Teise Eesti kaitseks

VALLE-STEN MAISTE

Jüri Saare ärksus (kesk)erakondlike sahkerdajate, Trumpi ja selle kohalike jäljendajate jt avantüristide peletamisel on olnud imetlusväärne. Saar (vt „Teine Eesti – müüt või tegelikkus?“, tänane Sirp lk 12-13) ei eksi, et lokkavat populismiprallet toidab frustratsioon. Destruktiivseid meeleolusid ei õnnestu aga mahendada eeldades, et nende põhjuseks on labane kadedus ja suutmatus vääriliselt hinnata kapitalismi võitu külmas sõjas. Mulluste maailmas mõjukate raamatute seas on üksjagu neid, kus autor tajub vastupidist, et Trumpi meeletu toetusega silmitsi seistes ei saa enam mittekahelda neoliberaalse kapitalismi tervises.

Majandusnobelist Angus Deaton, kelle raamat „Suur väljapääs“ (2013) oli üsna progressi usku, kaevab ühes Anne Case’iga kirjutatud „Ahastussurmades“ USA ühiskonnast välja lahmakatena pettumuse ja allakäigu-uurdeid. USAs vohavat ohvriterohke meeleheite­epideemia. Mitukümmend miljonit on vaevlemas tusa ja armetuse surnud ringis. Stress, võimetus elada pereelu, tööalase solidaarsuse puudumine, suhete ja kogukondade kärbumine. Alkoholism ja maksahaigused, liig­söömine ning artriidi- jm valud. Suitsiidid. Opioidid, mida meie vaktsiinirehe­pappide paleuse Johnson & Johnsoni poolt jultunult seebitatud valuravi­arstid hädalistele nii ohtralt ette on andnud, et traagiline üledoseerimine ületas 2017. aastal HIVi, liiklussurmade jm aastased rekordid.

Case ja Deaton räägivad kõrghariduseta ameeriklastest, kelle ostujõud on 1979. aastaga võrreldes langenud 13%, samal ajal kui USA üldine rikkus on kasvanud 85%. Töötingimuste halvenemise, ajutiste lepingute ja tööampsumajanduse rat race’is elatise hankimise ning oma koha säilitamisest tulenevate pingete taustal ei usuta, et kapitalism teenib kõigi hüve. „Suurepäraste“ infotehnoloogiliste innovatsioonide ja iduäride pärandki seisneb ju eeskätt varandusliku ebavõrdsuse, demokraatia- ja kommunikatsioonihäirete ning inimeste eraldatuse ja üksilduse võimendamises. Iseäranis pärast 2007. aasta pangandus­krahhi ei usuta, et eliit tegutseb pro­gressi nimel või üldse adub oma tegude tagajärgi.

Meeleheide pole ainult väheharitud ameeriklaste mure. Kapitalismi tervisest ei kõnele head uhhuu-kaldega eneseabi peadpööritav vohamine. Päraspirituaalne püstipüsimispüüd ei avaldu pelgalt hetero- ning retromeeste varjupaikades¹ ning mallika- ja porgandijälgijatest koduperenaiste seas. Tervendajakäest haaramise ja selle ulatamise vajadus on tungiv ka haritud ajakirjanike, kultuuriinimeste ja koguni loodusteadlaste hulgas, vaimuravipropagandast on saanud natsiooni ehituse alusbülletääni „uurivate analüüside“ jutlusmoraal.² Kapitalistliku realismi kalkus kallutas suitsiidile ka kultuuriteoreetik Mark Fisheri, tõeliselt tervemõistusliku tüübi pentsikutest eneseupitustest ja -abist üleujutatud maailmas.

Case ja Deaton rõhutavad, et osa inimeste destruktiivne ahastus mõjub halvavalt kogu ühiskonna elu(laadi)-le. Või nagu annab mõista Isabel Wilkerson „Ahastussurmadega“ sarnases raamatus „Kast“ – hannaharendtilik kurjuse banaalsus seisneb suutmatuses juurdunud elumustri põhjustatud kannatusi tähele panna. Külmkapi ja opioidi­kuhja vahel taarudes roosa­mannuse vahus keedetud esimees Kallas ja papa Sibula marionetid ei veena. Seda joga ilusaks ei joo. Trump jt trampijad, nagu ka Pulleritsu-, mallika- ja porgandi­õpetuste lokkamine on meeleheite sümptomid. Jüri Saare osundus, et kommunismiaeg oli võrreldamatult hullem (tõsi, oli), aga pärast 30 aasta möödumist enam ei lohuta. Ühiskonnas lokkavat frustratsiooni ja jutte teisest Eestist ja USAst tuleb tõsiselt võtta ja detailideni lahata. Case, Deaton ja Wilkerson õpetavad hästi, kuidas seda teha.

1 Vedelaid tuimasteid pakkuvad meestemajad suvemeluse Pühajärve ümbruses.

2 https://leht.postimees.ee/7231687/elu-sassis-appi-soostab-sandra-vabarna-teate-millega

https://www.postimees.ee/7234176/nad-ei-lahe-ara-ega-jaa-vait