Väikese töö suur pidu

Võistlus iseseisvuse leiutaja tiitli pärast ei rauge viimse veterani langemiseni.

KAAREL TARAND

Erinevalt Eesti presidendist ei ole mina Afganistani saatuse ja tuleviku asjus kunagi „illusioonis elanud“. Oli algusest peale selge, et Eesti ja tema liitlaste väike seiklus mägedes ei saa võiduga lõppeda, kui kohalikud hõimud arvavad teisiti. Kuigi endiste impeeriumide varemete kõrgustelt vaadates võivad nad tunduda pimedad ja keskaegsed, oli neil tsiviliseeritud ja ülekaalukalt suurema tulejõuga pealetungijate ja korraloojate ees mitu eelist. Nimelt kohalike olude tundmine, ühised normid ja kombed, aga mitte sugugi tähtsusetuna ka edukogemus. Kosmosest või ka prohveti vahendatud pilti vaadates ei ole NSVLi ja USA vägevusel erilist vahet. Kui õnnestus vähem kui kümnendiga maamutta tampida ühe üliriigi armee, siis asi see teinegi sinnasamasse saata. Nii läkski.

Eesti ajaloo veetilgaski peegeldub see suur maailm, kui natuke taandada ja lihtsustada. Mida siin siis õieti tehti kõik need aastakümned Teises ilmasõjas saadud kaotusest kuni iseseisvuse taastamiseni? Oli okupant oma vägedega, püüti kehtestada meie kultuuriruumis sobimatuid kommunistide reegleid. Eestlased aga kannatasid vaikselt ja valisid pärast esimeste okupatsiooniaastate julmi õppetunde ainuvõimaliku taktika: istuda nagu mägrad urus, teeselda koostööd vastavalt igaühe südametunnistusele – oodata ja valmistuda. Eks mõni teeskleja elas oma rolli ka natuke liiga sisse, kui tal oli keskmisest suurem võime ümber kehastuda, iha läikivate asjade või ametipositsiooni järele ning vastavalt keskmisest väiksem oskus maailma asjade kulgu pikemal ajalõigul õigesti ennustada.

Nõukogude Liidu vägede sissetung Afganistani 1970ndate lõpul oli omamoodi äratuskell. Varasemad Moskva avantüürid Kesk- ja Ida-Euroopa vasallriikides ei olnud murrangulised: tähtede seis ei olnud kohalikele piisavalt soodne ning majandusarvestus näitas, et Ungari, Tšehhi või Poola sõdalased poleks jaksanud NSV Liitu lõpuni kurnata. Nõukogude räbaldunud vägede sissetung Afganistani (ja seda vaid mõni aasta pärast seda, kui USA oli sunnitud kõigest oma napalmist hoolimata häbiga lahkuma Vietnamist) ei jätnud kahtlust: see on aeglase enesetapu viimase etapi algus ning meiegi peame ennast valmis panema.

Jah, oli küllalt neid, kes hirmust enese­pettusega jätkasid. Kuid oli ka teisi, ühiskonnas autoriteetseid ning meie kohaliku jumala või prohveti käest juba vihjeid saanud „eesti mullasid“, kelle sõnade järgi joonduda ja iseseisvuse taastamise mäng nende märguande peale mürinal käima tõmmata. Natuke pidi nõrgausulisi küll järele ootama, aga õnneks tootis Afganistani projekt iga päev Moskva hiilguse kustumise kohta tõendusmaterjali. Oli sümboolne, et nagu kommunistlik päike Afganistanis, nii kustusid järjest ka selle laternahoidjad kompartei poliitbüroos, kelle rida meenutas Lenini mausoleumi tribüünil iga aastaga aina enam vallavaese taadi hambutut suud.

1988–1991 toimunud uuendusperiood ja iseseisvumine tõi uusi suundi ja teemasid ka eksliibrisekunsti. Pildil Tartu eksliibriseklubi 1992. aasta temaatilise konkursi kataloog.

Lühidalt, eestlastele ei tohiks tunduda Afganistanis elavate hõimude soov ise valida, ise otsustada, ise oma saatust juhtida kuidagi arusaamatu ja võõras. Soovisime seda ise omal ajal samamoodi ja realiseerisime soovi NSV Liidu lagunemise aastatel edukalt. 20. august 1991 oli aastatepikkuse ühispingutuse lihtne vormistamise akt pooldemokraatlikus ülemnõukogus, mitte eriline kangelastegu. Juhuse tahtel volitustega sündmuspaigal viibinute asemel oleks võinud olla mõni teine komplekt, kes oleks pidanud tegema täpselt sama. Seal ei olnud enam midagi valida, pealegi olid toonased saadikud saanud seadusandlikku tegevust juba poolteist aastat harjutada, mistõttu eelnõu kirjapanek, parandamine ja hääletamine pidi olema neile üpris argine asi, mitte külavõistlustelt ootamatult olümpiamängudele sattumine.

Kolmkümmend aastat hiljem paistab, et iseseisvuse tõelise isa tiitli võistlus, mis algas üsna kohe pärast deklaratsiooni vormistamist ja sellele rahvusvahelise tunnustuse saamist, ei ole ikka veel lõppenud. Just isaduse, sest need mõned naispoliitikud, kes asjas üsna määravates rollides osalesid, ei ole eneseupitamise töös oma meeskolleegidega ligilähedaselt sama andekad olnud. Lõputu isaduse tuvastamine on seda koomilisem, et rangelt võttes ei ole millegi taastamine ju viljastamisakt, vaid pigem arstitöö, kahjustatud tervisega patsiendi täisväärtusliku elu juurde tagasi aitamine.

Kui pandeemias midagi head otsida, siis saab seda kiita läinud aastal kavandama asutud ulatuslike pidustuste tulemusliku summutamise eest. Juba möödunud sügisel moodustati peaminister Jüri Ratta juhtimisel valitsuse peokomisjon (sinna kuulus liikmetena pool kabinetti) plaaniga tähistada riikliku iseseisvuse taastamise 30. aastapäeva katkematu tantsu ja tralliga jaanuari algusest poole septembrini. Selle plaani haudujaid ei tohi kahtlustada omakasupüüdmatuses. Professionaalse poliitiku tähtsaim oskus on mis tahes inimsuhtest hääli välja pigistada ning iga aja võimukandja ihkab ju kohta rahvuse kujunemise ja arengu suures loos, mida kooliõpikutes põlvest põlve edasi jutustatakse. Eelmise poliitikutepõlve suurkujud olid lava valmis pannud ning nende pühakupildid olid juba paika sätitud, nüüd oli tarvis vaid osav olla ning oma uus nägu õigesti halo taustale vana asemele sokutada.

Vahepeal juba maha käinud 20. augusti ime, mille president Ilves targalt ja osavalt poliitikute mängumaalt minema sikutas ning neutraalseks riiklikuks tavaks väänas, pidi uue hoo sisse saama ja poliitiliselt tootlikuks muutuma. Kuri viirus segas selle plaani ära ja praegusel poliitilisel aktiivil jäi kiirkasu saamata nii presidendi kui ka kohalike volikogude valimisi silmas pidades. Rahvas piirdub ajastu vaimu ja reeglitega sobivate väikelaulupidudega ning elu läheb edasi. Järgmise korrani, kuigi aina vähemaks jääb neid, kes veteranide isadusvõistlusel osalevad või jaksavad publikuna jälgida, kas finišisirgel juhib parajasti Tunne Kelam, Tiit Made või Ülo Nugis (postuumselt).

Ma ei taha eelöelduga ülemineku­perioodil toimunut ning juhtivatel positsioonidel olnute toonaseid tegusid pisendada, aga ühe üksiksündmuse pidev ja ülevõimendatult luubi all hoidmine (koos piinlike isikukultuslike detailidega) võib uutele sugupõlvedele, kel oma kogemust sest ajast ei ole, kogu protsessist sootuks vale mulje jätta. 20. august ja ülemnõukogu akt ei ole täisvastus küsimusele, kuidas taastati Eestis demokraatlik ja põhiseaduslik riigikord.

See sai võimalikuks ikka hoolsa aastatepikkuse harjutamise ja ettevalmistustöö tõttu. Nagu eespool viidatud, lihviti valmisolekut oma urgudes kõikvõimalikel viisidel (lugemine, mõtlemine, kirjutamine, ühingute ja koosolekute pidamine, halbadest importkommetest ehk moraalsest allakäigust hoidumine) läbi okupatsiooni aastakümnete. Iseseisvuse juriidiline vormistamine oli vaid viimase klotsi püramiidi tippu asetamine, mis oli võimalik, kuna 1991. aastaks olid kõik püramiidi alumised, laiemad ja toekamad kihid, mis vaba, demokraatliku, turumajandusliku, kodanikualgatusliku jne ühiskonna tunnuseks, juba loodud palju enamal kui vaid embrüonaalsel kujul. Seda olid teinud kümned tuhanded ja aastaid, mitte 68 hinge ja kaks tööpäeva. Mõjub kohatult, kui see väike salgake riiklikku tähtpäeva raamiks kasutades enamuse täisväärtuslikkust igal aastal uuesti mõõdab vastuse ja küsimusega: „Mina olin 20. augustil Toompeal suuri asju tegemas. Kus olid sina?“

Neile, kelle soontes voolab kangelase veri, võib olla raske taluda, et saatuse tahtel ei ela nad ühiskonna arengu heroilisel ajajärgul, mil ärategemise järele kisendavaid kalevipoeglikke töid vedeleb hulgi maas, ole ainult mees, haara mõõk ja raiu end ajalukku. Igaval, ilmetul, tasasel ja rahumeelsel ajal on kuningaks nn väike inimene, kes pigem soovib, et riik toimiks tema argielu abistava korraldajana võimalikult nähtamatult ning kangelaste revolutsiooniline jõud koduõuele kiitust ja tänu nõudma ei ulatuks. Ei ole sel maal ega selle rahva loos kohta kangelastele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht