Väljakud on meie lõuendid!

REET VARBLANE

Kui aasta tagasi koroonapandeemia esimeses laines ühiskond lukku läks, otsisid muuseumid, galeriid ja muud näituse­paigad uusi võimalusi eelkõige virtuaalsest keskkonnast. Kõik, kel vähegi digivõimeid oli, püüdsid oma veebi­lehed kujundada atraktiivseks, s.t pilku­püüdvaks, sisukaks ja teabe­küllaseks.

Mida enam sai selgeks, et uus, kogu maailma vallutanud viirus ei allu riigijuhtide eksortsistlikele seanssidele „kurjuse kehastuse“ seljatamisel, seda nutikamaks, või vähemalt virtuaalse keskkonna reeglitega arvestavamaks, läksid ka veebilahendused. Eesti Kunstimuuseum viis oma kaks näitust mainekale platvormile Google Arts & Culture. Tallinna Kunstihoone oli selles vallas kõige kiirem ja nutikam: tema virtuaalne näituseringkäik jõudis New York Timesi muuseumide ja galeriide parimate digilahenduste hulka Pariisi Louvre’i, New Yorgi Metropolitani ja Rooma Vatikani muuseumi kõrvale.

Digivõimekus ja -huvi pole ka sel kevadel kuhugi kadunud, kuid paistab, et ekraani- ja diivaniväsimus on sundinud otsima tegelikkusele lähedasemaid võimalusi. Tänavune trend on aknanäitused: ei möödu päevagi, kui mõne galerii akna peale ei ilmu midagi, millega vaataja pilku püütakse, et meenutada oma kohalolekut. ERRi „Kultuuri­punkt“ on neid pilgeni täis.

Selles ei ole iseenesest midagi uut, sest aknaid, ka kauplusevitriine on kunstnikud varemgi oma sõnumi edastamiseks kasutanud. Tuletagem meelde kas või Inessa Josingu vanalinna akende lavastusi, mida näidati hiljem ka Luxembourgi „Manifestal“ ja Stockholmi Moderna Museeti näitusel „After the Wall“. Kuid nüüd kaasneb selle nähtuse tutvustamisega uus sõnavara: kui kunsti­ruumi väljapanekuid kutsuti vaatama, neist osa saama, nooremad galeristid-kuraatorid kutsusid ka uudistama ja nautima, siis akna­näitusi saab (või lausa tuleb) piiluda. See aga tekitab vägisi „oma ja võõras“ vastanduse, tuletades meelde XIX sajandi või ka XX sajandi alguse ühiskonnakriitilises (poliitilises) kunstis levinud võtet: restoranis nautlevaid täis(ja üle)söönud kodanlasi piidlevad aknast nälginud vaesed. Need, kes on väljas, võivad vaid unistada elust, mida naudivad sees­olijad. Või eesti rahvajuttude ainelise „Peremehe ja sulase“ sulaspoissi, kes usub, et maailma kõige peenem toit on peenleib ja kammelja­kala, sest ta oli läbi akna näinud, kuidas poesell seda sõi.

Teine ettevõtmine, mis meil ei ole veel väga levinud, aga pandeemia olukorras saab aina populaarsemaks, on kunsti kolimine õue – tänavatele, parkidesse, väljakutele. Just nii, nagu, küll metafooriliselt, kutsus XX sajandi algul üles Vladimir Majakovski. Madridi ja Melbourne’i fotofestival kolivad täielikult „väligaleriisse“ ja küllap mõtlevad selle peale teisedki suurüritused. Meie dokfoto galerii tänavafoto näitus rändab mööda Hispaania linnade väljakuid. Igal juhul võeti see Madridis huviga vastu: madridlane ei kiirustanud foto­dest mööda, vaid seisatas ja jäi vaatama. Telliskivi loomelinnaku väligalerii toimib ka meil hästi, iseäranis siis, kui välikohvikud uksed lahti teevad. Tammsaare pargis ning Vabaduse platsi või Balti jaama tunnelis on ikka kunsti näidatud, Vabaduse väljakulgi – ei tea, kas viga on väljapanekutes või vastuvõtjates, kuid välitingimustes ei ole meil vaatamisharjumust veel tekkinud. Võib käega rehmata ja öelda, et seda kõike oleme juba näinud, aga ikka tasub esitamisviis läbi mõelda ja uuesti proovida. Kas või meelismetsatukkades, matkaradade ja mere ääres.

Kuid see kõik ei välista ega asenda traditsioonilist kunsti näitamist selle oma ruumis ja oma reeglite järgi. Oodakem ühiskonna avanemist, kuid kasutagem kõiki võimalusi!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht