Saamata jäänud miljardid

Kultuur võib välja surra alati – aga miks see just praegu peaks juhtuma?

KAAREL TARAND

Veel umbes kaks nädalat on kärsitutel jäänud oodata tõe selgumiseni. Hoolimata sellest, et riigikogus kulutatakse valitsuse esitatud riigieelarve läbitöötamisele palju suud ja aega, kiidetakse riigielu alusdokument heaks valitsuse esitatud kujul, võib-olla mõne kosmeetilise parandusega. Seega, kui valitsus vastavalt põhiseaduses määratud korrale septembri lõpul eelnõu sinna saadab, on ka selge, kui sügavale vee alla kultuuri nina tuleval aastal jääb. Loomulikult on riigieelarvest kultuuriministeeriumile jaotamiseks määratud summa ainult osa kultuuri rahavoost, kuid elutähtsaim osa ja summa suurus ning kasvuprotsent on kõnekas signaal ka kõigile, kes on siiamaani tänuväärselt eraraha kultuurielu toeks suunanud.

Arvesse võttes väliseid asjaolusid ning valitsuskoalitsiooni tõdemust, et enne valimisi riigi maksusüsteemiga midagi ette ei võeta, ei ole vähimatki põhjust loota, et eraraha vool kultuurisektorisse võiks 2023. aastal märgatavalt kasvada. Pigem vastupidi, mistõttu on lihtsaim viis hinnata valitsuse arusaama põhiseaduse preambulis ja ka koalitsiooni­leppes kirjapandust selle järgi, kas kultuurieelarve kasvab tervikust kiiremini või aeglasemalt. Eeldusel, et inflatsiooni tingimustes kasvab riigieelarve näiteks 20%, ei tohiks ka kultuuriministeeriumi rea summa kasv olla promilligi väiksem. Vastasel juhul on tegu valitsuse ja kultuuri­ministri läbikukkumisega.

Kuid see on ainult pool tõde, sest nagu igal sügisel Sirbi veergudel olen olnud sunnitud tõdema ja seda arvandmetega kinnitama, teeb kultuuri riiklik rahastamine rahvusliku rikkuse kasvuga võrreldes järjekindlalt vähikäiku. 15 aastaga on kaduma läinud pool parima aasta positsioonist, mil kultuurieelarve moodustas riigieelarvest peaaegu 4%. Aastast aastasse on see puudujääk sisse võetud ja ära seeditud, poole raha eest antud täispanus … kuni enam ei jaksa.

Kultuuriasutuste läinudnädalast pöördumist valitsuse poole võib pidada peaaegu viimaseks appikarjeks ja sedapuhku on see meedias ka kiiduväärselt palju tähelepanu saanud. Paraku, nagu valdkonna eestkõnelejad on väsimatult korranud, ei ole ka riigieelarve üldmahuga võrreldes sama sammuga eelarvekasv lahendus, vaid sellega lükatakse otsustamine ja vastutamine edasi. Aastatega kuhjunud miinust see ei korva. Raviplaanis on vaja radikaalset muutust, mitte ebatõhusate tablettide päevase annuse tasapisi suurendamist. Kui hea õnne korral lisandub 290 miljonile eelarveeurole 50 miljonit, kompenseerib see mõnes nišis inflatsiooni, kuid asi ei ole ju selles.

Vetesügavusse vajunut ei aita enam päästerõngas, vaid pigem põhjaõnged.

Piia Ruber

Parima aasta suhtarvuga võrreldes jäi kultuurile andmata tänavu 290 miljonit, eelmistel aastatel 275 ja 250 miljonit ja nii tagasi. Ühiskonna võlg nende ees, kes teevad, nagu president sõnastas „ainsat, mis meil on“, küünib 15+ aastat kestnud allakäiku summeerides miljarditesse. Õigupoolest peaks alustama lihtsast küsimusest otsustajatele: kas aastal 2004 või 2006 oli kultuur ülerahastatud? Kuidas seletada või millega põhjendada seda, et noil aastail suutis praegusest hoopis vaesem ühiskond kultuuri panustada suurema osa oma jõukusest? Milliste põhiseaduslike argumentidega saab õigustada kultuuri rahastamise suhtelist kahanemist ja selle väljapudenemist rahvusriigi elutähtsate prioriteetide nimekirjast?

Tänavu kehtiva riigieelarve vastuvõtmise järel, kui inflatsioonituurid olid juba üles läinud, aga igas olukorras süüdlaseks osutatav suur sõda veel mitte alanud, teatas toonane kultuuriminister Tiit Terik: „Tuleva aasta kultuurieelarve vaatab selgelt tulevikku.“ Selge tuleviku tähendust tunneb praeguseks iga looja ja kultuuritöötaja omal nahal. Selge tulevik on valitud alal töötamise perspektiivitus, allakäik sotsiaalses staatuses ja toimetulekus. 20% leevendust seda ei muuda.

Mitte ükski riigijuht ega erakond ei ole ümber lükanud kultuurivaldkonnas tehtud asjatundlikke arvutusi, mis tõestavad, et majanduslikus mõttes kuulub kultuur tulu-, mitte kulupoolele ehk iga investeeritud euro toob kultuuris toimuvat oma kasumiks pööravate ettevõtlusharude kaudu ühiskonda tagasi sõltuvalt alast viis kuni seitse eurot. Kuid seegi on kitsas vaade, sest kultuuri saadused teevad üleüldse võimalikuks mistahes ettevõtluse ning ka riigipidamise. Nagu Ahhaa keskuse juht Andres Juur 20. augustil presidendi roosiaias eeskätt küll hariduse rahastamist silmas pidades ütles: praegusel kursil jätkates jõuavad esimesed eestlased viie aasta pärast vaimupimedusse. Ja vaimupimedus on asi, mille kõrval eelmised kriisid tunduvad kerge ebamugavusena.

Võimalik, et kuigi allpool seda veel päriselt näha ei ole, on ühiskonna tippu pimedus juba saabunud. Kultuuri­lehtede peatoimetajate mõne päeva eest kultuuriministrile saadetud kollektiivkirjas on öeldud: „Kuigi soovide ja võimaluste vahel on alati pinge, on praegune vastuolu kultuuripoliitika programmiliste eesmärkide ja tegelikkuse vahel juba nii suur, et arengukavasid, visioone ja teemakampaaniaid ei saa tõsiselt võtta. Need hõljuvad justkui alternatiivreaalsuses.“ Antud juhul on vaimupimedus ja alternatiivreaalsus omavahel sünonüümid, neis maailmades ei ole päris kriisiga, vaimutulede kustumisega, veel kokku puututud ning piineldakse alles kriisideks kujutletud kerge ebamugavuse käes.

Üks hea indikaator, mis kinnitaks valguse taas võimukambritesse tungimist, oleks see, kui riigikogu kultuurikomisjon välgukiirusel algataks oma riiklikult tähtsate kultuuriehitiste finantseerimise pingerea äpardunud otsuse muutmise. Parimat soovides kukkus parlamendil välja nii, et kultuurkapitali kaudu ehitusraha liigutamise asemel seoti kultuurkapital ja selle juht hoopis nagu hullusärki aastateks kinni, määrates nad tõhusa tegutsemise asemel tegevusetusse. Kõigi tühjade sahtlite kõrval on üks, kuhu maksuraha kogu aeg juurde tilgub, aga kasutada seda ei saa. Otsuse tegijale on nüüdseks korduvalt selgitatud, mis valesti läks ja kuidas loodud takistus kiirelt kõrvaldada. Kui vigade parandust kiiresti ei sünni, on see kindel märk pimeduse püsimisest Toompeal.

Kas eesti kultuuri hoidjad ja kandjad saaksid eelarve eelnõu lukkulöömiseni valitsuses veel midagi teha? Ikka. Nagu Ukraina kogemus õpetab, on just info­operatsioonid edu pant. Kultuuri rahastamise saatus on eeskätt rahandusministri käes, tema aga teatavasti kavatseb ametit vahetada ning võiks seetõttu olla oma varasemate jäikade ideoloogiliste seisukohtade muutmise suhtes leplik. Järelikult, väike kiire varjatud šantaaž ja seejärel avalik ülistuslaul. Paned meile pool miljardit baasrahastusse juurde ja saad veel enne uuele ametikohale siirdumist ooperi, oodi, maali, monumendi, mängufilmi, nimelise disainikollektsiooni jne.

Kui see ei õnnestu, jäävad kultuuri­rahvale siiski alles mõned põhi­seaduslikud võimalused, mille kasutamisele president Alar Karis õigupoolest juba ka vihjas, kui riigikogu istungjärku avades märkis, et kavatseb oma pidurdamispädevust ehk põhiseadus­likus mõttes kaheldava suunaga seaduste välja kuulutamata jätmist eelkäijatest rohkem kasutada. Peale presidendi saab tuvastamiseks, kas kultuuri krooniline alarahastamine on põhiseadusega kooskõlas, kasutada ka õiguskantsleri ja riigikohtu abi. Faktid on siin igal juhul kultuuri, mitte võimu poolel. Lihtne näide oma kapsamaalt. Kultuurilehtedes (või ka ERRis) publitseerimisest elatuv kriitik/kirjutaja suutis kaheksa aasta eest tööaja normaalkoormust arvesse võttes teenida 61% toonasest keskmisest palgast, tänavu aga vaid 35% ehk umbes 600 eurot, mis on ligilähedaselt võrdne keskmise pensioniga ning jääb alla tööandjate ja ametiühingute vahel kokku lepitud töötasu alammäärale. Kas peab riigikohtusse minema või pannakse riigi­kogus siiski tuled põlema?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht