Uue kriisi vundamendiaugus

Elu Eestis on nagu Lembitu ajal: rahvas vägev, aga juhid nadid.

KAAREL TARAND

Küllap vaatavad kõik, kes ise mõnd väiksemat või suuremat kollektiivi juhtinud ja otsustaja positsioonil tegutsenud, Eesti riigijuhtimises toimuvat kasvava nõutuse ja hämmeldusega. Küsimus ei ole siin ainult eelmises või praeguses valitsuses, kuhu on osaliselt edasi kandunud ka eelmise ministreid. Otsustajate kollektiiv on vähemasti formaalselt palju suurem, hõlmates riigikogu, parteide ladviku ja riigiaparaadi ülemised ametnikud oma töölõikudes. Inimesi nagu oleks ja nad on sinna edutatud avalike ja ametlike protseduuride ehk demokraatlike valimistega, mis peaksid andma parima tulemuse.

Aga mida ei ole, see on kvaliteetne, kiire ja tulemuslik juhtimine, nagu iga päev kasvavalt kriitilisest meediast peegeldub. Pahatihti otsitakse süüdlast valest kohast. Poliitilise võimu abitus kiirgab end ka seda võimu nõustavale ja aidata püüdvale asjatundjate kihile, näiteks teadusnõukoja liikmetele. Ilmselt ei osanud nood oma õpetlase karjääriks valmistudes ning sel rajal kulgedes ettegi kujutada, et kord saabub päev, mil peab muutuma kommunikatsiooni­toruks, seltskonnameedia tegelaseks ning igat masti hälbekäitumise siht­märgiks. Ses osas on otsustajad oma teadusnõunikke kõvasti alt vedanud.

Kui aastal 1999 või 2007 oleks valitsus sama aeglaselt ja abitult käitunud nagu praegu, siis ei oleks Eesti võib-olla tänaseni Euroopa Liidu liige, vaid veedaks endiselt aega kuskil Brüsseli eeskodades ja ootetubades, nagu mõni meist kehvema saatusega Balkani riik. Ma ei taha sellega öelda, et Mart Laar või Andrus Ansip oleksid olnud täiuslikud juhid ja tulemused, milleni valitsusega tollal jõuti, veatud. Aga oma kabineti suutsid nad tööle panna ja kus vaja, seal tempokalt.

Sajandivahetusel oli Eesti riigi suur eesmärk viia lõpule liitumiskõnelused ja, nagu toona öeldi, võtta üle „Euroopa agenda“, harmoneerida seadused ja kehtestada direktiivides öeldu. Seda protsessi (või oleks õigem öelda, et inimesi) juhtis peaminister isiklikult ja kui mõni minister vähegi juhtus tempot kaotama ning tahtis muudkui veel arutada ja uurida, siis rivistati ta peaministri ja selle nõunike juures igal nädalal, kuni toodang laekus. Kuigi teise näoga, oli Euroopa Liiduga liitumisprotsess omamoodi kriisiolukord, mida tuli juhtida ja lahendada siiski täiesti tavapäraste võtetega: mitte püüda kõike ise teha, vaid delegeerida ja teistelt tulemusi nõuda. Kuigi elanikkonna enamus liitumist toetas, oli Laari valitsusel poliitilisel mänguväljal ka tugev ja vastassuunalise sihiga tegutsev oponent Keskerakonna kujul, mistõttu olid eesmärgi poole pürgimisel paratamatud ka poliitilised ohvrid ehk vähemasti ajutised kaotused.

Aastal 2013 piketeeriti ja viidi valitsushoone ette lilli venekeelse kooli kaitseks. Nüüd püsib paralleelilm pikettidetagi muretult püsti.

Küllike Rooväli / Postimees / Scanpix

Pronksiööna tuntud julgeolekukriis oli mõõtudelt pisem ja lühem ning võimaldas otsustavust ja kiirust demonstreerinud Ansipil kindlustada oma võimu ja autoriteedi riigis pikaks ajaks. Kui riiki oli vaja, siis oli riik kohal ja tegi, mis vaja, nagu ka pisut hiljem globaalses finantskriisis, meeldis see valitsuse valitud lahendus siis või mitte. Need näited kinnitavad, et juhtimisest ikka midagi sõltub ka ning isiksustel on oma roll ajaloos. Peaministri töö ongi teised tööle panna.

Paraku jäid neilgi otsustajatel mõned asjad lohisema ja sootuks tegemata, kuigi vajadus oli karjuv ning karjub veel nüüdki, nagu praeguses kriisis selgelt välja joonistub. Viiruse teise laine faktid osutavad näpuga ühte kohta: Eesti riigivõim ei ole suutnud 30 aasta jooksul midagi mõistlikku korda saata nõukogude aja immigrantidele läänemaises elu- ja kultuuriruumis toimetuleku õpetamise alal. Seda pikaajalist tegevusetust on ühiskonnateaduste poolel lõputult uuritud ja analüüsitud, on pakutud ka teid ja viise olukorra muutmiseks, kuid poliitiline vastus on olnud järjekindel ja otsatu edasilükkamine. Nüüd mõõdavad tagajärge keskkonnakeemikud ning viroloogid – ja tulemused on kõnekad. Viiruse teine laine oli ja on eeskätt venekeelset ja kultuurilist päritolu ning täiesti mõttetu on siinkohal süüdistada Putini meediat, kremli propagandat ja vandenõu Eesti iseseisvuse vastu. Kui Eesti oleks oma koduse töö olgu lõimimisel või assimileerimisel laitmatult ära teinud, siis puuduks kui tahes kangetel Moskva imperialistidel praegu arvestatav mõju Narva, Maardu või Lasnamäe immigrantide hoiakutele viiruse või vaktsineerimise teemal.

Ainus põhjus, miks ei ole sündinud otsuseid ühtse eestikeelse koolisüsteemi rajamiseks ning mitte-eestlaste hõlmamiseks eestikeelsesse inforuumi, on see, et otsustamist on olnud võimalik vältida. Eesti valijaskond ei ole piisava järjekindlusega võimu taotlevatelt erakondadelt nõudnud probleemi lahendamist ning kui isegi on, siis on poliitiline juhtkond alati leidnud võimaluse koalitsioonikõnelustel teema laualt pühkida, unustada, ähmastada. Ja pole vahet, kui isamaaline või rahvuslik on parasjagu valitsuse koosseis, kõik nad on olnud ühtviisi poliitiliselt tahtetud. Ka värskeim koalitsioon ei ole erand ja tema aeg lõpeb tõenäoliselt enne, kui seekordsed poolikud ja üldsõnalised ideed millekski käegakatsutavaks vormuvad.

Kriisis on aeg kalleim ressurss ning iga juht peab kriisihetkil mitmekordse hoolega oma kalendri kõigest tähtsusetumast puhta hoidma. Ikka selleks, et oleks alati vaba aega ootamatustele reageerimiseks ja ka strateegiliste otsuste langetamiseks. Meile meediast vastu vaatav pilt kõneleb midagi muud. Usinamad ministrid veedavad tele- ja raadiostuudiotes rohkem aega kui toimetuste palgalised. Täiesti vale olukorra ja oma rolli hinnang, kui peaminister või tema kabineti ministrid arvavad, et peavad mitte ainult oma valitsemisala subjektidele, vaid tervele rahvale ise kogu tõe ära jutustama. Seejuures ei ole märgatud ega tunnistatud, et pidev askeldamine kommunikatsiooniväljal on külvanud selguse asemel ainult segadust. Kui palju seda ka ei kritiseeriks, muutusi ei ole näha.

Teisisõnu on juhtide probleemiks suutmatus neile üle jõu käivaid ülesandeid asjatundjatele või partneritele delegeerida. Kommunikatsiooni kõrval on vaktsineerimine, millest kolmapäevane Eesti Ekspress pika ülevaate tegi, siin õpikunäide. Abipakkujaid on, kuid neid ei usaldata ja tõrjutakse, kuidas jaksatakse, ning ollakse siis ajaga puntras, kurnatud ja otsustusvõimetud. Miks ei delegeerita? Siin tuleb vastu poliitiline ehk parteiline loogika. Erakondlikud karjääriredelid õpetavad tegutsema vastupidi: nõrk on see, kes midagi käest ära annab. Võim on sellel, kelle käes on info, raha ja mõjutusvahendid, võim on sellel, kelle kohta ümberkaudsed ei tea, mida ta teab (stiilipuhtaim näide Eesti lähiajaloost Edgar Savisaar). Nii ei saagi delegeerida, aga lõpuks ajab see inimese lühisesse, sest kuhjuvad pisiasjad ja detailotsused ei võimalda astuda eemale, et näha üldisemat pilti, juhtida strateegina.

Kuigi koroona on mõistetavalt valitsemisprogrammi a ja o, ei tohi ka kriisi ajal unustada, et kodanikud on endale valitsuse palganud mitte üheks, vaid kaheks juhtimistööks. Kui kriisi ajal – ja sedagi saamatult – tegeletakse ainult kriisiga, siis jäävad selle tekkepõhjused ja taust uurimata ning järgmiseks kriisiks ollakse taas sama vähe valmis kui eelmiseks. Kui aga juhid suudavad oskuslikult delegeerides end kriisi operatiivjuhtimisest eemal hoida, saavad nad end täiel määral pühendada järgmise kriisi ennetamiseks vajaliku vundamendi ladumisele.

Niisiis, kuigi kindlasti on ka avalikkusel ootus, et just valitsus (aga miks oleme unustanud parlamendi?) kriisi võimalikult kiiresti lahendaks, seisab valitsusel, kui ta vähegi soovib, et Eesti valmisolek ja vastupanuvõime järgmisele kriisile oleks praegusest suurem, ees kaks teistest tähtsamat ülesannet. Üks on juba nimetatud venekeelse vähemuse keelelis-kultuurilise taastootmise resoluutne lõpetamine. Olen küll varem korduvalt kirjutanud, et Nõukogude aja immigratsiooni küsimus laheneb paari põlvkonna jooksul iseenesest, kuid veel 30 aastat tegevusetult oodata läheb väga kalliks. Teine ülesanne on poliitilise (sh eriti erakondliku) süsteemi ümberkujundamine nii, et selle kaudu jõuaksid ülemistele juhtimistasanditele juhtimiskunsti mõistjad ja praktikud. Praegune mudel taastoodab saavutatud otsustuskehvust täpselt samamoodi nagu venekeelne kool lõimimata immigrante.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht