Vegetariaanliku neelaskluse eksegees

VALLE-STEN MAISTE

Ma pole sünnipärane russofoob. Neli viiendikku meie korteriühistu elanikest olid venelased. Lapsena sain mõnelt vahel tappa, aga enamasti saime hästi läbi. Koolipõlves ja kaua hiljemgi imetlesin kriitikameeleta Dostojevskit, olin lummatud Kinost, Akvariumist ja Grebenštšikovist, keda armastan tänini. Venelaste imperialistlike ihade taandumise osas mul muidugi illusioone ei olnud, kuid sääraseid tunge ilmutavad nii või teisiti aeg-ajalt ka lääne päritolu endised kolonialistid.

Tõsine foobia tekkis mul kümne aasta eest, kui lugesin Masha Gesseni naaberriigi juhist kirjutatud raamatut „Näota mees“. Stagnatsiooniaja KGBst ma midagi teadsin, mäletasin, mil moel ENSVs vabadusvõitlejaid kiusati ja mustati jms. Berliini Stasi muuseumis oli jällegi omaette hirmutamis­taktikate sektsioon, kus eksponeeriti, kuidas represseerijad vastaliste kortereis järelejätmatult isiklikke asju ümber tõstsid. Keegi ei uskunud, et julgeolek tegeleb selliste lapsikustega. Sõbradki kahtlustasid, et vabadusvõitleja on pigem paranoia ohvriks langenud, kuni viimane seda ka ise uskuma hakkas.

Mullusel PÖFFil näidati Franziska Stünkeli Werner Teske elulool põhinevat filmi „Viimane hukkamine“, mille nuhist protagonist keeldub Stasi alatustega kaasa minemast, inimestele manipuleerimise eesmärgil valetamast, et neil on vähk, ja ta hukatakse deserteerumise eest. Inetud lood, kuid siiski vaid näksimine Beria jt varaste tšekistide verejanulisuse kõrval. Väikeste lihahimulike kõrvalekalletega vegetariaanlus – nii olin kuulnud tihti iseloomustatavat ka praeguste Venemaa autoritaaride vägivaldsuse astet.

Gessen kirjutab aga, et idanaabri „sisejulgeolek“ laskis 1999. aasta sügisel õhku mitu kortermaja, et süü langeks tšetšeenidele ja kõva käega juhi populaarsus kasvaks. Ohvreid oli tuhande ringis, kellest peaaegu 300 hukkus. Seda, et keegi võiks oma rahvaga niimoodi käituda, lihtsalt võimuvõitluse nimel, ei olnud võimalik uskuda. Ja ei usutudki – loomulikult pidasid seda propagandistlikuks jampsiks Rein Müllersonid jm keskerakondlikud ja sotsiaaldemokraatlikud russofiilid, kelle arvates „näota mehe“ demoniseerimine on rumal ja kõnealune valitseja on koguni omamoodi õnnistuseks ilmale.* Vestlustes üritati mulle selgeks teha, et hoopis Gessen olevat vääritu tegelane. Võimatuks pidas elumajade õhkimise versiooni ka üks Venemaad ja ajalugu hästi tundev EKRE poliitik.

Kahtlesin isegi, kuid foobia ei andnud järele. Ühiskond, kus kerkivad ja jäävad hajutamata niisugused kahtlused, ei saa olla terve. Kõnealust versiooni peeti tõenäoliseks virnas raamatutes, millest paljud on „näota mehe“ võimuletulekut vahetult kogenud venemaalaste kirjutatud. Mu lähiminevikus Venemaalt lahkunud sõbrad ei olnud Gesseni jt esitatud detailidega kursis, ent nad ei vajanudki üksikasjalikku tõestust: selliste asjade asetleidmine ja neist möödavaatamine olla nende kultuuriruumi „loomulik“ osa. Ses polevat midagi eriskummalist!

Ja nüüd nägime Mariupolis jm, et ei olegi. Ja mina, naiivitar, veel arvasin, et kui sihibki Iskander Eesti suunas, siis vähemasti mu venelastega asustatud Mustamäe majast mööda. Segaste abstraktsete eesmärkide nimel elumajade purustamine, millega kaasneb tuhandete rahvuskaaslaste hukkumine, pole meie naabermaal eriline probleem. „See on vägivallakultuuri vili, Vene ühiskonnas on seda sajandeid viljeldud. See avaldub perekonnas laste ja vanemate, mehe ja naise vahel, liikluses, armees … Venemaa püsib vägivallal. Praegu on see süvavägivald pealispinnale tunginud,“ möönab intervjuus Teet Korstnale vene politoloog Sergei Medvedev (PM 28. V).

Kahjuks pole naabrite juures tegu „pelgalt“ „autoritaarsete kalduvuste“ ja „imperialistlike ihadega“. Nagu juba Viivi Luik jpt ning selles Sirbis ka Mirt Kruusmaa osutavad, on siinpuhul vohava hoolimatuse ja vägivaldsuse ohjeldamiseks ning moraalseks taassünniks vaja midagi, mille tegi läbi Saksamaa Teise ilmasõja järel.

* Valle-Sten Maiste, Ehk võib Eesti huve erinevalt mõista ja teenida? – Sirp 18. VI 2021.