Ühed tööle, teised säästma

Elektrimajanduse riiklik arendamine on pikaaegse ja kasvava mahajäämise kurb lugu.

KAAREL TARAND

Elekter läks kalliks. Et see millalgi juhtub, oli sama ennustatav nagu talve saabumine meie laiuskraadil. Täpset kuupäeva, millal esimene lumi maha tuleb, on suvel keeruline öelda, aga seda, et Läänemere põhjaosas jääb talvekuudel keskmine temperatuur nullist madalamale, näitab nii soojamõõtmise ajalugu kui ka iga lähikümnendi kliimamudel. Talv taevasse ei jää.

Suur elektriarve teeb meele mõruks ja kõige enam neil, kes läinud sajandi lõpul jäid uskuma poliitikute ja energeetikute valelubadusi elektri hinna igavesest kontrolli all hoidmisest ning rajasid oma kodu elektriküttele. Kel elektri­vajadus väiksem, tuleb toime ka hinnatõusuga, mis viimaste nädalate tipus eeldatavasti kaua ei püsi. Valimisvormis poliitikud on rutanud uute lubadustega, mille hulgas on ka pööraselt rumalaid, elanikkonda ja ettevõtteid aitama, kuid parimalgi juhul on praegu välja pakutud abinõudel, näiteks aktsiisi­tõusu ärajätmisel, mõju alles kevadel. Mõistlikku vastust, mida teha kohe, riigivõimul praegu ei ole. Aga peaks olema, sest, nagu öeldud, olukorda ei tekitanud Eesti valitsusest ja elanikest täiesti sõltumatu vääramatu jõud. Juba juunis, kui hinna­tõus hakkas endast häälekalt märku andma, tahtnuks valitsuselt kuulda, et saabuvat head kriisi ei tohi lasta raisku minna ning et valitsusel on plaan, kuidas sihipäraselt aidata kodumajapidamisi ja ettevõtteid, kuid neid ja ainult neid, kelle häda on objektiivselt tuvastatav.

Parim elektri kallinemise juures ongi see, et ta äratab uinunud avalikkuse ning ehk ka elektrituru kujundajad. Nagu uuemal ajal kombeks, ei tohi süüdlasi otsida ega leida, kuid on ilmne, et ühiskonna turvasüsteemid ei ole akuutse häda leevendamiseks piisavad ning see on kellegi tegemata töö. Miks näiteks ei võiks meil olla riiulil valmis reeglistik ja kontol raha selleks, et maksta kas omavalitsuste või töötukassa kaudu era­korralist toetust neile, kes tõendatult elektrihädas?

Esimene asi, millega mitte üldse ei peaks tegelema, on näpuga Euroopa Liidu peale näitamine, kvoodikaubanduse ja roheleppe kirumine ning norralaste ihnuses süüdistamine. Vastu­pidi, toimuv peaks hoopis kinnitama ununenud teadmist, et Euroopa Liit teeb pikki ja läbimõeldud plaane, kord loodud instrumendid hakkavad soovitud viisil tööle ning valitud teed käies liidu ambitsioonid pigem kasvavad kui kahanevad. Norra on küll naftariik, kuid ei paikne sellegipoolest Pärsia lahe äärses kõrbes. Norra kliimast on teada, et keskmiselt kord kümnendis vähendab pikem põud tõepoolest sealset hüdroenergia ressurssi (ka selle korduva sündmuse puhuks peaks majandusministeeriumil olema plaan), kuid korralike ühenduste korral saab Norra hüdroelektrile regioonis üldjuhul loota. Pealegi näitavad IPCC mudelid, et Põhjamaadel kasvab aastane sademete koguhulk kliima soojenedes pikka aega ja püsivalt.

Eestil on energiamajanduses ning mitte ainult elektri alal olnud võimalik valida, kas teha ainult seda, mida kästakse, ja peamiselt abiraha eest, või panustada eeskätt ise ja täita endale võetud kohustused kuhjaga ning ennetähtaegselt. Meie oleme aastaid jalgu lohistanud ning palgapäev käes.

Hea seegi, et kunagi aastal 2008 pakkus toonane Euroopa Komisjoni president Barroso ühes lõunalauas välja, et Euroopa kirdeosa nn energia­saar tuleks julgeolekukaalutlustel ning Balti­maade paremaks sidumiseks ühtse majandusruumiga kiirkorras likvideerida. Vaid aasta hiljem vormus see soov Läänemerd ümbritsevate riikide valitsuste memorandumiks ning tegevuskavaks koos rahastusega. Nähti ette merekaablite rajamine ning hiljemalt aastaks 2025 Balti riikide täielik üleminek Kesk- ja Põhja-Euroopa elektrisüsteemi koosseisu. Loomulikult peeti silmas ka toona praegustega võrreldes tagasi­hoidlikke kliimaeesmärke, eeskätt Läänemere regiooni tuuleenergia potentsiaali rakendamist. Seega, kaabel on tore ja ühine, kuid igaühel on teha ka oma kodutöö.

Pentsik on lugeda parteijuhtide „värskeid“ mõtteavaldusi, et tuleks luua rohkem taastuvelektri tootmise võimalusi ning ehitamist kiirendada. Eeskätt tuuleparkide puhul ja neilt, kes on aastaid valitsuse koosseisu kuulunud, peab siinkohal küsima: „Aga mida te seni teinud olete?“ Näiteks, mis takistas valitsust algatamast Eesti mereala planeeringut varem kui alles 2017. aastal ning miks see juba valmis ei ole, vaid hea õnne korral jõuab valitsusse otsuse langetamiseks detsembris? Millised raisatud aastad! Võrdlus Soomega näitab, et oleks saanud hoopis varem, kiiremini ja paremini. Soome ärkas teatavasti tuuleenergia alal hilja. Aastal 2014 oli Soome tuulikute koguvõimsus 627 MW, selle aasta alguses aga juba 2586 MW. Eesti on samal ajavahemikul suutnud oma tuule­parkide 300 MW-le lisada vaid mõnikümmend MW võimsust. Ettevõtetel on arendusprojekte kokku ligi 13 000 MW mahus, vanim neist ootab oma järge juba aastast 2006. Ja nüüd ootame aga edasi, samas kui Soomes on eri arendus­faasis või ehitamisel veel 21 000 MW tuule­võimsust.

Iga venitatud aasta tähendab seda, et kui Eestis lõpuks mõni uus tuulepark valmis saabki, on sel oma toodanguga ühisturule pääseda aina raskem, sest Põhjamaadegi turg ei ole põhjatu. Kuigi Eestiga võrreldes on kõik Põhjala riigid hiigeltarbijad, ei prognoosita neist üheski elektritarbimise kiiret kasvu. Mõni stsenaarium pakub seisakut või kahanemistki. Nagu praeguses elektri­kriisis kõik ettevõtjad on rõhutanud, viib valitsus oma tegevusetusega iga päev välismaale raha, mis võiks kasvatada Eesti majandust ja inimeste heaolu. Äril on ees administratiivsed takistused ning heitlik turukorraldus ei võimaldaks eraettevõtjail investeerimisriski võtta ka juhul, kui planeeringud oleksid paigas. Usaldust õõnestab asjaolu, et tuuleenergiaäris domineerib riigile kuuluv ettevõte Eesti Energia, kellele poliitilised otsustajad on harjunud eeliseid ja kingitusi tegema. Seejuures puudub pikem plaan, mida selle üleilmsete reitinguagentuuride silmis 20 aastat allamäge liikunud kolossiga lõpuks peale hakata.

Ei saa öelda, et Eestis ei oleks olnud ammu teada, mida energiasektoris tegema peaks. Näiteks 2008. aastal koostatud energiamajanduse arengukava tarbeks tehtud alusuuringutes ennustatu on enam-vähem täide läinud. Mõni asi pareminigi. Näiteks ennustati, et aastane elektritarbimine jääb aastal 2015 vahemikku 8,3–9,1 TWh ning kasvab siis vaikselt edasi. Tegelikult on tarbimine perioodil 2014–2020 püsinud vahemikus 8,1–8,7 TWh ning mingit märkimisväärset kasvu lähiaastaiks näha ei ole. See tähendab, et vähenenud on kasvava majanduse energiamahukus. Teatavasti on Eesti olnud aastakümneid Euroopa edetabelite tipus oma võime poolest kulutada ühe euro rikkuse loomiseks teistest rohkem energiat. Konkurentsivõime probleem näib aeglaselt, aga siiski vähenevat.

Kriisi teine pool on võimalus muuta tarbimiskäitumist. Nagu tagasivaatelised uuringud kinnitavad, ei ole Eesti tarbijad säästlikus energiatarbimises eriti osavad. Kui juba sajandi algaastatel oleks asutud efektiivse säästmise rajale, andnuks see praegu kõige kallima elektri ehk tipukoormuse osas tegelikkusega võrreldes hõlpu kuni 300 MW ehk 15–20% võimsuse ulatuses. Sel juhul ei oleks süsteem nii kallis pidada ja tarbija rahakotti jääks midagi alles. Efektiivse säästu rakendamise ohjad on jällegi eeskätt valitsusasutuste, aga ka energiaturu osaliste käes.

Juba 2005. aastal koostatud aruandes märkisid Tallinna tehnikaülikooli teadlased, et efektiivse säästmise seisukohalt on esmatähtis tarbimise juhtimise süsteemi kujundamine ning rakendamine. Ei piisa sellest, kui võrguettevõte Elering asja üksi teeb. Kas või kriisi hirmus peaks nüüd valitsuski jalad kõhu alt välja kerima ning kõrvale jätma arvamuse, et kodumajapidamiste ellujäämisõpetus on ainult vaba ajakirjanduse meelelahutuslik ülesanne.

Ja lõpuks, iga kallis kaup on innovatsiooni taganttõukaja. Ka seetõttu peab elektri praegusele hinnale pikka iga soovima. Vähemasti nii pikka, et valitsusel kaoksid ettekäänded ja võimalused hoiduda energiamajanduse arengu teel seisvate kivimürakate eest ära veere­tamisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht