Vähem rõivaid!

Liigrõivastumise haigus ohustab inimkonna tulevikku enam kui lennu- ja meretransport kokku.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Suvesoojus kergitab igal aastal avalikuks vestlusaineks küsimusi, mis on sisult ülitõsised, kuid mida saab käsitleda pigem meelelahutuslikuna, sest nii on mugav ega pea midagi otsustama. Rannas alasti päevitamise ja palja ülakeha võrdsuse teemata pole läinud mööda tänavunegi kuumalaine (Eesti Päevalehe päevateema). Nudistide (keda ka naturistideks nimetatakse) sajandi jagu kestnud valgustustöö ei ole kandnud maailmas ligilähedaseltki sama vilja mis tahes muu õiguslusega. Riietatud ja riietamata inimese võrdsus sh avalikus ruumis peaks olema midagi sama loomulikku nagu võrdsed õigused, sõltumata nahavärvist, soost, seksuaalsest eelistusest või kodukeelest. Aga ei ole ja jääb vaid kahetseda, et Eestis riieteta, s.o alasti ehk loomulik olek põhiseaduse kaitse alla pole pääsenud.

Põhiseaduse asemel reguleerib riietumist aegunud kultuurinorm, mis ei võta sugugi arvesse inimkonnale juba ammu teada fakte rõivastumise, eriti liigrõivastumise kahjulikkusest. Ilma riieteta läheme tagasi ahviks, jäävad konservatiivid endale kindlaks, kuigi hoopis enam tõde on nudistide väites, et riieteta inimene on enese kehaga rohkem rahul ja tugevama identiteediga, sest see tuleb ainult seest, mitte võõrastest sulgedest, mida endale külge riputatakse.

Liigrõivastumisega peaks juba praegu pidama leppimatut võitlust, sest tegu on inimliigi eksistentsile kriitilise küsimusega. Rõivad on lõpptoode, mille valmimise ahelas on esindatud nii mürgi­rohke põllumajandus, taastumatu tooraine, orjatöö, defitsiitse puhta vee tohutu raiskamine ning suutmatus produkte taaskasutada. Rõivad on üks inimtekkelise kliimamuutuse suur­panustajaid, mis ei ole jäänud märkamata ka üleilmsel otsustustasandil. Rõivad ja kliima on seotud kaheti. Mida rohkem ostetakse rõivaid, seda kiiremini soojeneb kliima. Mida soojemaks läheb elukeskkond, seda vähem on aga riideid vaja isegi maakera jahedamates inim­asustusega piirkondades. Loodetavasti kasvab vastavalt ka igaühe tung riided seljast heita, hoolimata iganenud usu- ja kultuurinormidest.

Tänavu veebruaris kiitis Euroopa parlament heaks resolutsiooni ring­majanduse tegevuskava kohta, kus pole küll otse juttu rõiva- ja moetööstusest, kuid mille sihiks on seatud vett ja tööstuse tooraineid raiskavate tootmis­harude ohjeldamine süsinikuneutraalsuse saavutamise osana. Euroopa komisjon aga on lubanud lähiajal valmis saada tekstiilistrateegia. Faktid tekstiilitööstuse kohta selle suundumuse taga on hirmuäratavad. Seejuures on tegu valdkonnaga, kus raiskamisest saab vabaneda tagasilöökideta, sest see majandusharu ei rajane inimeste vältimatu esmavajaduse rahuldamisel, vaid aina suuremas osas ainult edevusel ja ahnusel.

Rõiva- ja jalatsitööstus annab kokku 10% kogu maailma kasvuhoonegaasidest, rohkem kui üleilmne lennundus ja merelaevandus kokku. Aastal 2017 paisati rõiva- ja jalatsitarbimisega Euroopa Liidus atmosfääri keskmiselt 654 kilo süsihappegaasi elaniku kohta. Eurooplased ostavad praegu 40% rohkem riideid kui 25 aastat tagasi. Keskmine eurooplane soetab endale rõivaid ja muud tekstiili aastas 26 kilo, millest aga juba samal aastal 11 lihtsalt ära viskab. Sellest omakorda läheb rõivastena taaskasutusse vaid 1%, pisut enam arenguabiks muudele kontinentidele, kuid 87% põletatakse või kaevatakse maa sisse. Loomulikult sünnib keskkonnakahju ka enne rõivaste enneaegset hukku. Rõivatootmise osa puhta vee reostamisel on viiendik kõigi majandusharude summast. Näiteks puuvillakasvatuses, mis võtab enda alla vaid 2% põllumaast, kasutatakse ära peaaegu veerand kõigist põllumajanduslikest taimemürkidest. Veel piltlikumalt: iga T-särgi valmimiseks on vaja 2700 liitrit vett, mille reostamist me neid tarbetuid särke kokku kuhjates kinni ei maksa.

Ilus olemiseks pole tingimata riideid vaja.

Eero Vabamägi / Ekspress Meedia / Scanpix

Tööstust võib normide ja standarditega ahistada, kuid see on vaid pool lahendust, kui midagi põhimõttelist ei muutu kultuuris ja tavades. Selles osas võiksid humanitaar- ja sotsiaalteadlased otsustajatele head nõu anda, kuid neilt, erinevalt uudismoest kuulata teadusnõukodade loodusteadlasi, ei ole endistviisi kombeks midagi küsida.

Kui inimesed on millegagi liialdama hakanud ning liialduste tagajärjed on neile endale ja inimliigilegi ohtlikud, siis on avalikul võimul kaks põhihooba soovitud liikumissuunale jõudmiseks. Esiteks peab kiiresti kaotama piirangud ning õhutama suuremat vabadust seal, kus see on soovitav. Ja teiseks piirama maksude ja keeldude abil otsustavalt seniste harjumuste rajal jätkamist. Liigrõivastumine on täpselt samasugune pahe nagu alkoholi liigtarvitamine, seega on loogiline koormata aktsiisimaksuga ka riided ja jalanõud, nagu on tehtud alkoholi ja tubaka puhul. Ikka piirini, et keskmisel ostjal valus hakkab ja tal enam ühtki üleliigset hilpu kappi ei sugene. Öeldut lugev keskmik mingu nüüd oma garderoobi ja arvutagu kokku, kui palju tal riideid on, seejärel püüdku meenutada, mitu korda ja millal on ta neist erilisemaid üldse kandnud. Küsimus ei ole ainult karusnahkades ja loomapiinamises. Suur osa meie igapäevarõivaist on objektiivselt võttes tarbetud, kuid meil olemas, kuna me ei ole pidanud nende keskkonnamõju kinni maksma.

Hea näide on kõikvõimalikud ametirõivad, kohtuniku talaarist relvakandjate paraadmundrini. Kas me tõesti tunneme ja hindame pastorit, kohtunikku või kindralit eeskätt tema ametirüü tõttu ja tema ametitegevus ei tunduks meile enam usutav, kui ta oleks suvepalavuses meie ees kantslis, troonil või väesalga ees palja ülakehaga? Näiteks Venemaal andis palja ülakeha näitamine presidendile autoriteeti juurde.

Üle ilma sadade miljonite, meilgi kümnete tuhandete kontoritöötajate ülikonna- ja kostüümikultuur on sama keskkonnavaenulik. Miks peaks moodsates stabiilse temperatuuriga siseruumides kandma ühe rõivakihi asemel seljas nelja-viit? Kas bürokraadi teeb heaks selge keelekasutus ja oma aine laitmatu valdamine või kolleegist suurem triiksärkide, lipsude ja vestiga ülikondade kollektsioon? Pandeemiaaeg on kinnitanud, et pesuväel kodus tegutsedes ei anna bürokraat sugugi vähem ja kehvemat toodangut kui lipsustatult kontoris. Miks ei võiks siis ka ametihoones minimaalrõivastuses ringi liikuda? Või mida peale keskkonnareostuse annab kokkuvõttes tohutu ühiskondliku surve toel käiv võidurelvastumine pahatihti vaid kord elus kandmiseks loodud rõiva­komplektide alal, kui ühiskonna koore­kiht igal aastal valmistub presidendi vastuvõtuks?

Ühesõnaga, vähem rõivaid on parem ja selle printsiibi kultuuris kinnistumine võiks erilist rõõmu pakkuda lapse­vanematele, kes kehtiva normi järgi peavad igal aastal järeltulijaile uue täis­varustuse soetama ja vana ära hukkama. Ja kultuuri muutmiseks ei olegi ränga maksustamise kõrval muud võimalust kui alustada lastest, sest vanu halle mehi, kes ei taipa võimu juurest ära minna, niikuinii ümber ei õpeta. Algust saaks teha lasteaias, hästi köetud ruumides, kus lapsed võiksid suurema osa ajast olla alasti või napis riides. Inimkehade kuju mitmekesisuse varajane teadvustamine arendaks empaatiat, arusaama, et mis on loomulik ja kaasa antud, seda ei pea varjama ega häbenema. Üldharidus­koolis peaks võimalikult täies alastuses ehk parimate antiiktavade vaimus läbi viima vähemasti kehalise kasvatuse tunnid siseruumides. Jätta see tegemata kartuses, et spordiilm ja haridussüsteem tervikuna kubiseb pedofiilidest ja muudest vanadest pervertidest, on ulme tõekspidamine. Kui neid näputäis ongi, siis need peab lihtsalt kinni nabima, mitte hirmukujutelma tõttu oma järeltulijaid tulevikuta jätmisega karistama.

Selge see, et külm ilm või mõni muu eriolukord sunnib inimesele mõnikord ikka mõne ihukatte selga. On ameteid, kus näiteks tööohutus riidevarustust nõuab. Rõivad peaksid kultuuris sallitud ja õiguses soositud olema ennekõike hügieeni, tervise ja ohutuse põhjendusel ning teatud temperatuuri ülem- ja alampiirist alates, kõik ülejäänud peaksid aga saama vabaduse mitte oma ihu ja keskkonda liigrõivastumisega koormata, vabaduse end mitte tulevikuta jätta.

Kes seda juttu uskuma ei jäänud, võib nüüd lehe käest panna ja lähimasse rõivapoodi tõtata, et värske kiirmoe soetamisega oma meelepaha maandada ja tunda rõõmu teadmisest, et on sellega inimkonna lõpu jälle päevakese lähemale toonud. Teised, kes mõistsid, alustagu ülearuse seljast heitmisega, nagu üksmeelselt tehti näomaskidega päeval, mil kadus nende kandmise sundus ja tervisekaitseline põhjendus. Mis vahet siis näo-, rinna- ja istmikukattel nii väga on?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht