Tormid ja normid

Järgmise võimukoalitsiooni koosseisu peab määrama veelahe kliimapoliitikas.

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Senine Eestis viljeldav kliimapoliitika toetub peamiselt kehvale ilukirjandusele ja rahvaluulele, mitte õigus­normidele. Erakondade vaidlus on käinud viimasel raisatud neliaastakul selle üle, kas õigus on globaalse kliimamuutuse inimtekkelisuses veendunud teadlastel või on Eesti riigi ja ühiskonna arengu suunamisel ainuvõimalik toetuda iidsele talupojatarkusele, mida ekslikult ka terveks mõistuseks nimetatakse. Teadus kinnitab, et süsiniku atmosfääri paiskamisel on katastroofilised tagajärjed, aga teravaimgi talupojasilm ei näe õhus ühtki kahjulikku osakest – ja mida näha ei ole, seda ei saa ka olemas olla. Järelikult käib kogu jutt kasvuhoonegaasidest ainult talupoegadelt raha väljapetmise nimel. Paljudel ju on kasvuhooned ja need paiskavad välja ainult kurke ja tomateid, aga mitte mingeid gaase, kui just ahju sisse ei ehita!

Viljatu vaidluse tagajärjeks on tegemata töö. Riigikogu on küll heaks kiitnud Eesti kliimaeesmärgid ja arengu­stra­teegiad, kuid eesmärkide poole liikuda saab vaid selgete reeglite alusel, mida need kaunisõnalised dokumendid, mis ei ole seadused, paraku ei paku. Kliima­­poliitika seisukohalt ei ole riigikogu täitnud talle põhiseaduse § 65 esimeses lõikes pandud kohustust, mille järgi „riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid“. Kuskil ei ole kirjas, et riigikogu võiks sellest tegevusest tähtajatult hoiduda.

Seda asjaolu tuletas kliimapoliitikale keskendudes riigikogule meelde õiguskantsler Ülle Madise oma värskes aruandekirjas „Kliima kaitse ja põhiõiguste piirangud“. Mage lugu, et õiguskantsler üldse peab rahvaesindajatele selgitama, et „arengukava ega koalitsioonileping ei loo mitte kellelegi ühtki õigust, kohustust ega ootust“, et „mida intensiivsemalt isiku põhiõigust piiratakse, seda täpsemad peavad olema sellele piirangule alust andvad õigusaktid“ või et „seadusel ei ole enam põhiseaduspärast mõtet, kui selle sisu ei ole arusaadav või selle rakendamise tagajärjed pole ettearvatavad ning Riigikogu roll on antud sisuliselt ametnikule“. Need laused peaksid olema igal riigikogu liikmel peas ammu enne, kui esimest korda Toompea lossi uksest siseneb.

Õiguskantsler resümeerib: „Ühiskonnale olulised otsused − näiteks sellised, milles eelistatakse kliimast lähtudes üht tegevust teisele või üht valdkonda peetakse mõnest teisest olulisemaks −, tuleb teha Riigikogul seadusega. Ainult nii on tagatud riigivõimu teostamine ja põhiõiguse piiramine seaduse alusel.“ Ka tegevusetusel on tagajärjed, näiteks majandusarengu kängumise või trahvide kujul, mille maksmisest ei pääse ka Euroopa Liidust väljaastumise korral.

Õnneks ei ole olukord päris lootusetu. Tervelt viis valimistel kandideerivat erakonda (Reformi- ja Keskerakond, SDE, Eesti 200 ja rohelised) lubavad valimisprogrammides kehtestada Eestis kliimaseaduse, mõned lähevad kaugemalegi ja peavad vajalikuks kliimaministri ametikoha loomist valitsuses. Kliimapoliitika kohta ei ole midagi öelda Isamaal, EKRE-l ja parempoolsetel. Kui viimaste arvamusküsitluste toetusprotsendid kokku lüüa, on uue kliimaseaduse taga 68% valijaid ning 32% on kas vastu või ei oska sellest midagi arvata.

Tuul puhub Eestis ka pärast kliimaseaduse jõustumist, kuid mõni orkaan ja trahv
jääb ehk tulemata.

Piia Ruber

Programmides ei minda mõistagi ülearu detailseks ning seetõttu on veel võimatu hinnata kliimaseaduse toetajate seisukohtade kattuvuse ja erimeelsuste ulatust. Küllap neid on, aga hea algus seegi, kui plaan on jõuda mingi aluseni, mille üle siis parlamendis vaielda. Kui kliimapoliitika oleks keskne valimisteema (kaudselt ju ongi, sest hõlmab korraga nii julgeolekut kui ka toimetulekut), siis annaks just suhtumine kliimaseadusse ette tulevaste võimalike ja võimatute koalitsioonide piirjooned. Päike paistab ja tuul puhub küll ühtviisi igasuguse koalitsiooni peale, kuid parlamendi senisel ja tulevasel tegevusetusel kliimapoliitika vallas on oma hind. Näiteks maksame iga päev saastetasu, aga jääme ka ilma potentsiaalsest tulust, mida tooksid investeeringud, mis jäävad aga tegemata õigusruumi ebamäärasuse tõttu. Kuni ei ole selgelt kirjas, mis on Eestis keelatud ja mis lubatud, viib investor raha mujale. Õiguskantsler selgitab: „Põhiseaduse järgi tuleb enamik kliimaneutraalsust puudutavatest otsustest teha seadustes. Kui on vajadus kehtestada reeglid või piirangud, mis puudutavad ettevõtlust, siis tuleb seda teha seaduses (PS § 31). Kui on vajalikud piirangud kellegi omandi suhtes, siis saab seda otsustada üksnes seadusega (PS § 32). Kui soovitakse kehtestada koormisi või makse, siis tähendab see seaduse kehtestamist (PS § 113).“

Mis siin ebaselget on? Mitte vähimatki! Paraku ei saa õiguskantsler riigikogule määrata tähtaega kohustuste täitmiseks ega ette kirjutada sedagi, kuidas valitud võimuorganid täpselt oma tööd tegema peavad. Põhiseadus ei näe riigikogule ega selle liikmetele ette karistusi kohustuste täitmata jätmise eest. Jah, valijad saavad korra nelja aasta tagant hääletades justkui karistuse määrata, kuid mis mõju sel ikka on, kui menüü on endistviisi sama kehv nagu nõukogude aja sööklas.

Põhiseadus on tähtis küll, kuid tasapisi on Eesti purjetanud olukorda, kus parteiline rahvas loeb võimule pääsedes ülimuslikuks ja riigi arengusuunda määravaks hoopis välja kujunenud, kuid põhiseaduses nimetamata „poliitilist kultuuri“.

Selle kultuuri järgi võivad valitud erakonnad luua valijate tahte vastaseid koalitsioone, kirjutada kokku juriidiliselt tähendusetuid ning omavahel haakumatutest juhumõtetest koosnevaid koalitsioonilepinguid ja siis isegi nendest vaid valikuliselt juhinduda.

Selle kultuuri järgi ei jaotata koalitsioonides ministrikohti mitte proportsionaalselt valimistulemusega, vaid meelevaldselt, mistõttu näiteks praeguseski valitsuskoalitsioonis on Reformierakonna valijate tahe ala- ning partnerite oma mõõdutundetult üleesindatud.

Selle kultuuri järgi ei komplekteeri valitsust peaminister, vaid erakonnad saadavad sinna inimesi ainult oma äranägemise järgi, sealhulgas neid, kes ei ole valimistel kandideerinud ja kelle olemasolust ega võimetest ei olnud valijatel aimugi. Peaministril ei ole vähimatki võimalust hinnata talle erakondadest ministriks läkitatud tegelaste teadmisi ja koostöövõimet ega sedagi, kas mõni „hea kolleeg“ ei ela juhtumisi põhi­kohaga hoopis oma jõuka sponsori taskus.

Selle kultuuri järgi on valimistulemusel ehk valijate tahtel ainult kaudne tähtsus, sest pärast tulemuse selgumist ja riigikogu uue koosseisu kokkuastumist on ainus, mis loeb, nn parlamendiaritmeetika ehk 101 piires arvutamine. Saadikud ja fraktsioonid riigikogus on kõigest liidetavad liitmistehtes ja neil on ainult arvuline, mitte sisuline väärtus, peaasi et summa on suurem kui 51.

Selle kultuuri tõttu on erakonnad valimiste eel välistamismängus kidakeelsed. Isegi kui keegi kellegagi koostöö välistab, ei ole välistatud, et välistaja ja välistatu „muutunud asjaolude tõttu“ neli aastat sõna peaksid ja siiski ühist õnne ei leiaks – ning valija ei saa selle vastu midagi teha.

Seda poliitilist kultuuri ei saa põhiseadusega keelata, sellest peaksid erakonnad ise vabatahtlikult lahti ütlema, alustades kas või julgemast välistamisest. Kui 2/3 valijatest toetab kliimaseadust, peavad selle lubajad ühemõtteliselt kinnitama, et inimtekkelise kliimamuutuse eitajatega ning kliimapoliitilise tegevusetuse platvormil seisjatega mingil juhul koalitsiooni ei moodustata, mis sest, et ollakse samameelsed näiteks julgeolekupoliitikas. Ja vastupidi peaksid need, kes on veendunud, et Eesti iseseisvus on rajatud põlevkivist vundamendile, välistama mis tahes koostöö kliimahüsteerikutega. Need tõotused annaksid valijatele kindluse, et kliimapoliitikaga on erakondadel tõsi taga ning riigikogu järgmine neliaastak ei lähe samamoodi kallilt raisku nagu viimatine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht