Argidialektika I

MARGUS OTT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Siinsega algava „Argidialektika“ minikäsitluste sarja eesmärgiks on võtta mõned argipruugist tuttavad mõisted ja arusaamad ning käsitleda neid dialektiliselt. Dialektikat mõistan siin hegellikult maksimaalselt eelarvamusvaba protseduurina. See ei tähenda niivõrd seda, et eelarvamused, eelhoiakud üldse puuduksid (see on ilmselt võimatu), vaid seda, et neid võimalikult rohkem suspendeeritaks ehk „rippuma“ jäetaks ega „langetataks“ enneaegu, ennakult, tõtlikult. Kõige üldisemalt ongi see filosoofia peamine panus ellu: pumbata argimõtlemisse viivitust ja nüansse. Need kaks on teineteisega seotud: nüansseerimine eeldab eelnevalt vähemasti korraks toimunud aeglustust, ning just viivituses saavad välja tulla nüansid.

Säärane viivitamine pole mõistagi ainuomane hegellikule dialektikale: seda teeb ka kartesiaanlik kahtlemine, husserlilik sulgudessevõtmine ehk epoché, zhuangzilik unustamine jne. Miks siis just „dialektika“? Esiteks seepärast, et ta on unaruses, aga vääriks velmamist. Teiseks seepärast, et temas on kätketud dialoog, dialoogilisus, läbikäimine ja suhestumine oma „teisega“. Seda on tänapäeval väga vaja. Kolmandaks seetõttu, et see tõotab olla käepärane ja tõhus viis mõtlemise liikumapanemiseks.

Dialektikas on olulised spekulatiivsed laused, kus esmalt öeldu peegeldub tagasi tema juurde öeldult (peegel ongi ladina keeles speculum), nii et algselt öeldu olulisel moel teiseneb või õigupoolest saabki selleks, mis ta on, selle juurdeöeldu kaudu. Harilikult argikeeles juurdeöeldu ei muuda seda, mille juurde teda öeldakse. Näiteks sellised laused: „roos on punane“ või „metafoor on kõnekujund, mille käigus kantakse ühe nähtuse omadused sarnasuse alusel üle teisele“. Roos ja metafoor on juba eelnevalt paigas ja järgnev lihtsalt täpsustab seda (milline see roos siin õieti on?)* või jagab infot neile, kes seda varem ei vallanud (nt mis on metafoori definitsioon).

Seevastu näiteks lause „piir on see, mille kaudu miski ja teine ühtaegu on ja ka ei ole“ on heas ja tugevas mõttes spekulatiivne: selles lauses öeldud piir on paikapandamatu, öeldu nihutab teda, ja mida rohkem me teda uurime, seda enam ta teiseneb. See juhtubki lähemal vaatlusel iga asjaga.

Argidialektika tähendab ühest küljest seda, et me avame argimõistetes peituva dialektika, millel tavaliselt ei lasta puhkeda, kuna enne ollakse juba edasi liikunud järgmiste mõistete, mõtete, väidete, juttude juurde. Ja teisest küljest tähendab see seda, et argisus selle käigus põhjalikult muutub. Võiks ütelda, et ta pöördub iseenda vastandiks, pühaks. Ent selle kokkupuute tõttu nii argisus kui ka pühadus juba tähendavad midagi muud kui enne dialoogi astumist ja sellist dialektilist üleminekut ja ülesaamist. Kuidas, see saabki olema esimene teema ehk seeria teine jutt.

Ehkki siinkirjutaja kavatsuses on noil argidialektikatel olemas kokkupuude Hegeli dialektikaga, ei pretendeeri nad siiski mitte mingis filosoofiaajaloolises mõttes korrektsele hegellusele. Me lihtsalt püüame lasta asjal endal kõneleda, lasta tal end lahti voltida. Hegelile heidetakse vahel ette rohmakat ja abstraktset eituse kaudu liikumist. Ent rohmakad eitused ja vastandused on lahtivoltimise kõige esmasem vorm. Just sellised lokkavadki argimõtlemises. Ja ülesanne on jõuda peenema ja reflekteerituma, aktiivsema käsitluseni.

* Vt Stephen Houlgate, The Opening of Hegel’s Logic. Purdue University Press, West Lafayette 2006, lk 94.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht