Tee vähem, naudi rohkem!

MERLE KARRO-KALBERG

Algas kevad, ees ootab kellakeeramine, rõõmustada saab pikema päeva ja aina lühemaks jääva öö üle. Eelmise nädala lõpus läks talvepealinna Otepää valitsemissau taas kevadpealinna Türi kätte. Avaliku tseremooniaga tähistati Türi linnas juba XXII korda kevade saabumist ja pealinna tiitlit nii suurejooneliselt, kui praegused olud lubavad. „Aktuaalse kaamera“ õhtustest uudistest saime muu hulgas teada, et kevade saabumise hetkel tõmmati käima muruniiduk.

See žest sümboliseerib tegelikult väga hästi mõtteviisi, et kevad pole enam pajutibude, linnulaulu ja tärkamise aastaaeg, vaid sellega algab eestlase lemmikspordiala, muruniitmise uus hooaeg. Vastav muskel on taas aeg punni ajada. Vanasõna „rege rauta suvel, vankrit talvel“ on aeg ümber sõnastada: „mootorsaani kõpitse suvel, muruniidukit talvel“. Kuigi lumi pole veel lõplikult sulanud, on juba aeg üle vaadata, kui paksu tolmukihi all on masin ning kas sel hooajal on hiired-rotid pumba näksimata jätnud, ning mutrivõtmega ühenduskohad üle käia. Kui vanasti tähistas kevadhooaja algust karjalaskepäev, külvipäev või päev, mil palja tagumikuga kannatas mättal istuda, siis nüüd saab soojenevatest ilmadest ja tärkavast loodusest aimu muruniiduki ühtlase ja pideva kärina järgi. Taas rivistuvad naabrid stardijoonele, et võtta mõõtu, kellel on madalam muru ja vähem võilille.

Ehk võiks sel aastal siiski lubada endale laiskust, anda muruniidukile puhkust ja teha vähem? Paljud mäletavad kindlasti multifilmi rüblikust, kes murul käis ja selle eest seaks muudeti, ning on kasvanud selles vaimus, et hoolitsetud ja pügatud muru tähendab, et ollakse korralik, seadusekuulekas ja viisakas-viks kodanik. On aeg need väärtused ümber hinnata: kui vähem niita, on keskkond tervem ja liigirikkam. Nii lihtne see ongi – teed vähem, saad rohkem.

Keskkonnakriisi leevendamiseks üksikisiku õlule langenud ülesanded eeldavad suuremat ümberkorraldamist. Prügi sorteerimiseks on vaja leida köögis ruum viiele kastile, pakendite vähendamine tähendab pidevalt kottide ja karbikeste kaasaskandmist. Kuigi kodus võib igal pool vedeleda riidest turukotte, peab meeles olema see kõigepealt kodust kaasa haarata. Elurikkuse edendamine on aga imelihtne: muruniidukiga jalutamise asemel mängi lapsega, vaata Netflixist veel paari seriaali, loe lemmikraamatut või lihtsalt logele.

Teadlased on selle sajandi ühe suurema keskkonnaprobleemina välja toonud just elurikkuse kao: kaovad liigid ja elupaigad, mis rikastavad meie maailma, maal sama kiiresti kui linnas. Koos sellega jääb ahtamaks keskkond, mis vaimse tervise korras hoiab. Kuigi arvatakse, et elurikkusele ei pea linnas mõtlema – loodus algab ju linnapiirilt ja sinna saab, kui natuke jalutada või mõnikümmend minutit autoga sõita –, siis see on müüt. Linnade ümber laiuvad monokultuuripõllud ja ulatuslikud uuselamupiirkonnad intensiivselt niidetavate aedadega. Linnad on tegelikult mitmekesisemad, -kihilisemad ja elukohatüüpidelt rikkalikumad: leidub aedu ja tühermaid, parke ja asfaldipragusid, teeääri ja metsi. Kõike ei pea muutma ühetaoliseks roheliseks kõrbeks, mida muruniiduki ja taimekaitsevahenditega kontrolli all hoitakse. Tasub ka selgeks teha, kuidas nimetatakse taimi, kes kasvavad kõikjal meie ümber, sest neil kõigil on oma nimi, eesti ja ladina keeles. Nad kõik on iseloomuga indiviidid, kellel ökosüsteemis oma roll. Igal taimel on oma kahjurid ja liigid, kes neist toituvad. Üks tavaline naat on tegelikult suurema süsteemi vundament. Seega võiks roosipeenra kõrval mõnes vähem käidavas aiaosas näiteks kasvatada hoopis nõgest, taime, mis veel mõnikümmend aastat tagasi oli tavaline, kuid nüüd aina haruldasem. Loodust saab tundma õppida juba koduaias või -hoovis, mitte üksnes tähistatud metsarajal või loodusõpetuse õpikust. Seda, mida tuntakse, osatakse ka paremini hoida.

Võiks ju võtta eesmärgiks, et kevade saabumist ei tähista edaspidi mitte muruniiduki käivitamine, vaid linnulaul ning rohetav ja vohav linnakeskkond.