Sättimine keelatud!

Kas rahvas unustab valimispäevaks, et talt varastati 2021. aasta iseseisvuspäev?

KAAREL TARAND

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Alles see oli, kui kõrgem riigivõim õhutas iseseisvuspäeva eel kõiki ilusa ja hääleka kampaania korras riigi juubeli väärika tähistamise nimel end ja ümbrust sinimustvalgeks ehtima, varakult valmistuma, sündmusi kavandama, kogunema ja pulsikaotuseni pidutsema. Eilne maailm, mis hirmunute arvates enam kunagi tagasi ei tule. Nüüd kõlab juhtide suust risti vastupidine. Ka neil, kes okupatsiooni aastail 24. veebruari häbenesid või Eesti Vabariigi olemasolu maha salgasid, on terve inimpõlve jagu traditsiooni iseseisvuspäeva tähistamiseks kõikvõimalikel viisidel. Põhimõttekindlamatel jätkub tava pikemaks kui ka kõige vanemad inimesed mäletavad.

Nüüd on sellele kriips peale tõmmatud. President, riigikogu ja valitsus kui esipidutsejad ütlevad lühidalt ja selgelt: ei mingit sättimist! Ei pidutse meie, ei pidutse ka teie. Võib arvata, et hoiak oleks sootuks teine, kui juhtumisi elaksime riigikogu valimise aastal ja demokraatia pidupäevani jäänud paari nädala jooksul peaksid parteid ja kandidaadid tegema pildilolemise viimaseid jõupingutusi. Aga valimisi ei ole, reitingud ei määra midagi, iseseisvuspäeval ei selgitata välja parimat kõnelejat, tantsijat, patriooti ja kleiti. Mida pakutakse keelatud lõbule aseaineks? Argipäevas aastaga nüriks kulunud sõnumit, et jääge koju, peske käsi ja vaadake telekat, magedaimat meelelahutuste hulgas.

Ma millegipärast ei usu, et üldiselt seaduskuulekad eestlased alluvad üksmeelselt võimalikele uutele piirangutele. Iseseisvuspäevaks pakub ilmateade mahedat õhku ja varakevadisi lõhnu ning kuigi Toompea kohal on õhuruumis kehtestatud lennukeeld, ei kehti see tänavapinnal ning küllap leidub sadu, kui mitte tuhandeid, keda jalad vägisi varahommikusele lipuheiskamisele kannavad. Sedapuhku tuleb seal läbi ajada ilma riigikogu esimehe ja piiskopita, kuid hümn lauldakse igal juhul ära, kui ka meeskoori ametlikult platsis pole. Sama kehtib üle maa Hermanni kindlusetornist Narvas alustades ja Kuressaares lõpetades. Omamoodi valiku ees seisavad ka EKRE kartmatud tõrvikukandjad, sest nende võimalik marss või selle puudumine on tugev seisukohavõtt nii riigi kui ka viiruse suhtes.

Iseseisvuspäeva ärajätmisele lisab vürtsi fakt, et vaid mõne päeva eest pidas Tallinna linnavõim vajalikuks viia läbi nn Hiina uusaasta tähistamiseks rahvarohke palagani. Ja nüüd siis? Otsustajatele võiks meenuda, mis läinud aasta lõpul juhtus Ühendkuningriigis, kui heitliku meelega peaminister Boris Johnson jõulude pidamist kord lubas, kord keelas ning langes sellega toetuse karmi madalseisu. Tõsi, kui valimisteni on kaks aastat, siis ei pea reitingu pärast väga muretsema. Ikka võib loota, et tulevaste suurte tegudega saab rahva mälust halva kustutada. See on siiski loterii. Kas Eesti rahvas unustab, et talt varastati 2021. aastal iseseisvuspäev ja asendati lust katkematu sõnalise nuhtlusega, sada hoopi päevas näitaja, kordaja, suhtarvu ja kasvukõveraga, nagu muiste mõisatallis?

Presidendi kätlemistseremoonia kelgumäel ületaks oma kauniduses kindlasti rahvusvahelise uudisekünnise.

Liis Treimann / PM / Scanpix

Eelöeldu võib tunduda liialdusena, sest televiisoris ju iseseisvuspäeva tähistatakse ja ainult sõjanduses väga vilunud silm suudaks kõrvalise abita tuvastada, et seal näidatakse kaitseväe paraadi kordus­saadet. Kui paraad toimuks, oleks platsil kõik endine, sest president ja kaitseväe juhataja on needsamad kes mullugi. Juhtide tribüünil, seal muidugi oleks kosmeetilisi muudatusi, kuid ikka nii, et pildil oleksid segamini nii meeldivad kui ka ebameeldivad. See kõik jääb aga ära, ehkki keegi ei ole esitanud ühtki mõistuspärast selgitust, mille poolest 4000 inimese kogunemine vabas õhus Vabaduse platsil on ohtlikum kui sama hulga hoogne askeldamine Tehvandi suusastaadionil. Võib ka küsida, et kui sportlik õueskäik on ohutu, siis miks sportlik president ka oma vastuvõttu sellises üllatuslikus formaadis läbi viia ei võtnud? Lund on, kelgumägesid on ja kindlasti oleks kirevaisse spordirõivaisse või vägevatesse kasukatesse riietunud eliit me kaunitel nõlvadel sõitu tegemas uhke ja rahvusvahelist uudisekünnist ületav vaatepilt. Ka Tallinna lauluväljak on selliseks etenduseks justkui loodud. Nagu juba teada, annab presidendi otsus ajada läbi vastuvõtuta ränga majandusliku hoobi kohalikule moetööstusele ning raskendab seega majanduse väljaronimist pandeemiaaugust.

Kuid üks on kindel. Kõned ei jää pidamata, mis sest, et kõnekirjutajad on aegade suurimas kimbatuses. Ei saa ju mööda sellest, mis kõige tähtsam, kuid ka kõige kulunum. Kas on kujundivaramusse jäänud veel ühtki lörtsimata lausejuppi? Ka eesti luule klassikud ei ole viirustest kirjutanud just liiga tihti. Võib-olla seetõttu, et on palju paremaid registreid elu ja surma vahekorra lahkamiseks. Või siis, et „viirusega“ riimuvaid sõnu on vähe, puhtaimana „kiirus“ ja „siirus“, aga neist kumbki ei haaku ju sugugi poliitilise ilmaga. Kiirus on positiivne vaid majanduskasvu iseloomustajana, kuid muis asjus, olgu see rohepööre või regionaalareng, tark ei torma. Siirusel, mis võrdub lihtsameelsusega, ei ole omakasupüüul ja kavalusel rajanevas poliitilises mängus mingit kohta.

Eristumaks tavalisest matusekõnelejast võib muidugi alati optimistlikult tulevikku vaadata, kuid seegi lähenemisviis on haavatav. Mida te ka tulevikust teate, küsib kuulaja, kellel on juhtumisi meeles presidendi kõne aasta tagasi, kui Kersti Kaljulaid pidas ühiskonna suurimaks murekohaks parlamendi kehva töövõimet. Kolm nädalat pärast esimese koroonajuhtumi tuvastamist ja kaks päeva pärast esimest koroonasurma Itaalias ning kaks päeva enne esimest juhtumit Eestis ei maininud president viirust poole sõnagagi.

Sama kehtib toonase peaministri Jüri Ratta Tartus peetud aastapäevakõne kohta, mille tähtsaim sõnum oli: „Me oleme avatud väikeriik ja meie avatuses ongi ühtlasi meie suurus.“ Ei läinud kolme nädalatki, kui sama mees kehtestas riigis eriolukorra, see tähendab, võttis meilt avatuse ja sellega ka suuruse. Küllap oli ta südame salasoppides silmapiiritut avatust varemgi halvaks pidanud, sest kitsaste ja suletud olude foonil paistab inimene ise suurem välja kui kõigest tühine täpp lõputus universumis.

Millest aga peaks rääkima praegune valitsusjuht Kaja Kallas, kellele iseseisvuspäeva eel koidab esimene suurkõne ja kes peaks ideoloogilise ja erakondliku kuuluvuse põhjal kirglikult kõnelema vabaduse ja avatuse kaitseks? Paraku näitavad küsitlusandmed, et iga vabadusjanuse kohta on viiruse-Eestis kaks ja enam vanglatrellide eelistajat. Piirangute leevendamist soovib 17% ning karmistamist 37% elanikest. Nii on peaminister olukorras, kus peaks enamusvalitsuse juhina oma veendumustele truuks jäädes kõnelema vähemuse nimel ning riskima ühtlasi, et tõuseb tüli „hea koalit­sioonipartneriga“.

Täpsemalt, ebasünnis tüli otsimine (võib nimetada ka punaste joonte tõmbamiseks) on juba alanud. Ebasünnis seetõttu, et kui keegi on kõrge ameti maha pannud ja vastutusest nii kõrvale hiilinud, siis on täiesti kohatu kõrvalt oma mantlipärijat õpetama ja juhendama hakata. Aga just seda Jüri Ratas tegi, kui teisipäeval nõudis toitlustusasutuste sulgemist hiljemalt kella 18ks. Selles pärlis peegeldub mõtteilm, milles metabolism on meelelahutus ja kronotüüpe ei eksisteeri ehk surm öökullidele, elagu lõokesed. Ainus õige eluviis on minu eluviis ja kui mina õhtul ei söö, ei pea seda keegi tegema.

Iseenesest on vaidlus keelamise ja lubamise üle mis tahes eluvaldkonnas poliitikas tähtis ning loodan, et Kaja Kallasel on julgust selles kindel positsioon võtta. Kaks aastat enne valimisi ei tähenda reitingud suurt midagi ning omasid peab hoidma, võõrad ei hakka sind niikuinii armastama. Ja üldse ei saa ükski peaminister olla „kogu rahva peaminister“. See roll on põhiseaduses antud presidendile, kuigi siiani ei ole ükski ametis olnutest seda välja kandnud. Ehk ei peaks võimatut püüdmagi?

Omalt poolt soovin kõigile, kellele vabadus armas, iseseisvuspäevaks tarka kodanikuallumatust. Ülejäänud aga võivad kodus üheskoos ja teadusnõukoja dirigeerimisel laulda:

Lapsed, tuppa, viirus tuleb,

kuri taud on õues ju.

Mees peab süsti taga nõudma,

märtsis on vaktsiinikuu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht