänuste abil, olgu nendeks siis inimese tehtud esemed (artefaktid), objektid maastikul (muistised) või hoopiski laiemalt kunagise keskkonnaga seotud leiud (ökofaktid nagu loomaluud või taimejäänused) ja looduslikud ladestused. Arheoloogiat võib nimetada ka muinasteaduseks, sest enamasti tegeleb arheoloogia esiaja ehk muinasajaga, s.o perioodiga, millest pole (säilinud) kirjalikke allikaid. Tegelikult rakendatakse arheoloogilist meetodit laialdaselt ka ajalooliste perioodide puhul: see sobib näiteks Teise maailmasõja ja metsavennaarheoloogia ja ka tänapäeva tarbimisharjumuste ülevaate tegemiseks nn prügikastiarheoloogia kaudu. Nii hõlmab arheoloogiline uurimistöö Eestis ajajärke alates esimestest inimasustuse jälgedest pärast viimase jääaja lõppu umbes aastast 9000 eKr kuni keskaja või koguni tänapäevani ning katab ühtekokku muljetavaldava üheteistkümne tuhande aastase ajaloo.

Kuivõrd arheoloogiateadusel ja arheoloogilistel uurimisobjektidel on Eestis pikk ja väärikas ajalugu, on ehk paslik esitada järgnevad küsimused. Kas ja kui püsiv või muutuv on arheoloogiateadus XXI sajandil? Mis on tänapäeva arheoloogide väljakutsed? Ja missugune peaks olema arheoloogide panus tänapäeva suurte ühiskondlike probleemide lahendamisse?

Arheoloogia ja kultuuripärandi kaitse ning hoidmise juured Läänemere maades ulatuvad suisa XVII sajandisse, kui Rootsi kuningriigis võeti vastu muinasmälestiste kaitse seadus. Kuna Eesti ala oli toona Rootsi kuningriiigi osa, laienes see ka meie kodumaale. Arheoloogiliste esemete teadlik kollektsioneerimine ja väärtustamine ulatub siin XIX sajandisse ning on otseselt seotud siinsete baltisaksa seltside, ennekõike Õpetatud Eesti Seltsi tegevusega. Akadeemilist arheoloogiaharidust on Eestis antud juba 102 aastat, siinjuures on Tartu ülikool vanim akadeemilise arheoloogiateaduse keskus Baltimaades. Arheoloogia õppetool Tartu ülikoolis avati 1920. aastal, kui esimeseks arheoloogia professoriks kutsuti Helsingi ülikoolist Aarne Michaël Tallgren, kellele järgnes 1923. aastal Birger Nerman Uppsala ülikoolist. Esimene eestlasest arheoloogiaprofessor oli Harri Moora, kas hakkas õppetooli juhtima 1930. aastal. Nõukogude ajal oli arheoloogia teaduskeskus Ajaloo Instituut Tallinnas, Tartus õpetati arheoloogiat ajalooteaduste osana. Arheoloogia õppetool Tartus avati taas 1992. aastal Evald Tõnissoni professoriks nimetamisega. Viimased 23 aastat on Tartu ülikooli arheoloogia osakonda juhtinud akadeemik Valter Lang.

Arheoloogia kui loodus- ja humanitaarteadus

Viimastel kümnenditel on üha enam esile kerkinud arheoloogia ja loodusteaduslike ehk laboratoorsete meetodite seos. 2007. aastal loodi ka Tartu ülikooli juurde laboratoorse arheoloogia professuur, mida täidab tänini prof Aivar Kriiska. Loodusteaduste võidukäigust arheoloogiateaduses annavad märku näiteks Eesti teadusgrantide teemad, milles on laboratoorseid meetodeid arvestataval määral rakendatud, aga ka rahvusvaheliste teadusajakirjade koorekihti kuuluvate väljaannete nagu Nature ja Science lehekülgedel ilmuvad teadusartiklid. Tõsi küll, viimastes domineerivad praegu (ikka veel) genoomika ja vana DNA teemad, olgu siis ülevaated esimestest hominiididest ja vastavastatud inimliikidest või varajase maaviljeluse leviku tagaajamine populatsioonigeneetika ja ammuste inimrännete kaudu. On tähelepanuväärne, et üks maailma juhtivatest vana DNA uurimisrühmadest asub siinsamas Eestis, Tartu ülikoolis!

Tartu ülikooli arheoloogide esimene põlvkond seminaris 1922. aastal

Eesti Rahva Muuseumi fotokogu, ERM 1697: 20.

Aeg-ajalt võib kuulda nurinat, et n-ö vana hea arheoloogia ja inimkeskne humanitaarne mineviku mõtestamine kipub hääbuma. Võib ju küsida: mida annab meile teadmine, missugusesse haplogruppi kuulus üks või teine ammu surnud inimene või mida söödi mõnest üksikust savinõust, kui sellel puudub ajaloolise ja ühiskondliku mõõtmega interpretatsioon? Tõepoolest, juba mõnda aega on arheoloogiateaduses peetud debatti, kas ja kuivõrd adekvaatsed, mineviku inimesi ja ühiskonda päriselt mõtestavad saavad olla loodusteadlaste juhitud ja nende püstitatud probleemküsimustega uuringud. Selle rahulolematuse taustal on tihti vähene kohaliku arheoloogilise konteksti tunnetus ja avamine, liiga laia pintsliga tehtud üldistused, mille puhul vaadatakse üle kohalikest kultuurinüanssidest, või suisa ajalooliselt ebapädevad tõlgendused.

Selle küsimuse lahendus saabki olla just nimelt kahe teraga mõõk, mille keskel olev vere soon liidab laboriteaduse ja arheoloogia ühtseks tervikuks, ning mille puhul mõlemad terad on ühtmoodi vahedad. Esiteks tuleb leppida, et arheoloogiateadus ei ole XXI sajandil enam võimalik ilma loodusteaduste kaasamiseta. Arheoloogiast on saanud laboriteadus. Tegelikult on arheoloogia olnud loodusteadustega tihedas seoses oma algusajast saadik: Eestis võib selle näiteks tuua Constantin von Grewingki geoloogiateaduslikud uurimused, mis hõlmasid ka siinse inimasustuse varasemat ajalugu (Kunda Lammasmägi) või XX sajandi ühe olulisema teadussaavutuse, keemik Willard Libby avastatud radiosüsiniku dateerimise meetodi. Oleks lihtsalt lühinägelik ja regressiivne jätta kasutamata kõik need arvukad laboriseadmete võimalused, mida tänapäeva analüütika võib arheoloogiale pakkuda. Tänu neile uudsetele rakendustele on suudetud tõestada ulatuslikke inimrändeid ja populatsioonivahetusi kiviaja lõpul, tuvastada inimajaloo karmimate viirushaiguste levikukäiku ning rekonstrueerida sajanditetaguste meeste ja naiste erinevaid toidueelistusi – vaid mõned aastakümned tagasi kõlas see kui ulme.

Teiseks tuleb rõhutada, et laborimeetodite rakendamine peab tulenema ajaloolis-arheoloogilistest uurimisküsimustest ning neid tuleb tõlgendada tiheda (kohaliku) ajalookonteksti tunnetusväljas. Loodusteaduslikud meetodid saavad olla vaid nii head, kui head on uurimisküsimused, millele nende abil püütakse vastata, ja viimased peavad johtuma justnimelt inimloomuse (põhi)küsimustest ning ühiskondlike suundumuste tuvastamise soovist. Kolmandaks on aga vaja ka arheoloogidel mõista, et ükski analüüsiviis pole universaalne võluvits, mis vastab kõigile põletavatele küsimustele: igal mõõtemetoodikal on oma tugevused ja nõrkused, sissekirjutatud vead, pimepunktid ja määramatus. Loodusteadust pimesi usaldada oleks naiivne. Sestap on XXI sajandi arheoloogide ülesanne ühelt poolt tõsta häält, et astuda n-ö uurimismaterjali tootja positsioonilt edasi teadusprobleemi püstitaja ja tulemuste tõlgendaja positsioonile, aga ka viia end kurssi loodusteaduslike meetodite olemuse, tugevuste ja nõrkustega. Viimane saab toimuda ainult arheoloogide ning loodusteadlaste tihedas, suisa igapäevases ja sünergilises koostöös, ideaalis inimeste liikumisega kahe valdkonna vahel.

Arheoloogiapärand: taak või uhkuseasi?

Teine suurem arheoloogia proovikivi on laiendada üldsuse arusaamu sellest, mis siis ikkagi on arheoloogiapärand ning kellele ja miks seda hoitakse. Enamikule inimestele seostub arheoloogia ilmselt kahe suure teemavaldkonnaga: (detektoriga avastatud) muinasesemete leiuautasud ja mõne üksiku kondi pärast seisma pandud ehitusobjektid. Kummalgi neist pole üleliia hea kuvand.

Viimastel kümnenditel hoogustunud metallidetektorite (ametliku nimetusega „otsinguvahendite“) kasutamine, on justkui kasvatanud üldsuse huvi ajaloo vastu. Igal aastal jõuavad muinsuskaitseameti ja arheoloogide kätte sajad ja tuhanded uued maapõuest avastatud muinasesemed. Kuigi on palju siiraid arheoloogiahuvilisi, kes soovivad oma tegevusega panustada meie kaugema mineviku uurimisse, on selle leiuuputuse üks põhjusi kindlasti ka muinsuskaitseseadusega loodud leiuautasude süsteem. Nimelt omistavad eksperdid n-ö turuhinda (sic!) arvesse võttes muinsuskaitsjatele või arheoloogidele üle antud leiule rahalise väärtuse, mis makstakse leidja soovi korral tema pangaarvele. Paradoksaalne on siin aga asjaolu, et selline hinnasildistamine ja rahaline preemia on teoreetiliselt ka justkui must turg, sest seaduse alusel kuulub kultuuriväärtusega leid riigile ning selle väärtus ongi juba hindamatu, sest tegemist on meie kõigi ühise ajalooallikaga. Miks peaks keegi üksikisik meie kõigi ühise vara arvelt isiklikke sissetulekuid kasvatama? Tõsi, seadus loodi hirmus, et ilma leiuautasuta jõuaks arheoloogiakogudesse vaid imeväike osa uutest muinasesemetest ja need läheksid müüki pigem illegaalseid teid pidi. See olukord on aga nüüdseks päädinud sellega, et siiraste ja vähemsiiraste hobiarheoloogide tegevus on küll toonud rikkalikku lisateavet meie mineviku kohta, ent samal ajal piinlevad nii akadeemilise arheoloogia esindajad kui ka muinsuskaitsjad kroonilises ülekoormatuses ja rahanappuses: lihtsalt pole inimesi, keda saata vastavastatud objekte uurima, ega raha, mille eest värskeid leide konserveerida, hoiustada ja eksponeerida. Need karmid käärid on eriliselt esile kerkinud muinsuskaitseameti viimase aja poliitikas: eelarvekärbete tõttu arheolooge hoopis koondatakse, samal ajal kui töömaht ja ajalooväärtuslikud „tulekahjud“ kasvavad eksponentsiaalselt.

Tõsine lisaprobleem, mis seostub metallidetektori laialdase leviku ja leiuautasude süsteemi sisseseadmisega ning paneb kõigi professionaalsete arheoloogide südame verd tilkuma, on kuvand, justkui ajalugu ja arheoloogia olekski vaid (ilusad) asjad. Ükski ese üksi ei anna mis tahes meetoditega uurides laiemat pilti toimunust, selle valmistajatest-kasutajatest mahajätjateni, rääkimata eseme enda ning selle „sünnikodu ja surmapaiga“ laiemast kultuuriloolisest tähendusest. Nende tõeliste ajalooteadmiste vundament on leiukontekst: täpne asukoht maastikul, eseme paiknemine seoses kunagiste ehitiste, maetute ja teiste esemetega, võimalus uurida konkreetset objekti kohapeal, kogudes tõestusväärtusega lisaproove leiukohast ja dokumenteerides üksikasjalikult leiusituatsiooni. Ühesõnaga, ühest leiust saab täisväärtuslik ajalooallikas vaid tema algses kontekstis. Kontekstita leiu puhul on tegu justkui vanaema juubeli kreemitordi roosa roosiga – ja meil puudub igasugune aimdus, kas tegu oli trühvli- või mokakoogiga, rääkimata kogu pikast lookas süldilauast ja selle otsa, akordion süles, magama jäänud onu Jaagust.

Tartu ülikooli esimese arheoloogiaprofessori Aarne Michaël Tallgreni kaevamised Kivisaares.

Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogude arhiiv, AI f1, n37, sü2, f1

Samalaadne probleem kerkib esile ka laiema ühiskondliku suhtumisega arheoloogiapärandisse. Pole suuremat jama kui maakodu tagaaiast või teetrassilt avastatud muinasobjekt, mis ei luba uut vundamenti ehitada või tähtajaks asfalti paigaldada. Selle asemel tulevad kalli raha eest kohale muinasteadlased, kes kraabivad pintslite ja kühvlitega nädalate viisi nõgiseid koldekivihunnikuid ja potikilde välja. Meie ühiskonnas pole veel kuigi kõrgelt arenenud omalaadne ajalooline uhkus, midagi sellist, millega üllatavad Skandinaavia maad ja Ühendkuningriik – uhkus, et on võimalus hoida ja kogu maailmale näidata unikaalset muinaspärandit, uhkus, et minu maal paikneb üks piirkonna vanemaid asustusjälgi, mis annab mulle endalegi tugevama kohaidentiteedi, uhkus, et tänu minu ehitatud teelõigule avastati unikaalne matmispaik, mille materjalide analüüs viis kümnete teaduspublikatsioonide ja muuseuminäitusteni. Praegu oleme neis küsimustes veel samas seisus tuumaelektrijaama-paradoksiga – iseenesest ju vajalik ja mõistlik, aga not in my backyard! Arheoloogidel ja muinsuskaitsjatel on vaja teha tõsist teavitustööd ja luua hea enesekuvand, et kultuuripärandit hakataks hindama kui ressurssi ja võimalust, pärandkoosluse, rohelise mõtteviisi, paiga vaimu ja miks mitte ka sotsiaalse ettevõtluse osa. Selles kontekstis on ehk paslik meenutada, et fosforiidisõjas „läksid barrikaadidele“ just arheoloogilised muistised, mille kaitse kaudu tõrjuti suuremahulisi kaevandustöid. Ehk pakuvad tänapäeva rohepööre ja üleilmastuva maailmaga kaasas käiv identiteedikriis arheoloogiaobjektidele nüüd uue tulemise võimaluse?

Ajaloo õppetunnid siin- ja sealpool piiri

Kolmas suur (eesti) arheoloogiateaduse proovikivi seostub selle teadusharu laiema ühiskondliku panuse mõtestamisega: kuidas panustab arheoloogiateadus ühiskonna arengusse ja hüvangusse? Praeguses teadusrahastuses on suisa hindamiskriteeriumide tasandil selgeks tehtud, et maksumaksja raha peab teadusprojektide ja alusuuringute puhul tavainimesele midagi n-ö tagasi andma. Traditsiooniliselt on ajalooteadusi rakendatud rahvusliku identiteedi ja meie-nemad-tunnetuse loome vankri ette. Selle lähenemisviisi viljakaid, aga kahjuks ka karme väljundeid on meie lähiajaloos näha olnud liigagi palju: olgu selleks siis Natsi-Saksamaa aaria rassi ülistamine ja teiste etniliste gruppide represseerimine või ka Nõukogude Liidu vennasvabariikide pikaajalise koostöö ning ühisvõitluse „tõestamine“ ajalooallikate abil (à la Meelise ja Vjatško kuju Tartus Kassitoomel). Kahtlemata on noorte riikide puhul ajalooline identiteediloome meie-tunnetuse kujunemisel määrava tähtsusega. Eestlaseks olemise ja eestluse olemuse küsimuste suurt tähtsust näitab Valter Langi monograafia „Läänemeresoome tulemised“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018) suur müügiedu ja „Eesti ajaloo“ sarja köidete populaarsus. Siiski oleks ehk XXI sajandil aeg vaadata ka teiste ühiskonna teenimise võimaluste poole.

Ajaloopärandi tutvustamine ja arheoloogia populariseerimine, mille suurepärased näited on arvukad arheoloogianäitused ja populaarteaduslik ajakiri Tutulus, ei tohiks jääda ainsaks väljundiks arheoloogialt ühiskonnale. Arheoloogiateaduse võlu ongi ju selles, et minevikuühiskonda püütakse uurida ja selgitada kogu tema kirevuses – alates laste surmadest rituaalse toidu, keskkonnamuutuste, matmiskommete ja traditsiooniliste hoonete ehituseni. Seetõttu kutsungi kõiki arheolooge üles otsima ja leidma oma suurte ja mõjukate avastuste seast üles „ajaloo õppetunnid“, mis peale ajalooidentiteedi karika täidaksid ka mõnd tänapäeva ühiskonna praktiliste probleemide anumat. Sellised näited võiksid olla loodusressursside ekspluateerimise ja keskkonnamuutuste või toitumise ja tervise seosed, aga ka kliimast tingitud elatus- ja eluviiside adaptsiooni või ajaloolise ninast sabani ja taaskasutusprintsiipidel põhineva ringmajanduse temaatika – kõigi nende puhul on arheoloogiateaduse varasalv vaat et põhjatu. Kui suudame pakkuda päris näiteid, nii häid kui ka halbu, kuidas on minevikus sedalaadi probleemidega rinda pistetud või neid tekitatud, kasvab ehk ka austus ja huvi arheoloogiapärandi ja -teaduse vastu. Siinjuures ei tohiks aga kindlasti unustada, et kuigi arheoloogia on oma loomult kohalik teadusharu, peaks see eesmärgilt olema just nimelt rahvusvaheline rahvus­teadus. Igal projektil ja artiklil võiks peale kohaliku probleemküsimuse olla ka laiem teaduslik väljund – olgu see siis meetod, uudne uurimisküsimus või ootamatu avastus –, nii et see kõnetaks kolleege üle maailma. Niiviisi saaksime Eesti arheoloogia, meie oma põhjamaade ajalooparadiisi, teha suureks nii koduriigi kui ka maailma mõõtkavas.

Ester Oras on arheokeemik, Tartu ülikooli analüütilise keemia ja laboratoorse arheoloogia kaasprofessor.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht