Võim kolis minu rahakotti

Kes valvab valitsust, kui parlament läbi kukub?

KAAREL TARAND

Esmaspäevane maskiball riigikogus ei pidanudki olema ooper, kuid välja kukkus see rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka koomilise monotükina aktiivselt kaasatud publikuga. Igalt praegu suletud teatrilavalt oleks selline kehv koomik esimese kümne minutiga maha vilistatud, kuid parlamendis kehtestatud töökorra järgi mängitakse iga tükk lõpuni, võtku see tunde või päevi. Nii saigi peaesineja kõnepuldis tundide kaupa jätta esitatud küsimustele sisuliselt vastamata, demonstreerida oma rahandusalast asjatundmatust ning diskrediteerida parlamendi kogu seadusandlikku tööd.

Töö pidi ju olema tõsine, sest kiir­korras menetleti kriisiolukorra seaduseelnõusid, mis peavad leevendama korraga nii tervishoiu kui ka majanduse hädasid ja mille puhul varem kõik vastutajad on rõhutanud, et mida konsensuslikum lõppotsus, seda parem ühiskonnale. Tegelikult ei näidanud koalitsiooni kuuluvad saadikud üles vähimatki huvi opositsiooni seisukohtade vastu, ei osalenud suure saali mõttevahetuses ning tegid tuima hääletustöö lõpuks ära kordagi võimuparteide näpunäidetest kõrvale kaldumata. Parlament ei õigustanud end valitsuse tegevuse seaduslikkuse ning täitevvõimu kavatsuste läbimõelduse range kontrollijana. Poliitikat jälgiv publik ei saanud ka sentigi targemaks, kes, kuidas, millistel tingimustel eriolukorra lisaraha saama hakkab ja kellelt ning kui palju kohe või tulevikus ära võetakse. Lõpuks on laenuvõtjaks ja tagasimaksjaks ikka maksumaksjad, mitte valitsus.

Tere tulemast minu rahakotti, valitsus! Sellise hooga sobramist nagu praegu ei ole ma seal pikka aega näinud. Aga kas on palju paluda, et keegi mu kukrus tuhnijatest, olgu juurdepanija või äravõtja, võtaks vaevaks arusaadavas keeles selgitada, mida see mulle või lihtsalt keskmisele maksumaksjale lähiaastail tähendab? Kui kogu töö eelnõuga toimub dokumentide alusel, millest ka riigikogus istuvad endised rahandusministrid ei suuda välja lugeda, kust täpselt ja kui palju raha tuleb ning milleks see kulub, siis kõrvaltvaataja ammugi mitte. Valitsust ja ministreid võib mõni ju usaldada, kuid aastatagustel valimistel ei saanud ükski isik ega erakond valijalt praegusteks toiminguteks mandaati. Seetõttu peaks selgitustele kuuluma topelt tähelepanu. Mooseseks kehastunud välisministri käsulauale 9. käsuna kirjutatud „Praeguse kriisi ajal peab meie rahvuslik strateegia olema 1) rahva tervis, 2) terve mõistus, 3) julgus mõelda suurelt“ ei kvalifitseeru selgituseks. Küllap on neidki, kellele tundub, et valitsus käsusõnumi teist punkti terve mõistuse kohta endale siduvaks ei pea.

Nii lihtne on seal kõrgel opereerida sadade miljonite ja miljardite eurodega! Praegune üldine seisukoht paistab olevat, et need „tühised protsendid SKTst“ makstakse kunagi tõepoolest tagasi, Kreekat tegemata. Lõppmaksjad, nagu öeldud, on Eesti umbkaudu 650 000 töötavat inimest (ja neile kuuluvat juriidilist isikut), kellest igaühe turjale langeb keskmiselt 3000 eurot võlakoormat, kui valitsus võtab välislaenu 2 miljardit eurot. Kuidas ja kui kiiresti see tagasi makstakse? Majanduskasv ei saa olla vastus, sest laenuraha kulub puhtalt ellujäämiseks, mitte kasvu investeerimiseks. Kui kasvu ei ole, on laenu tagasimakse allikaks elanike maksukoormuse tõstmine. Milliseid makse ja kui palju siis laenu katteks muudetakse, juurde tekitatakse? Aktsiisimäärade sihitu langetamine igatahes maksuraha juurde ei too. Kui valitsusel ei ole plaanis laenu tähtajal tasuda, siis on alati variandiks selle refinantseerimine uutega (ja tõenäoliselt kallimatega). Paha plaan seegi.

Võõra raha lugemisel on tüli alati olnud kerge tekkima. Kaader filmist „Nukitsamees“ (Tallinnfilm, 1981)

See puudutab kodanikku esialgu kaudselt, sest erinevalt eralaenudest ja -liisingutest, mida me kõik kogeme enam-vähem paratamatusena, et pank võtab esimesena oma igal palgapäeval, ei pruugi riigilaenu tagasimaksed alata kohe järgmisel kuul. Ja riik võtab laenu poolte kokkuleppel välismaiste laenuandjatega. Hoopis teine lugu on laenuga, mille valitsus plaanib võtta kodanikelt, täpsemalt teisest pensionisambast. Ei mingit läbirääkimist, ei mingit avalikku arutelu, vaid ühepoolne jõutarvitamine. Ka riigikogu liikmed ei saanud korduvale pärimisele vaatamata Aivar Kokalt mingit vastust, miks kodanike pensioni­sambast laenuvõtmine praegustele pensionäridele maksmiseks on parem kui selleks lihtsalt välismaiste ja pealegi 0-intressiga laenavate rahaasutuste käest natuke suurem summa küsida.

Kogumispensionide seaduse mässimine kriisieelarvesse on selle üks küsita­vamaid kohti. Teatavasti on riigikogus usaldushääletusel heaks kiidetud pensionireformi põhiseadusele vastavus küsimärgi all ning seda uurib riigikohus. Kuid eriolukorra kattevarjus kavandatud muudatused ja nende aluseks olevad võimalikud arvutused (mida riigikogule ei näidatud) lähtuvad eeldusest, justkui oleks riigikohus valitsusele soodsa lahendi juba teinud. Formaalselt ei ole midagi valesti, kuid võetud on märkimisväärne poliitiline risk. Kui riigikohus peaks seaduse mingis osas tühistama, tähendab see uut menetlust riigi­kogus ja praegu kirja pandud tähtaegade võimalikku muutust,s.o segadust ja valitsuse rahakasutuse kasvavat läbipaistmatust.

Valitsusele ei tulnud muuseas pähegi, et selle sundlaenu peaks kodanike pensionisambasse tagastama koos viisaka intressiga. Õnneks selles küsimuses oli riigikogu valvas ning lisas omalt poolt „kompensatsiooni­mehhanismi“, mis on aga kiirkorras tehtuna välja kukkunud veider ja kohtleb kodanikke ebavõrdselt. Mõistagi on seadusandjal õigus sotsiaalmaksu suunamine pensionifondidesse peatada ja seda viimase finantskriisi järel ka tehti. Erinevalt eelmisest korrast on riik nüüd otsustanud pensionikogujatele, kellelt jõuga laenu võtab, hiljem kingituse teha.

Praegusel kujul jagunevad tulevased kingisaajad sõltuvalt sellest, millise riski­tasemega fondi on valinud, kolmeks. Kui kellegi pensionivara on fondis, mille tootlus jääb kriisi järel negatiivseks, siis ta mingit kompensatsiooni ei saa. Juhul, kui rahamaailm muutub tootlikuks (nagu eelmise kriisi lõpul), jaotab valitsus tootlikesse fondidesse kogujad kaheks ja nimelt nii, et ühed peavad teistele oma taskust kingituse tegema.

Igalt keskmise palga saajalt kavatseb valitsus pensionimakset peatades laenu võtta umbes 750 eurot ja maksta selle tagasi koos keskmise tootlusega paar aastat hiljem. Oletagem, et plussis fondide tootlus hüvitamise aluseks oleval perioodil jääb vahemikku 2–20% ja kõigi fondide keskmiseks kujuneb 11%. Kui igaüks saaks kingituse vastavalt oma fondi tootlikkusele, teeniks ettevaatlik tootluse arvelt juurde 15 eurot, riskeerija aga 150 eurot. Seadusandja aga lubab anda mõlemale 82 eurot. Millist õiglust sellega taga aetakse, kui sisuliselt öeldakse kodanikele, et vali konservatiivne fond ja valitsus jagab tootlikumas fondis pensioni koguja tulu sinu kasuks ümber? Kui üksikisiku seisukohalt on summad pisikesed, siis kokku tahab valitsus oma suva järgi ümber jaotada mitukümmend miljonit eurot, õigustades seda eriolukorraga ja olles täielikult unustanud, et veel alles paar kuud tagasi pidas rahandusminister teist pensionisammast eraomandiks, mis on põhiseadusega kaitstud.

Ning lõpuks küsimus, kust see kingiraha võetakse, kui valitsusel raha ei ole. Jälle on kaks võimalust: valitsus kas tõstab makse või laenab selle raha. Seega võtab ta selle mõlemal juhul minult, et mulle kingitus teha ja mind (kui tootlikumas fondis riskijat) selle heateo raames veel pügada ka. Aitäh!

Tõin siin vaid paar näidet, mida valitsus mu rahakotis teeb ja kuidas ta võiks selle ka ära seletada. Küllap toimub teisteski lahtrites midagi samalaadselt hämarat, läbimõtlematut ja pikas perspektiivis kahjulikku. Mul ei ole midagi selle vastu, et töötava inimesena lisaks oma ema pensionile ajutises eriolukorras veel kellegi pensioni ajutiselt välja teenin ja maksan. Aga kui selleks on valida mitme tervemõistusliku viisi vahel, siis miks peaksin nõus olema sellega, kui valitsus mulle kõige arutuma ja kallima skeemi kaela määrib ja oma teguviisi silbigagi põhjendada ei mõista.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht