Üdini positiivne lugu

Šotlaste iseseisvustahet ei ole murdnud pandeemia ega Londoni keskvõimu kuld.

KAAREL TARAND

Väikese viiruse suurt pilve globaalse küla kohal kipume pidama kogu inimkonna tulevikku määravaks, kuid maailma vabade riikide vabas ühiskonnas toimuvad õnneks pandeemiast hoolimata korralised valimised, mille kaal on mõnel maal pikemas perspektiivis hoopis suurem kui see, kas ja kuidas terviseametnikud ja meedikud või ka enne viirust hoopis millekski muuks mandaadi saanud poliitikud ühiskonna sulgemise ja avamisega hakkama saavad.

Nädala eest toimusid Ühendkuningriigis mitut sorti valimised. Meile Eestis ei pruugi sugugi korda minna, kas Londoni linnapeaks valitakse vasak- või parempoolne, valge või muu nahavärviga inimene, naine või mees. Või kas leiboristid kaotavad mõne Põhja-Inglismaa allakäiva tööstuslinna volikogus, kus nad on aastakümneid valitsenud, „märgilise tähtsusega“ enamuse. Kuid otsus, mille langetasid valijad Šotimaal, ulatub üle riigipiiride ja sunnib vähemasti Euroopa pealinnades seiskohta võtma. Mõistagi oleks mugavam seda mitte teha ning ka Eesti muidu jutukatel ja aktiivsetel välispoliitikutel ongi Šotimaa küsimuses suu üsna vett täis olnud. Midagi ei ole kuulda olnud ametlikest õnnitlustelegrammidest, tortidest ja lillekimpudest Šotimaa rahvuspartei juhile Nicola Sturgeonile, mida Kadriorust, Toompealt ja parteide peakontorist varmalt ja regulaarselt saadetakse nii sõbralike kui ka teistsuguste riikide valimistel võitnud isikutele.

Pilgu võib ajutiselt kõrvale pöörata, kuid pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust võib Šotimaast kujuneda ühenduse üks suuremaid, korraga liitva ja lõhkuva potentsiaaliga välispoliitilisi probleeme. Ta tuleb tasapisi, kuid kindlalt. Šotimaa kohaliku parlamendi valimistel jäi Šotimaa rahvus­parteil absoluutsest enamusest puudu vaid üks mandaat. Saadi 64 kohta 129st, ühe võrra rohkem kui viis aastat tagasi. Pisutki teistsuguse valimissüsteemi puhul tulnuks ainuvalitsemiseks vajalik enamus, kuid kui eelmise sajandi lõpul Ühendkuningriigi regionaalseid parlamente kujundama hakati, pidas ettenägelik keskvõim hoolikalt silmas seda, et valimised ei võimaldaks või siis teeksid võimalikult keeruliseks ühe partei võimu Šotimaal ja ka Walesis. Pool mandaatidest jaotatakse ühemandaadilistes ringkondades, kus võitjaks osutub lihtsalt enim hääli saanu. Teine pool saadikuid aga valitakse välja regionaalsete nimekirjade alusel ja lihtsustatult kehtib põhimõte, et edu ringkonnas mõjutab negatiivselt regionaalse nimekirja võimalusi.

Mõistagi oli valimistulemus ehk rahvuslaste ilmajäämine sellest viimasest mandaadist vähemasti ajutiseks kergenduseks seal, kus riigi terviklikkust ohustavad nn natsionalism ja separatism kestvalt hõõgumas. Näiteks Hispaanias, kus usutakse, et Kataloonia iseseisvumist saab lõputuseni ära hoida iseseisvuslaste liidreid vangi pannes või maalt välja saates. Kuid miks peaksid šotlased soovis ise oma riigi elu korraldada end tagasi hoidma seetõttu, et kuskil teises ilma otsas nende eeskuju kellelegi peavalu tekitab? Ei pea ja ega nad ei hoia ka. Kuigi absoluutset enamust rahvuslased (kes ehk mõnevõrra üllatavalt on maailmavaatelt üsna sotsiaaldemokraadid) ei saanud, on neil parlamendi uues koosseisus iseseisvuspürgimuste toeks võtta ka loomulik liitlane, kaheksa mandaati saanud rohelised.

Kui rahvuspartei ja selle juhi Nicola Sturgeoni edulugu jätkub, löövad tema tulevased valijad tantsu juba vaba Šotimaa pinnal.

Russell Cheyne / AFP / Scanpix

Rohelistel õigupoolest ei olegi mingit valikut, sest nende põhiteemat ehk kauaaegset unistust tuumavabast Šotimaast ei saa realiseerida muul viisil kui Ühendkuningriigist välja astudes. Tuumaelektrijaamade rajamine või rajamata jätmine naftajärgsel ajal on kohalik küsimus, mis ei ole iseseisvusega seotud, aga maailmariigi tuumarakette kandvate allveelaevade baasist Šotimaal ehk Tridenti programmist ei saa lahti muidu kui lahku lüües.

Rahvuspartei edu on seda hinnatavam, et Londonist püüdsid eriti konservatiivid valimiste keskseks teemaks suruda ikka võitlust pandeemiaga ja suurt edu, mida Boris Johnsoni juhitud valitsus on saavutanud vaktsineerimisel, majanduse taastamisel ning ühiselu taasavamisel. Abiks rahvuslaste vastu pidi olema ka helde rahapildumine ning aktiivne kampaania rahvuspartei juhtide korruptantideks tembeldamiseks. Oma mõju sel oli, nagu näitavad arvamusküsitlused. Terve möödunud aasta vältel ja tänavuse aprilli alguseni oli Šotimaal iseseisvuse toetajaid rohkem kui vastaseid, kuid viimastel nädalatel on mõnepunktilise edu saavutanud taas Ühendkuningriigi osaks jääda soovijad.

Rahvuspartei juhid on kinnitanud, et uut referendumit iseseisvuse üle otsustamiseks ei taotleta enne pandeemia lõppu. Läheb aasta või ka kaks, aga uus referendum tuleb. Kuigi peaminister Johnson on korduvalt Brexitile viidates selgitanud, et rahvahääletusi on viisakas korraldada kord inimpõlve jooksul (ja šotlased said oma 2014. aastal kätte tulemusega 45 : 55 iseseisvuse kahjuks), ei kavatse Londoni keskvõim uue referendumi taotluse korral sellele õiguslikke takistusi näiteks ülemkohtu abil teha. Ja kui kord referendum, siis sellel on tagajärjed. Nimelt on Šotimaa iseseisvus eelduseks riigi tagasipöördumisele Euroopa Liitu, millesse kuulumisele on Šotimaal ülekaalukas rahva toetus.

Hea ettekääne Šotimaa osas mitte seisukohta võtta on, et tegu oleks sekkumisega teise riigi, pealegi veel liitlasriigi siseasjadesse. Eestis, nagu teada, on välispoliitika rajatud väärtustele. Mõne riigiga on meil jagatud väärtused, teistega jälle mitte. Sama joont pidi käib ka teiste kallal õiendamine. Jäägitu mittesekkumine teiste siseasjadesse ei ole järelikult püha ja absoluutne väärtus. Näiteks Venemaa, Valgevene või Põhja-Korea siseasjadesse võib Eesti poliitiline juhtkond sekkuda küll, algatades nende riikide nuhtlemist ka rahvusvahelisel areenil. Poole suuga võib isegi Hiina kallal õiendada, aga kahaneval määral, sest sellel on negatiivsed rahalised tagajärjed. Hispaaniat ja Ühendkuningriiki kriitiliselt kohelda miskipärast ei või. Kui rahvaste enesemääramisõigus, mis on aluseks ka Eesti iseseisvusele, on püha väärtus, siis peaks see kehtima ka Šotimaa puhul ning järelikult ei tohiks Eesti välispoliitikas olla kohta ühegi liitriigi või impeeriumi jäänuse igavese territoriaalse terviklikkuse õigustamisel. Ja üldisemalt olekski maailm küllap parem paik, kui kõik riigid suurusest olenemata pidevalt sõnaga teiste siseasjadesse sekkuksid – heast sõnast ja nõuandest on abi ühtviisi sõbral ja vastasel.

Kui Eesti riigivõim jõuaks järeldusele, et Šotimaa iseseisvus on toetamist väärt, siis oleks ilus astuda ka praktilisi samme, et šotlaste soovile naasta Euroopa Liitu keegi takistusi ei saaks teha. Praegu nõuavad liidu reeglid kõigi liikmesmaade nõusolekut. Kui üksainus on vastu, soovija liikmeks ei pääse. Kas ei ole see natuke liiga karm reegel, mida võiks pisut pehmemaks teha? On üldlevinud veendumus, et iga liikmesriigi vetoõigus on muutunud tõsiseks takistuseks liidu arengule ja selletagi aeglase tegutsemise elavdamisel. Kui vetoõiguse kahandamiseks kord läheb, oleks mõistlik muuta ka liikmeks pääsemise korda. Mitte põhinõudeid õigusriiklusele ja harmoneeritud seadusi, vaid just seda, et ükski juhutujus pahatahtlik valitsus endale liiga tugevat kauplemispositsiooni ei saaks. Uue liikme vastuvõtuks võiks vabalt piisata näiteks 80% nõusolekust.

Šotimaal, mis on ju pikalt ühendusse kuulunud, ei ole seaduste ja reeglite poolel ühtki puudujääki, vastasel korral ei oleks nad ju peaaegu pool sajandit saanud liidus olla. Põhimõtteliselt võiks riik liitumisavalduse esitada kohe referendumile järgneval või siis ÜRO liikmeks tunnistamise päeval ehk võimalik, et juba paari aasta pärast. Euroopa Liidul, olgu komisjonil, ülemkogul või parlamendil puuduks õigus ütelda, et liitumiskõnelusi saab alustada alles pärast seda, kui kõik sotid inglastega selged ja lahutuspaberitel allkirjad all. Pealegi, ega seal Brüsseliski pikalt midagi kõneleda ei ole. Šotimaast võiks saada Euroopa Liidu kiireim liituja, kuna kõik nõuded on ammu ette täidetud, midagi pole uurida, millegi üle vaielda.

On võimatu leiutada ühtki põhjust, miks või kuidas võiks olla Šotimaa iseseisvus ja kuulumine Euroopa Liitu Eestile kahjulik. See oleks üdini positiivne lugu ja mida varem õigele kaardile panus teha, seda suurem on ka võit. Muidugi võib end ka nurka mõelda teesiga, et kõik, mis ei meeldi Londonile, on Moskva sepitsus. Siis tuleb Šotimaa iseseisvus lihtsalt üllatusena ja oleme lihtsalt Šotimaa sõprade järjekorra lõpus, mitte esimesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht