Uued olud, vanad tõkked

Erakonnad on muutunud ning vastavalt sellele peaksid muutuma ka sinna pääsemise reeglid.

KAAREL TARAND

Üks poliitilise võistluse ja erakonna­turunduse püsinähtusi kogu põhiseadusliku korra kehtivusaja jooksul on olnud mingil alal tuntud ja nimekate inimeste värbamine erakonda või siis häda korral nende haaramine valimisnimekirja ametlikult parteituna. Selles ei ole iseenesest midagi halba. Üldsus peaks ju rõõmus olema, kui kehva mainega parteipoliitikasse on nõus sisenema asjatundlik inimene, kelle iseseisvat otsustusvõimet saab usaldada ning kes on midagi enamat kui erakonna noortekogust võrsunud ja kasvatajatele ning juhtidele lõputult tänulik sõdur (rahvakeeli ka broiler, käpik jms). Nüüd on aga saabunud teised ajad ning Isamaa erakond esimees Helir-Valdor Seedri isikus andis sellest ka resoluutselt teada. Erakonnaga lähedust otsinud endine peaprokurör Lavly Perling sai sõnumi, et tema teeneid erakond küll ei vaja ja üldse ei maksaks poliitikaväljale trügida „vihase emotsiooni, kibestumuse ja pettumuse pealt“.

Perlingu juhtum on üsna mitme küljega tahukas, millelt peegelduvad juba sajandi alguses erakonnaelu vaevanud ja seniajani lahendamata nurjatud küsimused, nagu liikmesus kui selline ja sundparteistamine, kõige üldisemalt aga see, kas ja kelle õigusi poliitikas osalemiseks on üldse vaja seadusega piirata ning mida teha, kui seadused vananevad ning remonti vajavad.

Eesti kodanike erakondadesse kuulumise kõrghetk näib pöördumatult möödas olevat. Uute liikmete värbamise kampaaniaid proovib mõni küll jätkuvalt teha, kuid näiteks 2013. aasta agressiivsust näha ei ole ja võistlus suurima liikmete arvuga erakonna tiitlile enam ei käi. Seetõttu ei ole Eesti erakondlaste üldarv aastaid ka kasvanud, vaid on langustrendis. Küllap oleks langus kiirem, kui erakonnad oma liikmete nimekirjade puhtuse eest paremini hoolitseksid ning peaksid seal ainult hingi, kel on ka tegelik suhe erakonnaga olemas ja kes tõestavad seda igal aastal kohalolu ja liikmemaksu tasumisega. Praegu kahanetakse nii-öelda loomuliku kao teel ning mida rohkem on kunagi värvatud väga eakaid liikmeid, seda raskem on hoida erakonna loomulikku iivet tasakaalus või plussis.

Erakonnad on isegi mõistnud, et palju surnud hingi sisaldav massipartei ei ole enam iseväärtus ja teatud sihtrühmade värbamisest on täiesti loobutud. Näiteks 2013. aasta kampaania ajal õnnestus Reformierakonnal värvata liikmeks koguni 82 eakat, kes sündinud aastal 1940 või varem, järgmise seitsme aasta jooksul on samast vanuserühmast lisandunud vaid 15 inimest. Eakate värbamise puhul ilmnes nii mõneski erakonnas, et liikmeks oli toodud inimesi, kes oma seisukorrast ja ankeedi täitmise tagajärgedest lõpuni aru ei saanud, ning see tekitas avalikku piinlikkust. Sama on lugu skaala teises otsas. Erakondade noortekogudel ei ole enam kunagist sära ning küllap on aina raskem gümnaasiumi lõpetajaid veenda uskuma, et töö erakonna noortekogus on kiireim tee tulusa ametikoha ja poliitilise võimuni. Kohad on juba ammu täis.

Äriregistrist, kus erakonnaliikmete üle avalikku arvestust peetakse, selgub, et 1. detsembri seisuga kuulub Eestis erakondadesse kokku 56 183 inimest. Aasta algusega võrreldes on seda ligi 800 isikut vähem. Registris on kirjas ka erakonnad, mis päris elus ei tegutse: osa on likvideerimisel ja osa ei ilmuta juba aastaid elumärke ega suuda ka oma tegevuse lõpetamiseks vajalikke toiminguid ära teha. Seetõttu peaks tegevparteilaste hulgast maha arvama vasakpartei ja iseseisvuslased, põllumehed ning rahva ühtsuse ja rahva tahte väljendajad. Viies surnud erakonnas on kokku kirjas 5398 nime. Nii jääb registrisse alles kaheksa-üheksa erakonda, millest viis on esindatud riigikogus. Ülejäänud on uuemad ja väiksemad ning seal ei ole algusest saadik liikmeskonna kasvatamist esmatähtsaks peetud. Parlamendi­erakondades oli 2017. aasta keskel üle 50 000 liikme, nüüd 48 000. Kaod ei jagune ühtlaselt: enim on liikmeid kaotanud Reformierakond ja Isamaa.

Kokkuvõtteks: erakondadele ei ole suur liikmete arv enam tähtis või siis on aru saadud, et tuntud tegijate värbamine on parteide määrituse tõttu niikuinii lootusetu ettevõtmine. Muutunud hoiaku kaasnähtuseks on see, et juba seitse aastat ei räägita enam avalikkuses väärnähtusest nimega sund­parteistamine. Viimati oli see kõne all, kui demokraatiat lootis uuendada rahvakogu. Avalikesse ametitesse valimise ja nimetamise kord on muutunud, hariduses ja tervishoius on direktorite ja juhatajate kauplemispositsioon defitsiidi tõttu nii tugev, et parteipiletit ei õnnestu põue sokutada enam kellelegi. Maa­vanema ametikoht on aga ainult ajalugu. Järelikult on lõplikult kadunud tingimused, mille tõttu sajandi algusaastatel teatud ametite esindajatele poliitilises elus osalemise piiranguid kehtestati, kaotati ja taaskehtestati.

Kehtiva põhiseaduse loomist saatsid mineviku kurjad varjud, mistõttu kartusest relvastatud riigipöörete ja politiseeritud õigusemõistmise ees sätestati võimalus seaduse alusel keelata erakondadesse kuulumine sõjaväelastele ja politseinikele, kohtunikele ja prokuröridele. 2003. aasta valimistel poliitikataevasse tõusnud Res Publica lubas selle piirangu kaotada ja nii tegigi, kuigi sundparteistamine oli toona kõrgseisus. Kuid enne uute reeglite jõustumist vahetus valitsus ja toonase Isamaaliidu initsiatiivil leiti, et Eesti ei ole poliitilise süsteemi avamiseks relvakandjatele ja õigusemõistjatele siiski küps.

Saadik Urmas Reinsalu kõneles antud asjas ühe järjekordse paljude seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta 2006. aasta 30. mail riigikogus nii: „Õigus kuuluda erakonda on inimese põhiõigus, see põhiõigus on sätestatud meie põhiseaduses. [—] Põhiseadus sätestab ka piirangu seadmise võimaluse nn lihtseaduse reservatsiooniga, st et seadusega võib piirata teatud liiki ametnike kuulumist erakonda. Küsimus, kui me vaatame Euroopa riikide praktikat või õiguslikku keskkonda, on üldiselt selline, et võib öelda, et üleminekuriikides on rohkem piiranguid sätestatud. Mida traditsioonilisem, mida väljakujunenum on poliitiline kultuur, administreerimiskultuur, seda vähem neid piiranguid on. [—] Me lootsime (ja täna pean ma tunnistama, et ehk veidikene naiivselt), et see poliitilise kultuuri faas, kuhu Eesti liigub, on eriti pärast meie liitumist Euroopa Liiduga selline, et me võime 2008. aastal need piirangud sellises mahus tühistada, nagu seda on tehtud mõningates vanades Lääne-Euroopa riikides. Täna peame ausalt ütlema, et me näeme, et viimase aasta jooksul on see praktika liikunud vastassuunas. Me läheme küll oma poliitilises kultuuris sellest üleminekufaasist üle, aga tagurpidi.“

Asjad läksid Reinsalu kahetsusega ennustatud suunas veel mõne aasta, kuid siis saadi põhi kätte ja tekkis poliitiline konsensus hakata parteielus senisest ausamaks ning aastaid on ka kohtulahendite abiga poliitilist sfääri puhastatud pettustest ja korruptsioonist. Tõenäoliselt on oma osa muutustes mänginud ka aeg ja sellega koos muutuv elektoraadi koosseis. Vabaduses kasvanute põlvkonnal, kes moodustab peagi valijaskonna enamuse, ei ole vahetut suhet vanade hirmude ja okupatsiooni pärandiga, eeskätt üheparteisüsteemi kõikvõimsuse ja võimega inimesi ühekaupa moraalselt deformeerida. Järelikult on aeg küps kehtiv kord uuesti läbi arutada ning oma mõtte kaotanud piirangud tühistada.

Nii tehes saavutataks mitu head korraga. Esiteks antaks praegu seadusega diskrimineeritutele tagasi nende poliitilised õigused ja tasandataks mänguväljakut. Pole usutav, et kohtunikud või ohvitserid hakkaksid massiliselt end erakondadega siduma, kuid kui mõni soovib, miks ka mitte. Maailmavaade neil ju on ja teotahet samuti. Mis ohtu saab ühiskonna avalikele otsustele olla inimeste teadmistest ja kogemustest? Ohtlik võib üks prokurör olla ainult musta südametunnistusega inimesele. Kuid hoolimata ohu puudumisest ja faktidest jõutakse Eestis aastal 2020 oma poliitiliste vaadete ja eelistuste meedias avaldamise korral kohe ka eetikakomitee ette ja saadakse avalikult nahutada. Milleks see hea on? Perling tuli kapist välja. Kui palju on aga veel jäänud sinna neid õigusteta isikuid, kel potentsiaali kohalikku ja riigielu rikastada? Just piiranguid peab kartma, mitte vabadusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht