Vesi teeb imet, kui mehed seda suus peavad

Kui pöörata on vaja, siis poliitikas hüpped ei aita.

KAAREL TARAND

Vägivald jääb vägivallaks, ükskõik milliseid täpsustavaid või pehmendavaid sõnu sellele ette liita. Oletajad ja ennustajad on küllap õigesti pakkunud, et pandeemia oma piiravate reeglitega võib suurendada eeskätt vägivalla varjatumaid liike. Perevägivald, lähisuhtevägivald, aga ka töökiusamine. Kus on võimalus ja ettekääne, seal ei jäta vägivald end ilmutamata ning kannatajaks pooleks, ohvriks, on ülekaalukalt naised. Reaalajast kaugel tagapool sammuv statistika seda veel ühiskonnale karjuvalt ei kinnita, aga need andmed ei jää tulemata.

Õigupoolest on kriisiühiskond naiste suhtes vägivaldne ja ebaõiglane täiesti avalikult ja ametlikult ning seda ka Eestis, kus petlikul pealispinnal oleks kõik justkui hästi. Meil on naissoost president, õiguskantsler, võrdsete võimaluste volinik, rääkimata peaministrist ja kõigi aegade naisterikkaimast valitsuskabineti koosseisust. Ka pandeemia vastu võitlemise teadusnõu andjate seas domineerivad naised.

Aga faktiks jääb, et viirusega nakatunute hulgas on naiste ülekaal suhtega 54 : 46. Põhjus on lihtne. Nn eesliinil, kus on rohkem viirust ja sellega kokkupuutumise sundi, ongi rohkem naisi, olgu tegu meditsiini, hariduse või hoolekandega. Kriisi eel ehk ka tavaolukorras töötas neil aladel rohkem naisi ja automaatselt kandus naiste selga kriisivõitluse põhiraskus. Tähendab, summaarselt on just naised teinud raskel ajal põhiosa ületundidest haiglates, hooldekodudes ja koolides ning valdavalt on seda tehtud tasuta. Kuidas ka pilti ilustada ei püüaks, ei saa kuidagi tõestada, et kontakt­õppega samas mahus distantsõpe võtab õpetajalt ka täpselt sama palju aega. Ja pole kuulda olnud, et valitsus või omavalitsused oleksid pedagoogidele nende ületundide tasustamiseks lisaraha määranud. Sama käib kodude kohta, kus kaugõppele määratud õpilaste jälgimine ja karjatamine on pigem ikka emade kui isade lisatöö. Seda eriti neis vanaaegsema soolise rollijaotusega peredes, kus isa on niigi närvis, sest talt on võetud ligipääs oma harrastustele ja vabale ajale väljaspool kodu ning ega muud olegi jäänud kui patriarhina diivanilt kui komandosillalt pereelu juhtida.

Kogu kriisiaegne elukorraldus on seega naistevastane avalik vägivald: naistele on pandud ebaproportsionaalne koormus ühiskonna kriisist väljavedamisel. Kui imet ei sünni, jäävad naised kriisi järel korralikult tänamata ja premeerimata. Küllap üksikutele jagub teenetemärke ja kõrgematest kõnetoolidest mesiseid kiidusõnu, kuid see kuulub meestekeskse poliitikailma silmakirjaliku käitumise tavarelvastusse. Sellest ei järeldu, et naised kriisi järel saaksid poliitika tipus senisest õiglasema osa. Vastupidi, on märke, et poliitika meestipud kasutavad kriisiolukorda mõnuga ära elektoraadile oma soolise üleoleku tõestamiseks. Mõned kõvemad mehed ei ole üleolevat suhtumist vastassoo võimetesse poliitikaväljal kunagi varjanud. Kõigi nende kanakarja-, kassapidaja-, seenelise- või suu ja silmade lubamatute naljade loend on lõputu ja õiglast poliitilist karistust ei ole kunagi järgnenud. Nii võib ja saab. Sellel on tagajärjed eriti neis ühiskonna kihtides ja kõlakambrites, kus ei ole juurdunud veendumus soolise võrdõiguslikkuse vältimatusest.

Eelmisele valitsuskoalitsioonile ja selle juhtidele ei olnud midagi mugavamat kui õigeaegselt ja otsitud põhjusel laiali minna, vabaneda vastutusest ja see naiste kaela veeretada. Kõigile poliitkombinaatoritele oli ju ette teada, et paratamatult peab nende telgi taha juhtima siirdumisel peaministriks saama Kaja Kallas. Vastutusvaba juhtimist viljeletakse nüüd lustiga. Eriti küünilisena mõjuvad Jüri Ratta valikud Keskerakonna valitsusdelegatsiooni nimetamisel. Poliitiliselt nõrgast välisministrist ei võinudki saada muud kui saakloom välis- ja kaitsepoliitika meesveteranidele. Urmas Reinsalu ei ole seda kingitust hetkekski kasutamata jätnud. Sama käib ka kultuuriministri kohta (tema tugevus või nõrkus avaldus ilmekalt ka Sirbile antud intervjuus), kelle kritiseerimine küll kõvematele meestele pinget ei paku, sest kultuuripoliitika ei ole poliitilises tipus mingi teema ehk on rohkem „naiste värk“. Viimast ilmestab fakt, et riigikogu alatistest komisjonidest on kultuurikomisjon sotsiaalkomisjoni kõrval ainsana naisenamusega. Las nad seal tegelevad pehmete asjadega.

Tulekul häda seisneb selles, et kui valitsuses kukub ministrina läbi mees (ja neid on olnud palju), ei kostu iial avalikku arvamust, et mõni naine teinuks seda tööd paremini. Kui ministrina ei saa hakkama naine, on üldistus kerge tulema ja sellele toetudes saavad parteide meesjuhid oma naiskonkurente võimu keskme lähedalt jälle väljapoole manööverdada.

Võrdõiguslikkusele lähenemisel on Eestis pingutatud küll, kuid tavapäraste vahenditega ei ole edu kiire tulema, nagu kõnekalt näitab soolise palgalõhe suurus ja ülivisa vähenemine. Järelikult oleks vaja midagi hoopis otsustavamat teha. Ja millal siis veel, kui mitte kriisi ajal, millel on vaippommitamise kui varalist võrdsust tekitava erandiga alati kihistav ning ebavõrdsust kasvatav loomus.

Meie poliitilises slängis on suured poliitilised programmid hüpped või pöörded. Peaminister Kallas esines teisipäeval järjekordselt üleeuroopalise rohepöörde teemal, nimetades seda paraku ebaõnnestunult või halba turundusnõu kuulda võttes viigrihüppeks. Pööre tähendab seni käidud teelt otsustavat lahkumist, hüpe aga, kui see just kõrvalhüpe ei ole, vanal suunal liikumise jätkamist, ainult kiirenduse ja takistuste lennuka ületamisega. Seega on tegu põhimõttelise erinevusega: üks ei saa olla teine. Hüppe ja pöörde vahe võib igaüks katsega kindlaks teha, kui püüab õhulennu ajal ka kurvi võtta ja suunda muuta.

See käib ka soolise võrdsuse poliitika kohta. Isegi kui sajandipikkuse hoojooksu järel veel ühe ja senistest pikema naishüppe ette võtaksime, ei maanduks me unelmate rajajoonel, sest ristmikul on vaja pöörata, mitte edasi kihutada. Teisisõnu, vaja on naispööret (minu poolest võib seda ka Venuse või Minerva pöördeks nimetada) ehk kõikvõimalike positiivse diskrimineerimise tööriistade käikulaskmist. Sookvoodid on siin tuntuim näide, kuid fantaasial peaks laskma laiemalt lennata. Paar näidet.

Miks mitte kehtestada otsesel maksustamisel maksumäära soo järgi, näiteks, et mehed maksavad tulumaksu 20%, naised 10%? Kuna tööandja silmis on tööjõukulu üks lõppsumma, mille sisejaotus teda väga ei huvita, oleks tagajärjeks naiste netotulu automaatne kasv. Kui seada eesmärgiks vabaneda töö jaotamisest traditsioonilisteks meeste ja naiste töödeks, aitaks ehk madalama maksumäära rakendamine nais­enamusega tööaladel (haridus, meditsiin), mis tõmbaksid sel juhul paremini ligi rahahimulisi mehi. Kui rahaga mängida ei soovita, siis väärib kaalumist seadustada naistele meestest tasuta kodutöö tundide võrra väiksem täistööaeg, näiteks 40 asemel 25 tundi nädalas, kuid endise palgaga.

Et naispöörde plaan ei oleks haavatav ega näiks omakasupüüdlik, peaksid selle algatama poliitiliselt aktiivsed mehed. Leiduks vaid suuremeelsust. Protsessi ajal tüli vältimiseks sobib ülejäänud meestele Masingu moderniseeritud õpetus: võtta lausutud veega pudelist lonks ning hoida seda suus, kuni sooline võrdõiguslikkus maale on laskunud ning kõik vägivald ära läinud.


200 aastat hiljem

Üks väga hea, tark ja terase meelega praua, kellest kõik suurt lugu pidasid, ja tema vallarahvas teda üleväga armastas, oli ühel hommikul kirjutamas, kui üks talupoja naene teda laskis välja paluda. Läks siis praua kõhe ette tuppa, ja tuli Rikka Marti naene Mari verise silmadega, nuttes ja huludes tema vasto; hakkas tema põlvi ümbert kinni, ja palus Mardi eest teda oma käe varjo alla võtta; ütles: peksab mind iga päev, ja tapleb ühtepuhku; ja näete nüüd isi aus praua! kuida tema mind täna käsile võtnud. Ennäh! siin on juukse tuust, mis ta mo peast täna hommiku kiskund; kõik mo kondid on valu täis, ja mo käevarred sinised.

Praua kuulas siis naese käest, kust, ja kuida see tüli sel hommikul nende vahel tõusnud; märkas peagi kus süü oli; ei lausund sõnagi, vaid ütles: oota! ja läks oma tuppa. Natukese aja pärast tuli tagasi, pudel käes, ja ütles: mine mo laps! nüüd kodo; võta see pudel kaasa, ja hoia teda alati käe kõrvas: kui siis juhtub, et so mees sinoga hakkab nurisema, siis rüüpa natikest pudelist, ja mis sa rüüpand, seda pea niikaua suus, kuni mees vaid jäeb, ehk äraläheb: siis sa iialgi enam ei paha sõna tema käest ei saa, veel vähemal hoopa. Naene läks ja tegi nenda; aga tuli nelja nädala pärast jälle praua juure sellesama pudeliga, mis jo oli tühjaks saanud; andis prauale tuhat täno, selle kalli lausutud vee eest, ja ütles: Kangro Liisul, ja Kesküla Kaiel oli seesamasugune vilets elu meestega: antsin siis mõlemitele ka natikest pudelist, mis praua, olge terve! mulle andis, ja elasid sest ajast, nenda kuida minagi, väga heaste oma meestega, ega saanud neil, nenda kui mulgi mitte, ei kustki poolt tüli olema. Palume siis nüüd kolmekeste: antke armoline praua! veel üks pudelitäis seda kallist vett.

Praua kostis tõsiselt: võta mo laps! oma kaevo vett, see jõuab seda sama imet teha, kui sa seda vaidlemise ajal suus pead; sest siis on so suu kinni, ja tüli lõpeb isienesest ära. Kui mees naest peksab, siis on sest muist ikka naesel kõigeenamiste süüd, et ei mõista oma suud talitseda, ega õigel ajal vait olla.

Maarahva Nädalaleht

24. VIII 1821, nr 34

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht